Kui terve maailma mahtus ühele roostetanud ankrule

Harva saab näitleja oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“.

ANDRUS KARNAU

Tallinna Linnateatri „Novecento“, autor Alessandro Baricco, lavastaja Diana Leesalu, tõlkija Vahur-Paul Põldma, kunstnik Martin Mikson, valguskunstnik Emil Kallas, helilooja, muusikaline kujundaja ja helikujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Ingmar Jõela, klaverikonsultant Joel Rasmus Remmel. Mängib Jan Ehrenberg. Esietendus 20. IV Hobuveskis.

Nii ilusasti, kui Jan Ehrenberg ütles Tallinna Linnateatri uuslavastuses „Novecento“ lause „Persse see sõda!“, pole vandesõnu varem laval kasutatud. Ehrenberg ütles hüüumärgita lõpus, hüüatus oli pigem sissepoole suunatud. Ühes lühikeses fraasis oli korraga lootus meeleheide, üksik inimene ja terve universum.

Miks ma selles nii kindel olen, et keegi pole varem just niimoodi öelnud? Esiteks on vandesõnad laval haruldased. Teiseks ja peamiseks pole kolmesõnalist lauset vähemalt minu eluajal saanud niisuguse tooniga öelda, sest Vene-Ukraina sõda annab lausele tähenduse ja konteksti. Isegi veel aasta tagasi poleks olnud sel lausel sellist sisu, sest mullu oli lootust rohkem kui meeleheidet. Praegu on viimase karikas juba nii palju täitunud, et nii üks kui ka teine seisavad klaasides enam-vähem samal nivool.

Kusagil teise vaatuse keskel kõlav fraas on võtmeks kogu lavastusele. See põhjendab, miks oli vaja panna lavastuse nimitegelane rääkima pehme lapsehäälega, kuigi ometi on ta kirjelduste järgi täiskasvanud mees.

Ma ei mäleta, millal viimati mõnd näitlejat kadestasin, aga Jan Ehrenbergi suhtes tundsin juba esimese vaatuse esimesel kolmandikul kiivust, sest harva, väga harva saab inimene oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“. Ehrenberg ei jäta oma šanssi kasutamata. Kusjuures „Novecento“ kaksikroll pole selline, mis paneks märgi külge ega laseks enam lahti.

Täpsuse huvides peab küll ütlema, et väikesi karaktereid oli lavastuses rohkem kui kaks, aga põhiliselt kehastas lavastuse ainus näitleja kaht tegelast: tromboonimängijat ja tema unistuse vilja ehk alter ego, klaverimängijat Danny Boodmann T. D. Lemon Novecentot.

Kui ma lavastusest midagi mäletan, siis heli- ja valguskujundust, vastavalt Ardo Ran Varreselt ja Emil Kallaselt. Õigupoolest esimese oleks võinud ära tunda ka kavalehele piilumata, sest unistav-ähvardava meeleoluga muusikaline kujundus on Varresele nii iseloomulik. Ma olen seda kuulnud ka varem, kuidas õige kõrguse ja kajaga madal heli võib anda tervele näitemängule kammertooni (viitan Emajõe Suveteatri „Ukuarule“). „Novecento“ lavastuse esimesele vaatusele andis meeleolu ebamäärane kõma, mida võis esimese hooga pidada laevakere kuminaks lainetuses, aga seejärel kaugelt kostuvaks äikesetormiks. Nüüd ma tean, et see võis olla kahurite ja tankiroomikute müra, aga saalis istudes seda kohe ei tajunud.

Hobuveski ringiratast käiva ruumi kujunduse (kunstnik Martin Mikson ja juba viidatud Emil Kallas) kujuteldav mõõde oli võrreldav suure saali lavaga. Ühteaegu palju ja vähe oli edasi antud mõne hoolikalt valitud detailiga. Veel kord, valgus on lavastuse üks võtmeist. Näitlejata ei sünni siiski midagi: tuled võivadki plinkima jääda ning klaverist välja rebitud keelestik seinal roostetavana demonstreerida purustatud maailma, kui ei oleks näitlejat, kelle mäng annab kõigele tähenduse ja mõtte.

Lavastuse teise vaatuse viimane osa kippus sõrmede vahelt pudenema. Võib-olla oli asi minus, kel õhtul pärast tööpäeva keeruline keskenduda luulelisele unistamisele, võib-olla näidendis endas, mis külvab vaataja üle ühe kauni kujundiga teise järel, mistõttu lõpuks saabub tülpimus. Nii kuulasingi ühte viimastest monoloogidest, mis räägib sõjas füüsiliselt ja vaimselt invaliidistunud inimestest, üsna ükskõikselt. Päev hiljem, neid ridu kirjutades, mõistan, mida näitekirjanik, lavastaja ning näitleja vaatajale öelda tahtsid mõistukõnega inimesest, kel pärast plahvatust kaks paremat kätt. Kergus ja helgus läks teise vaatuse teises pooles kuhugi kaduma. Võib-olla oli ühte ja teist esimeses vaatuses juba küllastuseni pakutud – või oli mu enda füüsiline vastuvõtuvõime ammendunud.

Kui lavastuses on tegemist sõjas muserdatud inimesega, kas siis olekski seda saanud mängida kuidagi teisiti kui mustjalt masendavana? Valgus muutus ühetooniliseks, lõbus muusika oli kadunud, laval olid vaid näitleja, kes ehmatava kergemeelsusega arutles, et kas paradiisis on üldse klaverit.

Kui ma Hobuveski saalist tõusin ja suviselt heleda valguse üle valatud raekoja platsi poole sammusin, siis tundus, et lavastus ei puudutanud mind mitte millegagi. Kui praegu kirjutan, siis mõistan, et lavastus puudutas nii tugevalt, et esimese hooga ei tahtnud ma seda endale tunnistada ja et Jan Ehrenberg esitas ühteaegu enesekindlust ja haavatavust, et tema tegelase unistuse täiuslikult andekast muusikust võib üle kanda ükskõik millisele muule elualale.

Taipasin, et ma pole ainus, kes tunneb hirmu läheneva sõja ees. Lavastaja Diana Leesalu on ka nende inimeste rivis. Vähemalt nii sain ma aru Tallinna Linnateatri „Novecentost“.

Ah, et ankur pealkirjas? Esimese vaatuse keskne kujund oligi suur roostetanud ankur, sellega mängiti, sellele kinnitus peategelase kujutlusvõime. Baricco kujunditega üle puistatud sümbolmaailm oli nii võimas, et võttis mu meeled üle. Mingil arusaamatul põhjusel mõtlesin nõelaotsale ja inglitele ning ankrule ja inimesele, kes kõõlub selle ühel harul ning püüab tasakaalu säilitades ellu jääda. Sümboolset lopsakust jätkub „Novecento“ lavastuses rohkem kui küllaga – küllap Tallinna Linnateater tunneb oma publiku ootusi.