Kui satud pitsitusse ja teed pahandust …

Katku hauast hoiab terve mõistusega inimene eemale. Kui aeg ta sinna paiskab, on võidumeheks ellujääjad. Väljakaevamistöid on vaja järeltulijatele.

MARIS JOHANNES

Ugala teatri „Katkuhaud“, autor Ene Mihkelson, dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Sander Aleks Paavo. Mängivad Luule Komissarov, Kadri Lepp, Aarne Soro, Vilma Luik, Marika Palm, Tarvo Vridolin, Garmen Tabor ja Merle Liinsoo. Esietendus 7. VIII Ugala teatri väikeses saalis.

Räpases köögis saame osa traagilisest perekonnaloost, mis juhtunud II maailmasõja jalus ja järellainetuses. Nad on olnud heal järjel taluinimesed. Mees on sunniviisiliselt võetud Saksa sõjaväkke. Kui terendama hakkab vangilaager ja küüditamine, siis pole teist teed kui metsa pakku minna. Mehega koos läheb metsavendade sekka ka noor naine, nende nelja-aastane laps jääb maha vanaema ja tädiga. Lavastus algab hetkel, kui toona hüljatud laps tuleb aastaid hiljem tädi juurde selgust saama. See on Ene Mihkelsoni „Katkuhaud“ Priit Pedajase dramatiseeringus ja lavastuses Ugala teatri laval.

Kui romaanis on Kaata lugu põimitud minategelase läbielamiste ja mälestustega, siis teater on selguse huvides jätnud Mina küsimuste esitajaks ja kuulajaks, kellele Kaata saab pihtida. Pedajas on Mihkelson romaani omal kombel lahti kirjutanud, nii et lugu on kergesti jälgitav ja lõpeb Kaata matustega, mis oma nihestatud tegelaskonnaga on kui fragment igihaljast „Eesti matusest“. Olite üks ilus kole vanainimene, on esimene emotsioon pärast „Katkuhaua“ esietendust Luule Komissarovit tänades, tema on selle lavastuse a ja o – kurikuulus tädi Kaata.

Kaata tuleb lavale, saag käes. Ise seisab vaevu püsti, aga soovmõtlemine on suur: vaja õunapuud maha saagida ja lilled asemele istutada. Elu on ta unustanud kasimata kööki prügikottide vahele kitsikusse. Pille Jänese lavakujundus toetab seda kitsikust igal sammul. Kaata elab majas, kus peaks olema ruumi, aga kõik koondub kööki, mida vanainimene enam koristada ei jõua, silmanägemist ka ehk pole, ei näe räpakihti. Eestiaegsed talutüdrukud ikka sättisid ja kraamisid – kuidas Kaatal seda soont pole?

Polnud teist nii suurt puhtusearmastajat, kui tema perekond, meenutatakse meile. Maja on jõudnud elamiskõlbmatuse piirile nagu Kaata enda elugi. Külm on ja mutt on riides nagu vana pussakas. Isegi paks müts on peas. Köögiseintele on laiali laotatud mitmes kihis pintsakuid-pükse, sekka mõni kleit. Elatud elu taak või mälestus surnud kaaskondsetest. Mälestused, need on rasked, imbuvad sisse igast uksepraost ja ei lase aknastki rahulikult välja vaadata.

Kaata mees on surnud, tal on poeg ja maja. Aga suuremat üksiklast annab otsida. Oma majas käib ta külg ees nagu varas, piilub ukse vahelt, on ebakindel igal sammul. Pole, kes süüa tooks või maja kütaks. Sellises olukorras on iga elav hing kui taevakingitus ja Kaata ootab oma õetütart. Aga Mina tahab teada, miks oli tema lapsepõlv selline, mis juhtus tema vanematega. Seniilsus pole veel mõistust ja mälu kustutanud, nii et Kaatal tuleb rääkima hakata. Tuleb pihtida. Kas see ka südametunnistusele leevendust pakub, jääb segaseks.

Luule Komissarov on „Katkuhaua“ lavastuse a ja o – kurikuulus tädi Kaata.

2 × Gabriela Liivamägi

Kaata on olnud kõva kohaneja. Ellujääja tüüp. Tema elus juhtub kõik nagu juhuslikult, kord satub ta pitsitusse, kord teeb pahandust. Sellest räägib ta kui laps üleannetustest. Pitsitus tabab teda siis, kui KGB ta nuhkima paneb, sellele järgneb pahandus ehk lähikondsete äraandmine. Sellest jutustades pole Komissarovi Kaata teab mis traagiline, ainult muigutab veidi rohkem suud, kui jutt ei jookse ja mõni karmim koht vajab seletamist. Kui närvi läheb, kolistab demonstratiivselt lusikat kohvitassis. Justkui lööb hingekella neile, kes tema läbi otsa saanud. Ei olnud ellujääjad tüübid, iseloomustab ta kadunukesi.

Aga närvilisust on tunda, väike annus võib olla ka näitleja esietenduse­närvi, aga see sobib hästi rolliga, nii et las ta olla selline veidi ebakindla olekuga, muidu äkki läheb liiga võimukaks vanainimeseks kätte. Esimese vaatuse lõpus on siiski üks koht, kus Komissarovi Kaata kohkub, üks surm tuleb talle ootamatult, ta võtab mütsi peast ja hakkab kammima oma sorgus juukseid. Aeg jääb seisma ka suurel kohanejal.

