Kuidas joonistada lammast?

Meelis Oidsalu

Kriitiline analüüs näitleja Jaak Printsi konverentsiettekandele, kus räägiti teadmatusest tarkuse allikana. Umbes kuu aega tagasi pälvis ühismeedias tähelepanu video Jaak Printsi ettekandest konverentsil „TEDxTartu 2012”.1 Printsi kõne, kus räägitakse teadmatusest tarkuse allikana, väärib tähelepanu ainuüksi seetõttu, et juhud, kui eesti teatripraktik mingi nähtuse üle põhjalikult ja avalikult arutleb, on haruharvad. Enamasti piirduvad praktikud teatrikunsti ennast puudutavate aruteludega, mida garneeritakse elufilosoofiliste repliikidega. Prints aga on läinud kaugemale ja väärib selle eest tunnustust. Kui teatripraktikute ning -kriitikute tähelepanu on enamasti loomeprotsessi tagajärjel ehk teosel, siis Prints on võtnud vaevaks kiigata põhjuste poole, on surunud labida kultuuripinnasesse ja pööranud pahupidi tugeva tüki mentaalset maakamarat, osutades seega, et kunstiteos ei ole asi iseeneses, et kunstitegemine on suuremal või vähemal määral mingi mõtteviisi ja vaimulaadi („mis ei kehti mitte ainult teatris, ainult laval, vaid ka elus laiemalt”, nagu Prints oma kõnes sedastab) materialiseerumise protsess. Nagu praktikud, nii ei peaks kriitikudki keskenduma pelgalt teostele ehk tagajärgedele, vaid tegelema süsteemselt ka vaimulaadi ja mõtteviisiga, mis kunsti kannab ja kujundab. Sestap võtan Printsi ettekannet kriitiliselt analüüsida. „Minu põhiline väide on, et me ei tohi teada,” ütleb Prints. „Me vajame teadmatust. See on raske, see nõuab mõnikord väga suurt julgust. Teinekord eneseületamisenigi suurt julgust. Aga me vajame teadmatust. Me vajame teadmatust, et püsida värsked. Et leida ootamatuid kohanemisi. Et jõuda uutesse kohtadesse. Et iseenda kohta rohkem teada saada. Me vajame teadmatust. Ehk teisisõnu, me vajame teadmatust selleks, et üleüldse kunagi midagi teada saada.” Printsi edasine arutluskäik on lühidalt järgmine: (a) kujutlusvõime on parem tarkuse allikas kui teadmised, sest teadmine on „reeglina igav, sest me juba teame seda”; (b) keel viib otsejoones teadmiseni, vaikimine, saladuslikkus ja kehalisus seevastu ärgitavad kujutlusvõimet; (c) järelikult selleks, et saada targaks, tuleb usaldada keha rohkem kui keelt. „Ja sellepärast ma jäängi nüüd vait,” ütleb Prints ettekande lõpus.

Printsi ettekande tekstist paistab esmalt silma „keele” mõiste ahas käsitlemine: „Keele kliinilisus ongi mulle saanud tõkkeks teadmatuse eest. Sest keel fikseerib. Keel ütleb mingid asjad ära ja siis nii nad on. […] Keele kaudu ei jõua mitte kunagi teadmatuseni, vastupidi, keel viib meid otsejoones teadmiseni. Mis on reeglina igav. Sest me juba teame seda. See on ka tüütu, see on elutu, see on kuiv, sest me teame seda. Veelgi enam, tegelikult me ei tea, sest keel pakub meile asjade mõtestamiseks ühe võtme, selle võtme, mille ta ise suudab kirjeldada, aga neid viise on veel.” Sealsamas heidab Prints keelele ette, et see „mula […] ei vii meid kuhugi”, vaid „tsementeerib tavamõtlemist”. Tõsi, Prints peab keelena silmas vaid verbaliseeritud keelt, ent ka selle kitsa käsitluse raames eirab arusaam, et „keel viib meid otsejoones teadmiseni”, keelt selle poeetilises, loovas funktsioonis. Tõenäoliselt peab Prints „kliiniliselt täpse” keele all silmas teaduslikku ja (formaal)loogilist keelekasutust ja mõttemeetodit ning „tavamõtlemist tsementeeriv” keel tähistab igapäevakeelt ja argimõtlemist. „Mõistuse omapäraks on talletada oma mõjusfääris need asjad, millest on aru saadud. Need muutuvad seal külmaks ja loiuks. Selle asemel on vaja kujutlusvõimet,” tsiteerib Prints vene näitlejat Mihhail Tšehhovit. Printsi negatiivset hinnangut ei pälvi mitte ainult verbaliseerimine, vaid mõistuslikkus ja aruteluoskus üldisemalt: „Me elame ajal, kus on vaja pidevalt kõneleda, on vaja rääkida oma muredest, on vaja osaleda seminaridel, on vaja diskuteerida, on vaja väidelda, on vaja ronida kusagil Tartus lava peale ja rääkida teadmatusest. Üks üleüldine mula”.

Arvamus, et loogiline arutelu või igasugune kõne „viib otsejoones teadmiseni”, „fikseerib”, „tsementeerib” ning köndistab või vaesustab seeläbi tõe- ja elutunnetust, peegeldab kultuuriringkonnis laiemalt levinud arusaama loogilise mõtlemise reeglitest, mis seadvat inimesele kõik mõtlemise algoritmid ette ning seetõttu pärssivat loovust ja mõttevabadust. Tegelikult aga ei vii loogikareeglid „otsejoones teadmiseni”, ei programmeeri inimest masinlikult liikuma etteantud tõdedeni, vaid on kasutatavad ka heuristilistes, loomingulist lahendust nõudvates olukordades: loogika aitab, nimelt, ära tunda neid väiteid ja eluhoiakuid, mis ei saa olla tõesed või üleüldse tähenduslikud, sh neid, millele ei ole mõtet loomingulist energiat raisata. Ka Mihhail Tšehhov, keda Prints oma ettekande alguses tsiteerib ning kes kultuursele mõtteviisile truuks jäädes mõistuse erialakeskselt dehumaniseerib (suisa „mõrtsukaks” tituleerib), peab näitlejatöö puhul oluliseks, et mõistus loovisikut pidevalt abistaks, aitaks: „Ent emotsioonidele ja kehale andumine ning seejuures selgest, külmast ja kainest mõtlemisest, sellest meie peas valvavast „mõrtsukast” lahtiütlemine ei tähenda veel, et me peaksime end rumalaks tegema”. Mõistuse abiga „saab mulle minu näitlejakutses kõik selgeks, alustades näidendist ja lõpetades selle lavastusega teatris”.² Kujutlus- ja mõtlemisvõime, loomejõu ja loogika vastandamine sellisel kujul, nagu Prints seda oma ettekandes teeb, on võltsdihhotoomia.

Prints pakub arutelusuutmatusele mugava lahenduse: kui ei oska mõtelda, siis ära mõtlegi, kuuluta igasugune arutlemine ja kõne „mulaks” ning ole kavalasti vait. Väljenduse looritatus on kultuuriinimese vaimulaadile omane suhtlusstrateegia. Prints räägib kardinast, mille ta eelistab enese ja reaalsuse vahele jätta, „ma ei vaata sinna taha, sest ma enam-vähem aiman, mis ma seal taga näen, minu mõttevabadus tekitab sinna saladuse”. Samasuguse kardina tõmbab aga Prints ka enese ja kuulajate vahele. Printsi nägu on videosse võetud suures plaanis, korralikult välja valgustatud näonahk on taust suurtele kassilikele silmadele, mis vahepeal saladuslikult naeravad, siis jälle tõsinevad, ning kelmikalt mänglevale suule, mille nurgad tõusevad perioodiliselt kavalaks muigeks. Kõne intonatsioon on rahulik, vaikne, mitte jõuliselt jutlustav, vaid privaatselt, sugestiivselt vestev. Kuigi Prints verbaalselt justkui loogiliselt arutleks, kõneleb tema miimika hoopis mõistulugu. Printsi esinemine, nagu iga esinemine, lõpeb vaikimisega. Ainult et Printsi arutelus pole vaiki jäämine mitte arutelu lõpp, vaid selle osa, argument, tõend keha võidust keele üle. Näitleja Printsi keha on kardin, mille ta publiku ja oma verbaliseeritud mõttearenduse vahele tõmbab.

Printsi esinemisega meenus (ja mitte ainult näitleja nime tõttu) Saint-Exupéry „Väike prints”, kus autor on tabavalt välja joonistanud kultuurse mõtteviisi omapära ja kultuurilembese inimese arhetüübi: tundliku ja lapseliku loojanatuuri, kellele kõige olulisem on silmale nähtamatu ja arule küündimatu ning tõeline teadmine saavutatav pigem fantaasia ja tundeelu kui arukuse abil. „Väikeses printsis” kirjeldatakse olukorda, kus minajutustajast lendur üritab väikese printsi soovi järgi joonistada lammast, ent peab tunnistama, et ta ei valda piisavalt joonistamiskunsti. Lendur leiab olukorrale loova lahenduse: „ma kritseldasin selle pildi siin ja ühmasin: „See on kast. Lammas, mida sa tahad, on seal sees”.” Väike prints on õnnelik ja rahul.

Printsi loogiliselt vigane verbaalne arutlus laguneb lause lause järel üha enam koost, aga sellest pole hullu, sest keeleline väljendus on niikuinii üldine mula. Turvalisem on olla treenitult vait. Mitteteadmine „on raske, see nõuab mõnikord väga suurt julgust”, väidab Prints. Ent kultuuriinimesele ei pruugi vaikimine ja mitteteadmine olla julgustükk, nagu Prints rõhutab, vaid võimalus hoiduda mõtlemisvõime arendamisest, võimalus kuulutada igasugune mõistuspärasus ebainimlikuks, „mõrtsuklikuks”. Ja vaikida lavakooli edukalt läbinud Prints oskab, sama hästi kui lendur kasti joonistada. Nii hästi, et pidin ettekande teksti kirja panema, et Printsi kõiketeadev pilk ja saladuslikud suunurgad ei segaks verbaalse teksti analüüsi. Tõdeb ju „Väikese printsi” kõrbehädas minategelasest lendurgi, kelle juurde ilmunud salapärane laps palub tal järjekindlalt lammast joonistada, et „kui salapärasus juba liiga suur on, siis ei julgeta enam vastu hakata”.³ Oskus joonistada kaste ja veenda publikut, et seal sees elab lammas, on kultuuriinimesele eluliselt vajalik, ent Printsile vastupidiselt soovitan arutlusoskuse puudumise raviks selle omandamist, mitte selle vajalikkuse eitamist.

Kolmas probleem, mis Printsi arutlusest välja paistab, on näitleja referentsiraamistiku ahtus. Äsjasel teatriliidu aastakoosolekul puudutas seda probleemi hollandi teatritegelane Johan Simons: „Iga institutsiooni puhul, ka kunstivaldkonnas, on olemas oht, et see muutub iseenda suhtes referentseks. Olen veendunud, et ka referentsikeskme saab asetada meist endist väljapoole, nimelt ühiskonda, mille heaks meie kui kunstnikud soovime anda oma panuse.” Oma ettekandes „Teadmatusest” kannab Prints oma näitlejakogemuse üle „elule laiemalt”, üldistab näitekunsti tõe üldkehtivaks: „Ära mängi lava peal seda, mida sa nagunii juba tead, vaid mängi seda, mida sa ei tea, siis on see värske, see on ootamatu, see avab sinus uusi kihistusi, mille olemasolust sa pole olnud teadlikki. Ja ma usun, et see ei kehti mitte ainult teatris, ainult laval, vaid see on ka elus laiemalt nii. Tuleb rohkem mitte teada, tuleb olla rumalam, tuleb kobada pimeduses.” Usk, et see, mis on õige ja kohane teatris, kehtib ka ühiskonnas laiemalt, toitub arvatavasti tõdemusest, et „laval ongi kõik väga kontsentreeritud”. Ent lavaelu kontsentreeritus ei tee seda veel üldkehtivaks: lavale võib ühtviisi kontsentreeruda nii adekvaatne kui ka totaalselt ebaadekvaatne elutunnetus.

Kui ma väljun pärast intensiivset trenni poksisaalist ja virutan tänaval esimesele ettejuhtujale lõuahaagi ning politsei saabudes õigustan end sellega, et lõin ainult poole jõuga ja pealegi, ma olen poksija, mitte kurjategija, siis käitun ebaadekvaatselt, ükskõik kui tituleeritud ja autoriteetne sportlane ma ka pole. Jaak Prints on suurepärane näitleja, kes kirjeldab näitleja loomeprotsessi üht olulist osa, „siin ja praegu” valmisoleku saavutamise tehnikat, ent laiendab selle kehtivaks ka elule väljaspool lava ning teeb sellest meelevaldseid üldkehtivaid järeldusi keele ja mõistuse rolli kohta tõetunnetuses. Nii näitleja kui ka iga teise kultuurivaldkonna esindaja peab arvestama, et teda peetakse sageli arvamusliidriks, sõltumata sellest, kas ta seda soovib või mitte, ainüksi sellepärast, et ta seisab regulaarselt publiku ees, et tema nägu on tuntud ja et tuntuse tõttu on tema sõnadel suur autoriteet. Tänaseks on seda videoettekannet YouTube’is vaadatud ligi 6500 korda. Seda on rohkem kui Rapla linnas elanikke. „Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled,” õpetas rebane väiksele printsile.
 
P.S. Tasub meeles pidada, et puudujäägid, mis ma Printsi ettekandest kriitilist mõtlemist rakendades välja tõin, ongi vead ainult sellele, kes eeldab avalikult kõnelt põhjendatust, tõendatust, mõtteselgust. Kultuuriinimene apelleerib aga sageli usule või emotsionaalsele haaravusele. Printsi ettekannet on võimalik arvustada ka loogikareegleid teadlikult eirava (ja TEDx konverentsi formaati arvestades) provotseeriva etendusena, mis põhineb emotsioonil ja kohandab tõendeid keskaegsete skolastikute kombel usuga vastandite ühtsusesse (mitteteadmine on teadmine ja vastupidi) ning tõe (nagu jumalagi) sõnastamatusse. Ent Printsi kõne ei ole veenev skolastilise etendusena ega kvalifitseeru ka loogiliseks aruteluks. Ühe olulise teene on Prints oma kõnega teinud – andnud ainest edasiseks aruteluks – ja selle eest tänu.

1   Vt http://www.youtube.com/watch?v=saqe-SXown8. TEDx on Tartus regulaarselt toimuv konverents, mis konverentsi kodulehe andmetel „võimaldab silmapaistvatel inimestel jagada teemasid, mis neid enim sütitatavad” ning kus peetud kõned „avardavad silmaringi ja inspireerivad mõtlema inimese ja looduse, poliitika ja ajaloo, teaduse ja kultuuri ning maailmas oma valdkonda muutvate innovaatiliste lahenduste teemal”.
2   Mihhail Tšehhov, Näitleja tee. Eesti Teatriliit, 1996, lk 271.   
3   Siin ja edasi tsitaadid Antoine de Saint-Exupéry raamatust „Väike Prints“ (Eesti Riiklik Kirjastus 1960, tõlkinud Ott Ojamaa).