Kui liigutus ja idee ei tühista teineteist

Kolm pilku noorte koreograafide Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni „Première’il“ etendunud lavastustele.

EVELIN LAGLE

Seitsmendat aastat korraldatavas uute koreograafide sarjas „Première” said seekord näidata oma esimesi professionaalseid katsetusi Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson, kes mõlemad on lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia. Nende noorte lavastused paiskasid meie arenguvaevades visklevasse tantsuringi pahvaka värsket õhku. Eri perspektiivist vaatlevad nähtut teatrikriitik Valle-Sten Maiste, koreograaf ja tantsija Kaja Lindal ning teatri- ja tantsukriitik Leenu Nigu.

Leenu Nigu: „Première’i”sarjas etendunud Arolin Raudva „Dying to Become“ ja Maarja Tõnissoni „Body Shift Body“ on minu arvates mõlemad märk eesti uuemas tantsus toimuvast kehakesksuse tagasitulekust. Kui väga pikka aega on tooni andnud eksperimenteeriv ja kontseptuaalne etenduskunst, siis noorema põlve tantsuloojad pööravad oma pilgu taas kehalisuse, füüsise, aistingute, liikumise poole. Sellest andsid märku juba eelmisel aastal Mari-Liis Eskussoni ja Liis Varese tööd, Raudva ja Tõnisson aga kinnistavad seda veelgi. Seejuures annavad nende lavastused lootust, et seni väga sügavalt juurdunud vastandus tantsulise ja n-ö intellektuaalse etenduskunsti vahel hakkab ammenduma ning lõpuks ometi jõutakse teesi ja antiteesi sünteesini, milles liigutus ja idee ei tühista teineteist, vaid üks ilmneb teise kaudu ja vastupidi.

Kaja Lindal: Mõlemad lavastused olid kunstiliselt terviklikud ja haarasid nauditavalt oma füüsilis-visuaalsesse maailma. Vaatajale oli jäetud piisavalt ruumi olla kaasas nii lavastaja-esitaja mõttega kui ka nautida visuaalset pilti. Mõlemas töös köitis esituse intensiivsus. Eraldi huvitav oli otsida seoseid iseenda kinesteetilise mälu või elukogemusega. Lavastustes kasutati tantsukeelena somaatilist liikumist,1 tänu millele jõudis tantsija isikupära ja jõud ka minuni.
Lavaruumis jäid eraldi silma head visuaaltehnilised lahendused. Tehnika on muutunud küll kättesaadavaks ja lihtsaks, aga tihti ei osata sellega sisulises mõttes midagi peale hakata. Nendes töödes oli südantkosutav, et tehnilised lahendused olid esitatavaga harmooniliselt kooskõlas, moodustades nii tasakaalustatud terviku.

Leenu Nigu: Arolin Raudva „Dying to Become“ oli tume ja seisundiline lavastus. Noor koreograaf tantsis oma soologa nähtavaks tänapäeva massiliselt pureva kroonilise tusameele, mis on ühtaegu väga isiklikult kehaline ja teisalt ilmne ühiskondlik reaalsus. Samuti iseloomustavad lavastust tabav keskne kujunduselement ja selge dramaturgiline ülesehitus.
Maarja Tõnissoni „Dying to Become“ oli jõuline, professionaalne tantsulavastus, mis pühitses keha kogu selle lihalikkuses. Enesekindel ja mõjusalt kohal esitus toonitas veelgi, et tegemist oli juubeldusega rakutasandil, millest võtsid osa kõik koed. Üdini.

Valle-Sten Maiste: Tantsuteater on saamas Eestis üha tugevamalt jalgu alla, ent jätkuvalt eksootilise Teise staatuses. Laiemale kultuuriavalikkusele on selles valdkonnas sündiv kaetud mõistatusliku looriga rohkem, kui näiteks nüüdismuusikas või avangardses kujutavas kunstis. Tantsutudengite teoreetilisi koolitöid lugedes saab selgeks, et tantsijatel ei puudu huvitavad mõtted. Häda on pigem vaataja dekodeerimisraskustes – tantsukunstnike kujundikeele ladus jälgimine pole harjumuspärane. Loomulikult peaks rohkem vaatama, end harima. Seejuures pakuvad koreograafid ettevalmistamata vaatajale ka ise vähem teeotsi, kui avangardkultuuris keskeltläbi tavaks.
Seekordsel „Première’il” panustas Maarja Tõnisson julgelt valdkonnaspetsiifikast üle ulatuvatesse märkidesse ja kujunditesse, liitis kehakasutusele ka mängulises vormis väljapakutud hääle ja keele. Kõike, sh muusikat oli kasutatud mitte ainult esteetiliselt, vaid ka poliitiliselt laetuna. Jäi tunne, et esituses oli veidi snobistlikku irooniat kogu ette võetud ainese ja muuhulgas ka snobismi enda üle. Liikumine eri kontekstide vahel oli kompleksivaba, isegi nipsakas, nooruslikult julge ja muretu.
Arolin Raudva, kes oma teoreetilistes koolitöödes on rollipiiride ületamisega huvitavalt tegelenud, esitas värskes lavastuses keha rohkem probleemide kui vabaduste kontekstis. Filosoofid toovad keha mängu sageli siis, kui jutt läheb minakogemuse ainulaadsusele ja eripärasusele. Ehk just seetõttu ootaks tantsukunstilt enam pigem meie inimlike piiride, mitte nende ületamisevõimaluste ja suvalisuse kujutamist. Metafüüsilise ja eksistentsiaalse ainese juurde tulek iseenesest on väga tänuväärne, ent seejuures ka keha-, soo- jne poliitilise varjundiga käsitlemisest raskem ettevõtmine. Nõuab usutavasti suurt pühendumist ja püsivust, et tantsukunsti raames jõuda siin mingi kristalliseerumiseni.
Juba 2012. aastal kaitstud magistritöö2 näitas selgelt, kui isiklik ja vaataja kogemusest sõltuv on lavastuse vaatamine. Küsimused, mis köidavad, ideed, mis tekivad, aspektid, mis paeluvad, on alati varieeruvad. Kahtluseta jääb ühisosa, ent vahest just erinevused – erinevalt kinni püütud või püüdmata jäänud, avaramaks või vähem avaramaks tõlgendatud aspektid – on kunstitöö olemuslik rikkus. Lavastuse pärisosa on kõnetada igaüht talle sobivas keeles. Peaasi vaid, et kõnetaks.

1 Thomas Hanna järgi on „somaatika“ inimese elukogemusest lähtuv eneseuuring, mis selgitab tema keha, hinge ja vaimu dimensioone.
2 Evelin Lagle 2012. aastal Tallinna ülikooli koreograafia osakonnas kaitstud magistritöö „Seda teeme talvel. Tantsulavastuse „This is what we do in Winter“ lavastusprotsess ja peegeldus kriitikas“.