Kujund „katku haud“ on Mina teema. Kas see lahti kaevata, ja kui kaevata, siis kui ohtlik see on, kas pisikud hakkavad levima. Või on katku haud inimese enda sees, küsib Ene Mihkelson. See katkukolle pole lasknud Kaata põlvkonnal elada täisväärtuslikku elu. Miks ta on nii hüljatud ja üksildane hoolimata elujärjest, mis on materiaalselt talutav (ikkagi majaomanik). Nooruses tahtis ta aina külapeol tantsida. Ja siis said tantsupartneritest KGBistid. Sõda lõppes, elu tahtis elamist, polnud kombeks esitada eetilisi küsimusi. Nii see läks. Kui kodu on maha põletatud, hakkab praktiline inimene uut ehitama, olgu või enesekaotuse hinnaga.

Kadri Lepa Mina on raskes rollis, ta on kuulaja ja küsija. Neid mõtisklusi, mis Ene Mihkelsoni romaanis teevad temast elus inimese, pole loo selguse huvides lava-Minale antud. Tema on tragi toidutooja, annab Kaatale märksõnu ette, imestab ja koristab. Kui Mina ajalehti kokku korjab, tuleb meelde Kaata repliik, et sooja saamiseks keeravat ta ennast öösel ajalehtede sisse. Romaanis mõjus see jutt kui sõgeda vanainimese veidrus. Aga etendusel tõusis ajaleht mu peas kujundiks. Kas pole Kaata põlvkond end kogu Nõukogude aja ajalehejuttudega polsterdanud? Ajalehte ikka vaja uskuda, ütles hästitreenitud südametunnistus.

Mina on musta pükskostüümiga, range nagu Ene Mihkelson muiste. Küll on kahju, et Kadri Lepale pole loodus andnud enemihkelsonilikku madalat hääletämbrit, millega oli omal ajal hea raadiokuulajaid ehmatada – see, kes räägib, ei saa küll naine olla. Laval on Mina hapram ja hoolitsevam, raamatus intellektuaalsem.

Kaata nimi oleks justkui katkust tuletatud. Seejuures ei ole lavastuses kübetki kättemaksusoovi. Raamat on kohati kurjem. Kaevatakse inimese mälus, hinges ja väärtushinnangutes, aga Kaata teod jäävad hämaraks. Kui poeg oma sirgjoonelisuses küsib, kui palju ema on inimesi tapnud, on Mina kindel vastus – mitte ühtegi. Poeg oma elukogemusega ei suudaks nagunii selles labürindis teed leida. Las ta jääb oma mulli. Tavaliselt saavad pojad emadega hästi läbi, aga siin pole lähedust märgata.

Aarne Soro mängitud Kaata poeg Tõnu on vaoshoitud tüüp. Kannab väärikalt ülikonda, aga on selgeltnägijavõimetega ebaõnnestuja. Teeb remonti, mis jääb pooleli, ajab äri, mis läheb pankrotti, elab ema pensionist ja lahutab naisest – nagu nuhtleks vanajumal teda suguvõsa pattude eest. Kaata katsub oma pojaga uhkeldada. Ikkagi selgeltnägija. Aga Mina on tema suhtes väga skeptiline. Selle taustal on hea, et Aarne Soro ei tee oma Tõnust karikatuuri, vaid hoiab joont ja „selgeltnägija“ sisemist pinget.

Aga kus on selle hüljatud Mina ema? Isa küll tapeti, aga miks jäi laps tädi kasvatada ja saadeti internaati. Seda vastust ei kiirusta Ene Mihkleson oma romaanis andma ja varjul hoitakse seda viimase võimaluseni ka lavastuses. Mina saab emaga kokku ja see on ehmatav. Garmen Tabor on ääretult vastik ema Sanna. Enesekeskne ja tütre suhtes väga tõrjuv, nii sõnades kui ka kehakeeles karjub iga toll temas „mine ära!“. Roosa hommikumantel annab tunnistust, et ta on oma eluga paremal järjel kui kaltsukubu Kaata.

Kogu äraspidisuses on minategelasel oma tädiga lähedasem suhe kui emaga. Ju teadmine, et ema on ta hüljanud, jätab jälje. Kui Kaataga on Minal ühiseid teemasid ja lapsepõlvemälestusi, nii et vanainimesest hakkab kohati hale, siis ema mõjub kui vananev roosa fuuria, kellest tuleks kaugemale hoida – nagu Medeia, kes kättemaksuks oma lapsi hävitab. Väga teatraalne roll Garmen Taborilt.

Katku hauast hoiab terve mõistusega inimene eemale. Kui aeg ta sinna paiskab, on võidumeheks ellujääjad. Väljakaevamistöid on vaja järeltulijatele. Ei näe „Katkuhauas“ kohtumõistmist ega taju andeksandmist. Lavastuse eel lugesin romaani uuesti. Nüüd tekkis soov taas kätte võtta Ene Mihkelsoni magnum opus „Ahasveeruse uni“. Ehk avaneb sealgi uusi uksi pärast Priit Pedajase käest saadud Ugala teatritundi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht