Kui loomad on lahti ehk Hirmu(s) plahvatus

Tuglase „Popi ja Huhuu“ on sisult küll aegumatu teos, ent eeskätt pakub siiski huvi, kuidas suhestub see teatris praeguse eluga.

RAIT AVESTIK

Theatrumi „Popi ja Huhuu“, autor Friedebert Tuglas, dramatiseerija ja lavastaja Leino Rei, kunstnik Rosita Raud, nukumeistrid Ando Aru, Evelin Vassar ja Annika Aedma, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Tarmo Song, Mirko Rajas ja Helvin Kaljula. Esietendus 3. III Theatrumi saalis.

Elan usus, et ka saja aasta pärast on aktiivses käibes sõnaühendid „eesti keel“ ja „eesti kultuur“ ning neid ei kasutata mitte liht- ega täisminevikus, vaid ikka olevikus, tulevikuski ja täiesti kindlas kõneviisis. Teater on aga endiselt koht, kus sellest ainult ei räägita, vaid kõik see on seal pidevas rakenduses ja tekkimises.

Kuigi juba praegu saab teatriuurija kasutada oma töös videomaterjali ja võib tunduda, et tänu sellele jäädvustubki teatrikunst justkui iseenesest, on siiski nii, et salvestusega on ainult siis midagi teha (näitlejatööde vaatlemisel on videomaterjal muidugi ületamatu), kui teame, millises kontekstis lavastus on sündinud. Seega, tulevaste teatriuurijate tarvis tuleb rõhutada, et Leino Rei lavastatud Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu“ on langenud aega (õigemini, aeg on andnud tõuke just selle teose käsitlemiseks, nagu lavastaja ise on öelnud), kui oht ja surve nn vana hea Euroopa harjumuspärasele eksistentsile on suur.

Sõjad, sagedased ja ohvriterohked terrorismiaktid Euroopa südames, kontrollimatu Süüria ja muude selle kandi riikide pagulaste ja libapagulaste massiline sissevool Euroopasse on löönud midagi suurt kõikuma. Kuigi Eesti ei asu veel nende sündmuste epitsentris, on maad võtmas hirm, mis omakorda on lõhestanud siinse elanikkonna (sõltumata rahvusest, vanusest ja soost): ühed näevad ohtu ja tunnevad muret, sekka pisut ka hirmu, teised aga ei näe, et pildil on midagi valesti, isegi siis, kui toas tuli põleb ja pilt lausa röögib näkku.

Ajaloosündmustel on rumal komme korduda ning „Popi ja Huhuu“ kontekstis on see eriti ilmekas. Jaan Undusk kirjutab oma koostatud Tuglase proosavalimiku saatesõnas, et kõnealune novell on Tuglasel üks väheseid, kus pole tagantjärele nähtud mitte ainult isanda ja orja teemalist mõistujuttu, vaid ka poliitilist allegooriat. Tuglas kirjutas novelli 1914. aasta hilissügisel mõni kuu pärast seda, kui oli alanud Esimene maailmasõda, mille tagajärjel lagunes vana hea Euroopa riiklik-poliitiline struktuur ning hakkasid arenema uut tüüpi, alamkihist pärit isikute juhitud populistlikud diktatuurid Venemaal ja Saksamaal. Mis pärast islamiäärmuslaste maailmavallutust sõbralikus ja pisut infantiilses Euroopas saama hakkaks, ei taha mitte mõeldagi, ent küllap kohandume.

Hirm on möödapääsmatu, sellest rääkimine või selle üle vaoshoitult irvitamine moes. Nagu lavastaja Leino Rei on öelnud, oligi tema eesmärk käsitleda selle lavastuse kaudu hirme. Etteruttavalt tuleb öelda, et kuigi „Popit ja Huhuud“ saab ja võib tõlgendada väga erisuunaliselt, ei ole see lavastus siiski poliitiline ega valita seal pooli. Lavastaja kutsub leidma üles sügaval inimeses peituva n-ö positiivse hirmu – nimetagem seda austuseks, kartuseks kõigevägevama ees. Kui arusaamist, et ükski inimene ei saa muutuda isandast issandaks, ei õnnestu säilitada, siis lõpeb kõik varem või hiljem vältimatu katastroofiga.

Nagu teada, tuleb allegoorilise „Popi ja Huhuu“ nähtava loomamaailma kaudu vaatajal avastada üks teine maailm, mille eesmärk on öelda talle hoopis midagi muud, midagi tema enda kohta. Kõnealuses lavastuses (või ükskõik millises selle novelli teatraliseeringus) ei ole esmatähtis vaadata ja uurida, mida ja kuidas Tuglas kirja pani, mida ta sellega mõtles. Olulisem on, mida tahavad tänapäeva lavastajad ja näitlejad selle teksti abil meile öelda, millist elu hakkab see allegooria elama laval. „Popi ja Huhuu“ on sisult küll aegumatu teos, ent eeskätt pakub huvi, kuidas suhestub see teatris praeguse eluga.

Need, kes on näinud selle novelli varasemaid lavastusi (peamiselt siis 1975. aastast, kus tegid surematu rolli Urmas Kibuspuu ja Lembit Peterson, ning 2000. aastast Taavi Teplenkovi ja Tiit Sukaga), üllatusid võib-olla seekordse lavastuse vormi üle. Teised aga ilmselt mitte, sest nukkude kasutamine tundub algmaterjali lugedes üsna iseenesestmõistetavgi. Seda enam, et samal materjalil põhinev Riho Undi 2015. aastal valminud ja kõrgelt hinnatud nukufilm „Isand“ mõjub nii mis kole. Leino Rei on aga teinud oma töö veelgi keerulisemaks ning toonud lavastusse näitlejate ja nukkude kõrvale ka maskid. Näeme semiootiliselt mitmetasandilist lavastust, mille puhul on peamine küsimus, kas lavastaja, näitlejad ja kunstnikud on suutnud need tasandid välja tuua, nii et vaatajad näevad tähendusi ja seoseid, mitte ei eksle eikuhugi viivatel sooradadel.

Nii nagu Kibuspuu ja Peterson lavakunstikooliaegses Merle Karusoo lavastuses olid lisaks tumm-mängule ja silmatorkavale pantomiimile ka psühholoogiliselt (tegelaste siseelu väljendus lihtsalt füüsiliselt) väga täpsed, nii ei saa ka nukuga meisterlikult mängida ilma tegelase psühholoogiasse tõusmata või laskumata. Kui jaotada Theatrumi lavastus tinglikult esimeseks (näitlejad ja nukud) ning teiseks (näitlejad ja maskid) pooleks, siis väärib kiitust just esimene pool, näitlejate töö üsna naturalistlike nukkudega.

Nukku käsitsema vist päris lõpuni ei saagi lavastada või õpetada, näitlejal peab olema mingi loomuomane tunnetus, kuidas mitte mängida nukuga, vaid mängida nuku kaudu. Seda näitasid Tarmo Song (Popi, taksikoer) ja Mirko Rajas (Huhuu, ahv) enam-vähem elusuuruste nukkudega üllatavalt hästi. Üllatas just Song, kes pole erinevalt Rajasest nukuteatriga varem ülemäära põhjalikult kokku puutunud, kuid kelle Popi oli väga elus ja täpne, rääkimata sellest, et Song muutus nukku liigutades ka ise taksikoeraks. Samamoodi ahvistunud oli Rajas ning kuna laval olid korraga nii näitlejad kui ka nukud, siis oli hea võimalus jälgida paralleelselt nende mõlema mängu, mis üksteist kenasti täiendasid. Toimus ja toimis elutu elustamine elava poolt, seejuures oli elaval kohustus jääda justkui elutuks, et elutut, kes on just elustatud, mitte elutuna näidata. Sealjuures oli selgelt näha, et elav, kes peaks justkui elutuna näima, on väga elus ja et see pole mitte paha ega solva elutut. Iseenesest mõista on sellist objekti-subjekti sünergiat ilma abistava foonita raske tekitada, mistõttu saab öelda, et kunstnik Rosita Raua ning nuku- ja maskimeistrite töö on olnud igati efektiivne.

Kuna objektiteater on juba oma olemuselt pigem kõrvaltvaatamise teater (seda nii näitaja kui ka vaataja poolelt), siis tuletati ka vaatajatele pidevalt meelde, et nad on vaatajad. Etenduse vaatamise võti (ja ühtlasi vastuvõtu mõjutaja) antakse kätte juba üsna alguses, kui lahkuv Isand (Helvin Kaljula) paitab hüvastijätuks nii oma koera kui ka koera hoidvat näitlejat. Tekib nuku ja näitleja ning näitleja ja näitleja vaheline tähendusahel, mis rikastab lavastust. Niisamuti ärgitavad (aga võimalik, et hoopis häirivad) publikut etenduse ja etendusevälisega dialoogis olema näitlejate sagedased hetkelised rollist välja­hüppamised, kui leitakse publikuga silmside ning distantseerutakse oma nukust või maskist. Eks vaatame kõik koos, mida me siis teeme, ja mõelgem, millest me siin üleüldse räägime.

Kui etenduse esimeses pooles allegooria võib-olla kõige tugevama hooga ei käivitunud (see pole paha), siis teises pooles, kui nukud vahetati koera- ja ahvimaski vastu ning pilt läks seetõttu sõna otseses mõttes suuremaks, hakkas see n-ö loomalugu hajuma. Seda, mida meile tegelikult öelda tahetakse, hakkas võtma konkreetsemaid ja puudutavamaid jooni. Laval polnudki enam justkui loomi – on ju permanentne sinasõpruse joomine tugev märk inimeste tähistamiseks. Mida rohkem loomad jõid, mida rohkem võtsid näitlejad maski eest (ja ka vahetasid neid omavahel), seda keerulisemaks läks semiootiline pillerkaar ning võis juhtuda, et tähenduste jadasse tekkisid lüngad, seda nii näitlejatel kui ka publikul.

Aga eks see on ka mõistetav, sest Popi ja Huhuu olid ju pidurdamatult teel lõpu poole. Tegelikult juhtub Rei lavastuses Popi ja Huhuuga ilmselt seesama, millele on viidanud Mihkel Mutt Karusoo lavastusest rääkides: on see alkoholi mõju või muu mõju (ilmselt mõlemad), ent muutused Popi teadvuses arenevad kuidagi liiga lihtsalt, valutult. Popi ja Huhuu vastandlikkus lõpuks kaob, nagu see läheb ka algmaterjalis. Aga kui novellis samastab Popi Huhuu Isandaga, siis lavastuses samastuvad Popi ja Huhuu omavahel, hakkavad teineteist tasa­kaalustama.

Eks ka Rei lavastuses räägitakse sellest, millest Tuglase novelliski. Mis saab maailmast, kui Isandat kodus pole? Ja kui teda pole, sõltub kõik sellest, millised loomad on omapead jäänud. Ilmselt ei juhtuks midagi, kui üksi jääks kaks Popit või kas Huhuud, sest vahest sureksid sellised üksluised kooslused kohe sündides. Selleks et maailm toimiks, on vaja erinevust, kuid Isand peab kodus olema. See Isand ei ole mitte riigipea või keskastmejuht ning kodu ei ole mingi maja või riik või manner. Kui aga metafüüsilise Isanda otsimise asemel siiski proovida jõuda jälile, kes oli see Isand, kes loomad omapead jättis, ning miks ja kuhu ta läks – ja see küsimus kummitab (ehkki Isanda lahkumist võime võtta vabalt ka deus ex machina’na) –, siis võiks ju leiutada praegu maailmas toimuva taustal mitmeid kummalisi (ja tegelikult mitteasjakohaseid) variante.

Kui vaadata asjale teiselt poolt, peegli tagant, siis miks mitte näha Isandas sõjapõgenikku, kes põgeneb majast ja riigist, kus tema kaaskondsed on muutunud loomadeks. Või rääkis talle ahv (nad on Isandaga ju ikkagi sugulased), mis on toimumas, et põgene, „loomad“ ootavad ainult õiget aega olukord „kontrolli“ alla võtta. Nali naljaks, kuigi midagi naljakat siin ei ole. Seda enam, et kui Huhuu ahvib oma Isandat, siis miks peaks ta seda tegema äraspidiselt? Ehk õppis ta seda, kuidas ta puurist pääsedes talitab, just Isandalt? Vahet pole: ühed on ikkagi kohandajad, teised (ja neid tunneme me hästi) kohanejad.

Olulisim on see, et ka Leino Rei lavastuse sõnumi kohta saab, küll mõningate mööndustega, öelda sama, mida tolle 1975. aasta lavastuse kohta kirjutas üks Moskva kriitik: ühest küljest näed seda, millest inimkond on loobunud, millest ta on tulnud, välja kasvanud, teisest küljest seda, milleni võib jõuda inimkond, kui tsivilisatsioon läheb ummikusse, kui jõutakse teinekord absurdsete, mõttetute sammudeni, korralageduse ja idiotismini. Olukorrani, kui raamatud on vaid selleks, et neid lõhkuda, hävitada, kui kirglikkus pöördub metsikuks tigeduseks, kui truudus kaotab ülima sihi ja eesmärgi.

Kui omapead jäänud „loomade“ maailm hakkab tasapisi kokku varisema, muutub ka Theatrumi lava halvaendeliselt kõledaks. Pelgulinnast saab Lasnamägi. Endilt maskid rebinud näitlejad taaruvad ümber pealuu raudpuuri-installatsiooni, millest aga loodetud sügava­mõttelisust ei pruukinud lavastusele lisaks tulla. Nagu ka ahvi gloobuse lakkumisest (kuna vesi on otsas, aga ahvil on pohmakas, üritab ta gloobuselt merd tühjaks juua), sest sellistel suurtel kujunditel on oht tekitada kergesti vastupidine efekt. Lavastuse finaali, mis hakkas muutuma olustikuliseks (allegooria hõrenes) – seejuures valitsesid laval suured kujundid ja katastroofiootuses loomanäod –, sugeneski neil põhjustel mingi koomiline mõõde, mis ei oleks ilmselt siiski pidanud tekkima. Asi on ju tõsine.