Kui nirvaana puhkeb õiest õide

Karolin Poska „Sinu nirvaanale“ on kogemuslik rännak näilise puhtuse teel tõelise puhastumiseni.

KÄRT KELDER

„Sinu nirvaanale“, lavastaja ja etendaja Karolin Poska, dramaturgiline tugi Kaie Küünal, kunstnik Maret Tamme, helikujundaja Katrin Enni, valguskunstnik Marko Odar. Esietendus 5. XII Kanuti gildi saalis.

Kindlasti on igaüks kas või korra elus mõelnud küsimusele, mis on elu mõte. Või vähemalt pidanud sellele vastama. Kuigi elus otsitakse erisuguseid tähenduslikke nähtusi, võib need kõik koondada hingerahu otsimise alla. Keda teeb õnnelikuks armastus, keda ideaalne töö või peaaegu paarisaja tuhande eurone annetus abordivastasele liikumisele. Igatahes …

Karolin Poska lavastus „Sinu nirvaanale“ paistab otsivat sedasama rahu käitumuslike ebakõlade kaudu. Tegemist on kogemusliku rännakuga näilise puhtuse teel tõelise puhastumiseni, mis seab küsimuse alla nüüdisaja normaalsuse. Sümbolirohkusest ja abstraktsusest hoolimata pakub lavastusele omane liikuvus vaatajale kergust. Etendaja annab küll raamid ette, ent seejuures julgustab vaatajaid ise mõtlema. Poska koorumise ajal tekib stseen stseeni järel tunne, nagu ei oleks see lugu vaid temast, sest miski hakkab ka publikus murenema. Enne protsessi algust peab aga läbima teekonna ning siirduma tuttavlikult pinnalt maa alla, kus reeglid on teised või üldsegi puuduvad.

Etenduse alustuseks antakse igale osalejale kaks asja, millest üks on kaunis lihakas roos. Selline, mille saab kooli lõpetamise puhul või esimesel kohtingul. Ilu etaloni käes hoides on mul tunne, et peaksin selle kohe kellegi kätte ulatama, et lill mitte mingil juhul teekonnal ei närtsiks. Poska tuleb vaatajate ette kui ekskursioonijuht ning ei vii publikut klassikalisel viisil Kanuti gildi saali parteri poole, vaid avab ukse uude ruumi, mida valgustavad rahustavat sooja valgust kiirgavad soolalambid. Teekond võib alata.

Karolin Poska tuleb lavastuses „Sinu nirvaanale“ vaatajate ette kui ekskursioonijuht.

Martin Buschmann

Etendaja desinfitseerib peaaegu igat läbitavat meetrit. Desovahendit piserdatakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Kõik näeb välja justkui räpase mängu rituaalne eelmäng. Publik järgneb jüngritena ning saladust valgustava küünlaleegi asemel leegitseb nende käes seesamune roosiõis. Teekond on seejuures nii õdus, müstiline, aga ka sünge. See paneb mõtlema, kuidas on igasuguste ummikseisude kiuste võimalik jõuda nirvaanani. Meditatsiooni abil liigutakse õnnelikuma endani, aga otsad jäetakse lahti: kes soovitakse olla, kas mitte ei suruta end näiliselt rahulikult alla?

Poska näib laval tihtilugu enesega võitlevat või mõtisklevat oma olemuse üle. Etenduse alguses õhku lastud kemikaalidega ta justkui tekitab puhtuse loori, mille steriilse kihi all räpast põrandat lakkuda. Hiljem küürib ta hambaid pestes end seestpoolt puhtaks ning sülitab välja üleliigse. Pakendades oma ila, paistab etendaja jätvat purki pealiskaudse DNA, mis iseloomustas teda enne rituaali. See tehtud, tõmbab ta jalga stiletod, millega tuleb lasta end hedonismipõrgusse vedada. Jalad ei allu kehale või äkki üritab mõistus keha liigselt kontrollida? Aga kes kontrollib mõistust?

Loen lavastuse kirjeldusest: „Tulevik on tume, midagi pole veel selgunud [—] Karolin Poska kutsub sind tumedatel aegadel lahtiste silmadega unistama.“ Lavastust „Sinu nirvaanale“ võibki võtta kui võimalust ise vähem ratsionaalselt mõelda ning rakendada fantaasia kõige imelisemal või äärmuslikumal moel. Kui laval mõjub miski liiga grotesksena, võib ju alati turvaliselt imetleda roosi oma käes. Midagi maa pealt, mis on klantsivalt ilus. Midagi, mida vaataja hoiab stseen stseeni järel oma käes, kuid mis on enne aega õide puhkenud.

Poska lavastus ja laval olemine paneb seega küsima, mis tekitab meis pinget. Miks on need tuleviku toonid tumedad? Mida saaksime teisiti teha? Kui palju võitleme iseendaga, et alluda teiste tahtele? Kas peame võitlema, et ka omaenda tahtele alluda? Jalgade kaklusstseen sümboliseerib hästi inimese lõhestumist, sest kõikidele meele järgi olla on võimatu. Hea, kui endagagi hakkama saaks.

Lõpuks jõuab stseenide virvarr sellesamuse õieni vaataja käes. Nähes etendajat tegutsemas kerkib küsimus, äkki on lille puhul tegemist hoopis pinnalise iluga, mis pole kunagi meile kuulunud. Ehk demonstreerib õis näilisust, mis takistab meil eneseni jõudmast? See klantspilt, millega teisi võluda püüame. Kui see hävitada, kaob sellele omistatud tähendus. Võib-olla hakkab isegi kurb. Võib-olla juhatab see meid millegi uue ja ehtsamani, mis toob naeratuse suule nagu „Sinu nirvaanale“ viimane stseen. Lõputegelane jälgimas vaatajat, suu kõrvuni, taamal endorfiiniroosa taust, mis on võimeline vallandama kehas ummistunud soonte kraanid, et sealt saaks taas läbi voolama hakata nirvaanalik rahu.

Põrandal viimaseid minuteid istudes oli tunne justkui pärast massaaži, kui hoolitseja palub veel lebada ja siis aeglaselt tõusta. Pärast sellist läbimudimist ei ole keha valmis taas ronima maa peale, kust kõik lihaspinged alguse olid saanud. Karolin Poska etteaste oli tõesti minu nirvaanale.