Kui saaks näha Céline Dioni pähe …

Kas end Céline Dioniks pidava noormehe puhul on tegu haigusjuhtumiga, mis vajab ravi, kordategemist, või erilise identiteediga, mida tuleks õppida aktsepteerima?

KARIN ALLIK

Eesti Draamateatri „James Brown kandis lokirulle“, autor Yasmina Reza, tõlkija Margus Alver, lavastaja Mart Piirimees, kunstnik Virje Pärtin, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, valguskunstnik Priidu Adlas, helilooja Sander Pruel, helikujundaja Jana Liisa Johannson. Mängivad Richard Ester, Hilje Murel, Ivo Uukkivi, Ursel Tilk ja Emili Rohumaa. Esietendus 2. XI Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Kuidas suhtuda, kui noor inimene võtab pähe, et ta on Céline Dion, ega kavatse „rollist“ enam välja tulla? Või täpsemini: temast saab korraga nii Kanada lauljanna Céline Dion kui ka sellesama Céline Dioni megafänn. Kas tegu on haigusjuhtumiga, mis vajab ravi, kordategemist, või erilise identiteediga, mida tuleks õppida aktsepteerima?

Just sellist olukorda tutvustab publikule Yasmina Reza kirjutatud ja Mart Piirimehe Eesti Draamateatris lavastatud „James Brown kandis lokirulle“. Piirimehele on lavastus ühtaegu nii EMTA lavakunstikooli magistriõppe lõputöö kui ka debüüt professionaalsel teatriväljal, mida paistis publikumenu saatvat juba enne esietendust – piletid on neljaks kuuks välja müüdud. Oma osa selles menus on kahtlemata Eesti Draamateatri üleüldisel edul, nimekal näitekirjanikul ja trupil, kus värsked koolilõpetajad saavad kokku kogenud tegijatega, ent küllap kütab kirgi ka lavastuse teema, mis tõotab esialgu haakuda nii mõnegi XXI sajandi identiteedipoliitilise konfliktiga.

Ei saa ometi väita, nagu oleks Reza kirjutanud selle näidendi, et võidelda ühiskonna diskussioonis millegi poolt või vastu. „Näidendi „James Brown kandis lokirulle“ puhul on suurt osa publikust häirinud see, et see näidend ei anna vastuseid, nagu peaks kunstis valima õige poole. Mind aga huvitas selle teema metafüüsiline ja eksistentsiaalne aspekt, mitte sotsioloogiline külg. [—] Mitte ükski selle näidendi tegelane ei aja ideoloogiat,“ ütleb näitekirjanik intervjuu­katkes, mille leiab kavalehelt tõlkija Margus Alveri vahendatuna. Nõnda nendib ka Piirimees paar lehekülge hiljem: „Mulle paistab, et Reza pilkab elu rollimänge, kuigi ta ise meid seda ühiskondlikku telge puudutama ei julgusta.“

Jah, ehkki pealtnäha võiks lavastuse keskset konflikti võrrelda olukorraga, kus vanemad üritavad hakkama saada oma lapse uue soolise või seksuaalse identiteediga, siis ei võimalda üks olemuslik erinevus seda paralleeli ikkagi tõmmata. Reza näidendi keskmes on raviasutuse patsient, kelle eneseteadvus paistab olevat sügavalt häiritud, seega patoloogiline juhtum, seevastu soo- ja seksuaalvähemuste hulka kuulumist õnneks enam patoloogiliseks ei peeta (kinnituseks kas või Maailma Terviseorganisatsiooni vastav otsus aastast 2019). On tegu ju inimestega, kes erinevalt Céline Dioniks hakanud Jacob Hutnerist on endast vägagi teadlikud ega kaaperda mõnd juba olemasolevat „rolli“, vaid loovad end ise.

Niisiis tuleb lavastuse „James Brown kandis lokirulle“ mõtestamisel astuda samm abstraktsemale tasandile. Kaugemalt vaadates kõneleb teos tõepoolest eelkõige rollimängudest, aga seda mitte tingimata rollide kaudu, mida endale võtame, vaid ka rollide kaudu, mida meile omistatakse. Nõnda sugeneb loosse küsimus tõelise inimkontakti võimalikkusest: kuhumaani on üks inimene võimeline mõistma teise komplekssust? Kui palju me igapäevasuhtluses teist inimest lihtsustame, teda oma kategooriatesse surume, selmet luua uusi (või loobuda neist sootuks)? Või üleüldse: kas me kuulame teise inimese ära?

Võtme selliseks tõlgenduseks annab üks lühike interaktsioon lavastuse algusosas. Céline Dioni ehk Jacobi vanemad Lionel (Ivo Uukkivi) ja Pauline Hutner (Hilje Murel) vestlevad psühhiaatriga (Emili Rohumaa), jutustavad talle poja lapsepõlvest ja tolle suhtest Kanada lauljannasse, kuni psühhiaater küsib: „Kes Lionel ja Pauline on?“ – „Meie ise. Need on meie nimed,“ vastavad vanemad. – „Ma mõtlen Céline’ile.“ – „Seda me küll ei tea,“ ütleb Lionel. – Pauline lisab: „Ei.“

Selgub, et vanemad pole oma last ära kuulanudki ega üritanud mõista, mis temaga toimub. Nad on lasknud murel, hirmul, pahameelel varjutada oma empaatiat, mistõttu on iga katse pojaga kontakt saavutada määratud luhtuma. Ent arvestades, et Jacobi (Richard Ester) kuju avaneb teoses eeskätt vanemate vaatevinklist, jääb identiteedikaaperdajast noormees ka publikule pigem suletud tegelaseks.

Ester mängib Jacobi väliselt karakteerseks, rõhudes Dioni elegantsile, nõtkusele ja õrnusele. Ta hoiab oma kaela sihvakana, istub alati jalg üle põlve, pöid sirutatud ja käed elegantselt ristatud, peopesad põlvele toetatud. Ta ei parodeeri lauljannat, vaid suhtub karakterisse täie tõsidusega ning otsib Dionilt laenatud kehakeeles loomulikkust. Tegelase sisemaailm ometi ei avane, vastust küsimusele, kuidas Jacob/Céline endasse suhtub, tema suu läbi ei selgu.

Diagnoosi, et noormees käsitleb end ühtaegu nii lauljanna kui ka lauljanna megafännina, pakub välja psühhiaater. Emili Rohumaa kehastatud psühhiaater on vastuokslik tegelane, kes tuhiseb vahepeal läbi ruumi nagu purilennuk, vahepeal surub kannad maasse ja peab sisendusjõulist loengut, kuulutades tulevikku, mis kuulub emantsipeerunud, normidest ja ettemääratud rollidest lahti öelnud ühiskonnale. Just siin sugeneb teosesse võimalus, et Jacobi juhtumit saab vaadata ka teisiti kui patoloogiat, ent selle idee arendamisel lõpuni ei minda. Pigem pöördub lugu tagasi patoloogilise käsitluse poole, kui Jacobiga koos raviasutuses viibiv ja samuti identiteedisegadust kogev Philippe (Ursel Tilk) saab oma tembutamise eest psühhiaatrilt pragada. Paistab, et päris küpseteks ühiskonnaliikmeteks neid „normist“ loobujaid pidada ei saa.

Vanemad Lionel ja Pauline on vastukaaluks liigagi normaalsed, isegi stereotüüpsed. Kas asi on teadlikus valikus, et tasakaalustada ülejäänud tegelaskonna ekstsentrilisust, või lavastuse nooruspõlve tooruses, mis leeveneb mängukordadega, ei tea kindla sõnaga öelda, ent kuivõrd teatavat arengut võis märgata kahe järjestikusegi etenduse puhul, võib kahtlustada toorust. Kui esimesel nähtud etendusel iseloomustas Hilje Mureli mängu Pauline’ina justkui allasurutud hüsteeria, mida naine püüdis esialgu teeseldud kindlameelsusega maskeerida, siis teisel vaatamiskorral muutus see alguse kindlameelsus tõelisemaks, lubades muretundel ajapikku kasvada ning muutes tegelaskuju dünaamilisemaks.

Ivo Uukkivi mängitud Lioneli kirjeldab aga ebakindlust peitev pahurus, mis võib kasvada agressiivsuseks. Tusase isa stereotüübist väljamurdmisel kujunebki võtmehetkeks agressioonihoog lavastuse kulminatsioonis, mis võimaldab keerata rollid tagurpidi ning näidata meest, kes nõuab, et poeg võtaks mõistuse pähe, ise mõistust kaotamas, lapse kombel pusklemas. Mida võimsama hoo saab too afekt, seda tähenduslikumaks stseen kujuneb.

Kui tahes dünaamilisteks Mureli ja Uukkivi rollid ka tulevikus ei areneks, ei pääse publik Jacobile siiski pähe, sest mõistva kontakti puudumine lapse ja vanemate vahel on näidendisse vankumatult sisse kirjutatud. Ja see jääb kriipima. Kuidas saada ligi teema metafüüsilisele ja eksistentsiaalsele aspektile, kui näeme teema sümbolkuju ainult väljast ja oleme nõnda sunnitud teda oma peas lihtsustama, paigutama ta olemasolevatesse kategooriatesse? Või tõestabki see kriipiv lihtsustus, et näidendi idee, komplekssema inimkontakti võimatus, peab paika?