Kui süüst ja valust saab ressurss

Klassikalises mõttes lavastusi seekordsel SAALi biennaalil peaaegu ei olnudki ning nii mõnigi etendus viis publiku üleüldse teatrisaalist välja.

KEIU VIRRO

SAALi biennaal 15. – 27. VIII Tallinnas.

Augusti tantsufestivali mantlipärija SAALi biennaal mulle meeldib. Väikese väikluse korras meeldib mulle ausalt öeldes ka see, et minu alateadvust eksitav sõna „tants“ on festivali nimetusest nüüdseks juba mõnda aega kadunud. Võib ju mõelda küll, et äkki on nüüd hoopis posttantsu* ajastu, aga siiski, aga siiski.

SAALi biennaal on festival, mis kõditab aju, närvi ja kujutlusvõimet. Ühist temaatilist nimetajat ma programmis ei tuvastanud, aga ei mõistnud sellest ka suuremat puudust tunda. Mõned läbivad jooned leidsin siiski. Klassikalises mõttes lavastusi seekord peaaegu ei olnudki ning nii mõnigi etendus viis publiku üleüldse teatrisaalist välja. Nii näiteks leidsid vaatajad end Tallinna linnahalli tagant, Tallinna ülikooli akadeemilisest raamatukogust, MIMstuudio keldrist, EKA klassiruumidest ja OMAtsirkuse saalist. Paljud lavastused eeldasid vaataja panust, aktiivset osalemist.

Oli praegu ühiskonna teravate murekohtade kajastusi, oli ka etendusi, mis viisid palju laiemasse, ajatumasse ruumi. Ajakirjanikuna hoian ikka professionaalsest kretinismist järge, millised on need teemad, mida kõige enam klikitakse, ostetakse, loetakse, kommenteeritakse. Ilmselt ei üllata kedagi väga, et nende hulka mahuvad ajatult populaarne (khm) natsitemaatika, põgenikud, seksuaalvähemused. Kõik need olid peaaegu kaks nädalat väldanud festivali programmis esindatud.

Ülevaadet alustan aga lavastusest, mille puhul teema ja kohavalik (lugemine, raamatukogu) oleksid ilmselt klikivähesuse tuvastamisel tipus. Kogemusena oli see ent üks mõjusamaid. Pean silmas Ant Hamptoni ja Tim Etchellsi lavastust „The Quiet Volume“ („Vaikne köide“), kus viidi publik kahekaupa raamatukokku lugema. Kõrvaklappidest kõlasid sosinal sisseloetud juhised. Kaks lugejat juhatati läbi raamatukogu helide ja vaikuse, läbi lugemiskogemuse.

Näiteks hakkas hääl kõrvaklappidest ühel hetkel lugema sama teksti, mida enese ees nägin. Selle vahega, et hääl jättis iga natukese aja tagant mõne sõna vahele või asendas teisega: lihtne, ent mõjus lühiseid ja uusi ühendusi loov võte, millega juhtida tähelepanu meelte toimimisele. Ühtlasi oli etendusel osalemine järjekordne meenutus, kui palju ma kipun raamatute maailmast ekraanide maailma eksima.

Motuse lavastus „MDLSX“ käsitleb soolisuse teemat, näitlikustades seda nii nais- kui ka meessoo tunnustega karismaatilise esitaja Silvia Calderoni isikus.

Simone Stanislai

Üks jaburamaid etenduskogemusi festivalil oli minu meelest Mårten Spångbergi „Natten“ („Öö “). Brüsseli P.A.R.T.Si tantsukooli õpilastega koostöös sündinud maratonlavastus algas kell üksteist öösel ja kestis peaaegu kaheksa tundi. OMAtsirkuse treeningusaali loodud lavakeskkonnas istus ja lesis publik põrandal pleedide peal ja all. Mobiiltelefone välja lülitada ei palutud, liikuda võis, lahkuda võis, magada võis. Hämaras saalis algas mäng aja, reaalse ja unenäolisega, järgemööda kangastusid erisugused ööd. Kohati peaaegu meditatiivne koreograafia vaheldus ärkvele raputavate helide ja valgusega. Lavakujundus, helikeel, valgus ja videokujundus soodustas seda, et reaalsus hakkas sujuvalt üle minema unenägudeks (otseses mõttes) ja kujutluspiltideks.

Öö on aeg, kuhu mahuvad nii üksilduse kui ka koosolemise kõige intensiivsemad vormid. Njah, eks kooski olles ole võimalik tunda erakordset üksildust. See lavastus pakkus oma unenäolisuses erakordselt suure inspiratsioonivälja, et süüvida sellesse, milleks päeval meid ümbritsevad värvid, liikumised, helid ja dialoogid võimalust ei pruugi anda. Aeg, mis algul venis pikaldaselt, lakkas lõpuks peaaegu et olemast. Aga ühel hetkel sai etendus läbi, tantsijad kallistasid, tänavale valgunud publikut ootas ootamatult hommik.

SAALi biennaali programmis oli aga ka mitmeid selgelt sotsiaalsele närvile rõhuvaid lavastusi. Tagantjärele tervikpilti luua püüdes jäin naiivselt mõtlema enese kui vaataja ülesandele. Vahepeal tundub, justkui peaksin vaatajana ühiskonna valupunkte puudutavatele lavastustele kuidagi … õigesti reageerima, mis siis, et selline mõte tundub juba eos jabur. Ühtlasi olen täheldanud, et kui lavastus käsitleb väga valusaid teemasid, siis kipub minu kriitiline mõtlemine kohati välja lülituma – valus teema tundub mõneti justkui püha.

Kui elada lavastuste kogemise kaudu ühtlasi kellegi teise traagikat läbi, siis tekib mõnikord vägisi tunne, justkui otsiksime publikuna selle (pealiskaudse) empaatia kaudu mingit lihtsat lunastust. Et näe, ma ju olen või vähemasti püüan olla hea inimene! Mul on ju, mis selle nimi oligi, tunded! Seejärel lähen järgmisele etendusele, elan suurema pingutuseta järgmisse teemasse sisse ning maailmas pole sellest kõigest muutunud mitte vähematki.

Eelnevale plähmerdusele illustratsiooniks natuke SAALi biennaali lavastustest, mis käsitlesid just õrnemaid teemasid. Tania el Khoury heliinstallatsioon „Gardens Speak“ („Kõnelevad aiad“) tõi vaatajateni Süüria sõjatraagika. Väikesesse saali (muul ajal MIMstuudio) oli loodud surnuaed haudadega. Vaatajatele anti kaardid, kuhu oli araabia keeles kirjutatud ühe inimese nimi. Üles tuli leida vastav haud, astuda paljajalu mullale, kraapida end hauakivi juures oleva heliallikani ja lebada seal, mulla lõhn ninas, et kuulata sellel sümboolsel haual üht lugu.

Heliinstallatsioonis on antud hääl kümnele Süüriat lõhestavates konfliktides aastatel 2011–2013 hukkunud inimesele, kes pole maetud mitte surnuaiale, vaid koduaeda. Mulle tundub, et just sellised väga isiklikud lood inimestest, kelle traagika jääb enamasti vaid nende perekonna teada, aitavad välja lõksust, mida on nii lihtne luua suurte üldistustega sõdade, põgenike jms teemal.

Mõneti haakub „Kõnelevate aedadega“ Rima Najdi lavastus „Think much. Cry much“ („Mõelda palju. Nutta palju“). Tallinna linnahalli taga kopterite maandumisplatsi juures antud etenduse aluseks olid sõjapõgenike lood, mis olid taandatud skemaatiliseks liikumiseks. Koreograafia tuli esitada vaatajatel, kes kuulsid (taas) kõrvaklappidest juhiseid ja sinna vahele põgenike lugusid. Vastupidiselt „Kõnelevatele aedadele“ mööduvad selle lavastuse 70 minutit ilma tohutult emotsioonidel mängimata, võiks isegi öelda, et ootuspärase valuta. Seega teebki see lavastus üsna efektselt selgeks, kui totralt lihtne on sügavat traagikat skeemideks taandada.

Süütunnet käsitles Julian Hetzeli „Schuldfabrik“ („Süütundevabrik“). Aastate eest kirikust välja astunud Hetzel on kohati katoliiklike mõõtmetega süü teisendanud ressursiks. Ilukliiniku patsiendid (süüpotentsiaal: õgardlus) on rasvaimu käigus eemaldatud rasva annetanud lavastuse heaks. Rasvast on valmistatud seebid (süüpotentsiaal: nii mõnegi rahva ajalugu). Ning jah, kasutatud oli päris inimeste rasva ja neist valminud päris seepe võis kohapeal ka osta. Etenduse käigus tekkis sama kahtlus, mis „Talveöö unenäo“ festivalil koloniaalriikide kuritöödest rääkivat lavastust „Exhibit: B“ („Näitus B“) vaadates. Äkki eestlasi ei saagi need teemad nii tugevalt mõjutada kui nii mõndki muud rahvust? Äkki eestlasel jääb sellest va rahvuslikust süüst vajaka? Rahvuslik narratiiv kirjutab ju (väikese erandiga viikingite ajast) ette märter, mitte süüdlane olemise.

Sellega seoses meenus, et Hetzel, kellega enne SAALi biennaali algust eelloo tarbeks jutlesime, rääkis ühe loo lavastusele tulnud tagasisidest. Ühe Kesk-Aafrika riigi valitsuse heaks töötav mees lähenes pärast „Süütundevabriku“ etendust lavastajale mõttega, et kuule, tegemist on ju suurepärase äriideega! Võtame inimestelt selle, mis neil on üle – rasva – ja teeme sellest midagi, mis toob kasu kahel tasandil: seep pesemiseks ja selle eest saadud raha kulutamiseks. See, et selle kõigega võiks tegelikult seotud olla üks või suisa mitu eetilist küsimust, ei käinud tollel härral peast läbigi.

Lõpuks veel lavastusest, mis siin nimetatutest meenutas vormilt ehk ainsana klassikalises mõttes teatrit, aga köitis just sisuga. Motuse lavastus „MDLSX“ käsitles soolisuse teemat, näitlikustades seda nii nais- kui ka meessoo tunnustega karismaatilise esitaja Silvia Calderoni isikus. Autobiograafiline lugu on segatud akadeemilise diskursuse narratiividega, aga ka lõikudega Jeffrey Eugenidese raamatust „Middlesex“ (eesti keeles ilmunud 2003). Calderoni on laval ühtaegu tantsija, DJ („MDLSXi“ playlist väärib Spotifyst ülesotsimist!), VJ, operaator ja mis kõik veel, jutustades seejuures loo inimeseks kasvamisest maailmas, kus eeldatakse, et inimene peaks ühte sugupoolde ära mahtuma. See kõik toimub aga ingliskeelsete subtiitritega varustatud mahehäälsete itaaliakeelsete monoloogide kaudu, nii et laulev ja meloodiline keel paneb kohati unustamagi, et Calderoni räägib tegelikult muu hulgas sellest, kui keeruline on leida sõnugi selle väljendamiseks, kes ta on.

Lavastust vaadates tekib endalgi ootamatult küsimus, miks ma ikkagi selle käigus püüan alateadlikult aru saada, kummast soost on esitaja. Vahesoolise Calderoni puhul ei ole laval ometigi soolisuse väljanäitus, vaid laiemas plaanis eluline lugu sellest, kui keeruline võib olla iseeneseks saamine. Kui palju halba võib sündida, kui lisaks iseenese dilemmadele püüab ka ühiskond suruda inimest vägivaldselt mõnda raami, nagu skulptor, kes tahab peale skulptuuride näha perfektsesse vormi valatuna ka inimesi enda ümber – ja üllatub siiralt, kui elu ei mahugi ühe taiese piiresse.

* Ahjaa, et mis asi on posttants? Ega mina ka täpselt tea, aga festivalil esitleti esseekogumikku „Post Dance“, nii et äkki keegi ikka teab.

Mårten Spångbergi lavastuses „Natten“ („Öö“) vaheldub kohati meditatiivne koreograafia ärkvele raputavate helide ja valgusega.

Luca Ghedin

Julian Hetzeli lavastuse „Schuldfabrik“ („Süütundevabrik“) tarvis annetasid ilukliiniku patsiendid rasvaimu käigus eemaldatud rasva, millest on valmistatud seepi.

Ben and Martin

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht