Kui öö on nii pime, tants kestab veel

Pille-Riin Purje

 

Tiit Palu üdini stiilne lavastus “Mis värvi on vabadus” ei vihka ega ihale kuuekümnendaid, vaid mõtestab jõuliselt uue aastatuhande hingede kaost. “Nüüd on teised ajad”, mil “üks imelik masin” toimib täistuuridel. Grandioosne tehislik hotell võimutseb Silver Vahtre mastaapses kujunduses ning Margus Vaiguri mõjusas külmas valguses. Hotell kui ilmamudel, mõtteline järg vaksali ooteruumile Valgre lauludel põhinenud lavastuses “Raimund” (2003). Soovitan Palule triloogia viimase osa tegevuspaigaks kaubamaja.

Mati Undi lühiromaan “Mõrv hotellis” (1968 – 1970) loob kindla stoori-karkassi. Toonase legendaarse tormiga konkureerivad tänased tsükloni(ennustuse)d. Undi teksti vahendatakse maksimaalvõõritusega: salvestatud, anonüümsed inimhääled vahelduvad, lugu ei katke, osalised alluvad “kosmosest” kaikuvale sõnadesurvele, kuni näiliselt skemaatiline lugemisteater muundub löövaks kujunditeatriks. Valitud esituslaad nõuab “kohanemist”, saalis pole kellelgi pääsu, meid värvatakse hotelli klientideks, kistakse kiretusse unenäo/tõeluse keerisesse. Meil tuleb turnida vihmast libedal tuletõrjeredelil, samastuda võõrandumise kaudu. Esietendus käivitus vaevaliselt, publiku enesekaitses (?) hämming katsus hotelli pealetungi tõrjuda.  Teises vaatuses kummitas untlik teatraalsuse vaim efektselt, restoranistseenis “tango, püssipaugud, punane valgus” oli Mati tõesti kohal.  

Endla näitetrupp valdab vabaduse valuskaledaid värve vaheda ansamblitunnetusega. Nauditavalt on visandatud Helle Kuninga Numbrikoristaja ja Ahti Puuderselli Administraator ülbe hotellipersonalina, Kaili Närepi chaplinlik-hitlerlik Noormees, Ireen Kenniku omas rütmis väänlev arukas-süüdimatu Kristiina, Katrin Valkna mannekeen-Naine, iseäranis aga Carmen Mikiveri ja Jüri Vlassovi mitmed rollid. Põnevalt anonüümsena mõjub Tambet Selingu ohver-mõrvar, Mees, kes “peab hotelliks saama” ja saabki.  

Levilaulud instrumentaal-Genialistide saatel kujunevad intensiivseks kulminatsiooniks, annavad pingsa rütmitäpsuse, millega Palu lavastused alati pole hiilanud. Ei ole laulunumbritel pistmist muusikaliga, küll aga selle žanri triviaalsuse terava osatamisega. Sestap poleemilised ka publiku vaheaplausid. Rabav on kogeda, kuis sunduslikult reipatoonilised laulud saavad uue, ängiküllase, iroonilise tähenduse. Laule jälgides kerkib nii klomp kurku kui muie huulile. Tapetud mehe (Jüri Vlassov) kojujõudmise napp rahunemisvalu, groteskselt abitu Liftinaise (Carmen Mikiver) unelmamonoloog “väike neiu pimedas öös”, “must mees” (Ahti Puudersell) pole  korstnapühkija, vaid mõrvar katusel, “Hallo, Kosmos! – Hallo, Maa!” kui abielu tumekuristik. Ilmekas kujund on nihkuv näitelava, mis reedab positsiooni jäägitut ebakindlust, piiride lõplikku hägustumist: kui peaosaline Tambet Seling esitab kreedolaulu seljaga publiku poole, paotub ta prillidetaguse intelligendipilgu ees üks teine vaatesaal, kust oleks naiivne ovatsioone oodata.  

“Mis värvi on vabadus” on Tiit Palu lavastajaloomingus oluline. Programmiline valik ka teatrijuht Palu repertuaarikujundamisel – kas mitte esimene pärast ühekordset Tammsaare-õhtut? Kuidas kohaneb Pärnu teatri publik “ärakoristatud numbritega hotellis”, see on küsimus. Eks ole kuurortlinna teater hällitanud-solgutanud vaataja meeli meelelahutuse sogastes turvalistes lainetes. Kui usutava ja usaldusväärsena mõjub ses kontekstis tormihoiatus? Mis oleks üllam: põgeneda mäslevast merest ohutusse kaugusse või saada osa loodusnähtuse purustusjõust? Hotellis pole valikut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht