Kuidas mängida maatüdruku lõhna?

A. H. Tammsaare romaani mahlakamad leheküljed on Rudolfi eluõpetuse kanda, seevastu Andrus Kivirähk dramatiseerijana ja Aare Toikka lavastajana tema tuules jutustavad meile Irma lugu.

MARIS JOHANNES

Endla teatri „Elu ja armastus“, autor Andrus Kivirähk (A. H. Tammsaare romaani järgi), lavastaja Aare Toikka, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Marge Ehrenbusch, lavavõitluse koreograaf Tanel Saar, videokujundaja Argo Valdmaa. Mängivad Saara Nüganen, Märt Avandi, Ott Raidmets, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld ja Ago Anderson. Esietendus 3. XI 2018 Endla teatri suures saalis.

Loomingulised mehed võtavad kuldses keskeas arutada armastuse asja. A. H. Tammsaare oli 56aastane, kui ta „Elu ja armastuse“ kirja pani, kohe pärast „Tõe ja õiguse“ lõpetamist. Sellele järgnes „Ma armastasin sakslast“. Kirjanik oli armastuse liinil, nagu ka Andrus Kivirähk ja Aare Toikka, kes toonud Pärnu Endlas lavale „Elu ja armastuse“. Tammsaare romaani mahlakamad leheküljed on Rudolfi eluõpetuse kanda, seevastu Kivirähk dramatiseerijana ja Toikka lavastajana tema tuules jutustavad meile Irma lugu. Kes seda vanameeste jauramist ikka viitsib kuulata, on Kivirähk öelnud, sisse juhatades oma „Vaimude tundi Koidula tänavas“, kus mäletatavasti Mati Unt ja Anton Hansen kohtavad kena neidu – uue aja saadikut, kellest vanamehed suurt sotti ei saa. „Elu ja armastuse“ Irma Vainu on samuti tütarlaps teiselt planeedilt.

Ta on edasipüüdlik. Ta ei taha jääda kodukanti. Talu perepoja armastus on tarmukale Irmale liiga argine ja pigem segav faktor kui elu võimalus. Kihk on jõuda kaugemale, sest stardiplatvorm on hea – kooli parim lõputunnistus. Irma on valmis uuteks „väljakutseteks“. Projektijuhi agarusega otsib ta töökuulutusi ja maandub lõpuks … passijaks, kellest saab proua koduperenaine. Milline sajanditagune raiskamine!

Kellele anda meie kirjandusloos esiarmastaja tiitel? Minu meelest Irma on tüviteksti vääriline. Seejuures on esimese armastaja roll üksjagu tänamatu, ainult õhka ja unista. Kuidas peaks Saara Nüganen mängima seda maatüdruku lõhna, mis ajas möödunud sajandi himurad mehed tagajalgele. Teatrilava Irma ei ole nii süütu ja Rudolf ei ole nii rikutud kui A. H. Tammsaare „Elus ja armastuses“, on vaataja tähele pannud. Üks mis kindel, nad ei kuulu ühte sõprus- ega põlvkonda. Äkki nad ei kuulu isegi ühte sajandisse? Minu meelest see Rudolf, keda Märt Avandi mängib, on Tammsaare kaasaegne. Aga Saara Nüganeni Irmas on rohkem meie aja tüdruku agressiivset naiivsust ja süütut süüdimatust kui minu vanaema noorusaja eluhoiakut. Kokku saavad tütarlaps XXI sajandi algusest ja mees XX sajandi kolmekümnendatest. Midagi head sellest muidugi ei tule.

Rudolfi ja Irma kurameerimise stseenid on magusad. Kuidas „kitsa kleidi“, „kompressi“ või „kosimise“ afäär on lahendatud, küsib see, kellel Elle Kulli ja Evald Hermaküla „Rudolfi ja Irma“ mäng mälus (lavastaja Gunnar Kilgas, ETV 1985). Ootad neid kohti ja heldid, Tammsaare huumor toimib ka siin ja praegu, Endla laval. Aga üldse polnud meeles see ostuhulluse järgne rõõmus olemine. Selline ritsikas lihtsalt pidi Rudolfile meeldima ja Saara Nüganen meeldis mulle ka.

Irma (Saara Nüganen) ei taha jääda kodukanti. Kihk on jõuda kaugemale, sest stardiplatvorm on hea – kooli parim lõputunnistus.

Mats Õun

Lavastuse Irma peab hakkama saama ilma Rudolfi armastuse evangeeliumi ja armumuuseumita. Talle on jäetud jõuluõhtu ja lokaalitants – selle lavastuse kõige värvilisemad hetked. Jõulupilti on Toikka video appi võtnud. Oli visuaalselt efektne, aga kahjuks ei saanud näitlejad seda kohta suureks mängida, pidid vaatama eeslaval koos meiega jõulupuud. Ei jäänud Irma lapseootele, ei kirgastanud mind see tulede vilgutamine. Ju polnud romantikapakett sisse lülitatud. Õrnematele olevat mõjunud.

Irma rikkumise koht – taas efektselt lavastatud, etenduskunst värvide ja tantsuga, sobib sisu ja lavastuse rütmiga, on esteetiliselt kena, aga emotsionaalselt ei puudutanud. Nüganeni Irma kõige ilmutuslikum stseen Endla laval oli minu meelest räsitud enesetaputeekond: tüdrukule oli aastaid kapaga juurde valatud, raske samm, kivistunud silmavaade. Rudolf on saanud oma tahtmise.

Rudolf Ikka on Tammsaarel väga kihvt tüüp. Mängur, kes ehmatab oma siirusega, ja kui ta luiskab, siis ta usub oma luiskelugu – soovmõtlemise meistriklass! Ta on nii avatud ja siiras oma sigadusi kirjeldades, et vaataja skepsis sulab lahinal. Kivirähk on Rudolfi verbaalsed rähklemised üle parda visanud. (Kes seda Ikka juttu ikka viitsib kuulata!) Kui Rudolfilt on võetud tema monoloogid, peab näitleja oma rolli lavasarmiga päästma. Rudolf Ikka esindab seda tüüpi tegelast, kelle elu seltskonnalehed armastavad. Märt Avandi oma kuulsusekoormaga on sama masti. Karismaatilise näitlejana on ta kindlasti Saara Nüganeni Irmale hea partner.

Endla „Elu ja armastus“ on Irma lugu ja Rudolf on igavam kui romaanis. Eks seda võibki triviaalse suhtena võtta, et oleks tänapäevasem ja pakuks äratundmist. Mehed ikka vahetavad poolel teel naisi, et oleks särtsakam samm sees. Kõik on väga mõistusepärane. Aga kuhu jääb sel juhul kirg, mida Rudolf võiks ilmutada oma uue elu esimestel nädalatel? Tammsaarel räägib Rudolf tulist juttu, tema ehitab oma kire sõnale ja see toimib.

Laval on kõnekose asemel ohutu väikekodanlik talitamine ning Rudolf on kulunud-väsinud sarmikas snoob. Kui vana ta on? Neljakümnendates. Tänapäeval võiks ta elutahte leidmiseks abi saada mõnest idamaa eneseotsingust – mediteerida mägikoopas või hullata troopikas. Ei pea ajast ja arust kallimate juures kiduma. Sellised lollid mõtted tulevad pähe, kui laval on kõik lihtsam kui elus ja raamatus.

Lavastaja on andnud kolmele naisele võimaluse särada kõrvalosades – kaks neist kuuluvad Irma ja üks Rudolfi „perekonda“. Tädi ja tema tütar Lonni esindavad agulit. Asjalik ja energiast pakatav kooslus, kirglikult mängitud ja väga heas kooskõlas lavastuse rütmiga. Kõik, mis Irmal jääb ütlemata või mõtlemata, tuleb sealt lahtiste kaartidega rahvalikus vormis.

Carman Mikiveri tädi ei ole mingi linna sattunud allaheitlik maamemm, vaid tegus ja atsakas emand, kes täna peseb ja kasib, nii et vesi lendab, homme lööb end üles ja läheb paremasse seltskonda, et saada erilisemaks inimeseks. Väga vaimukalt mängitud osa. Fatme Helge Leevaldi Lonni jagab kõiketeadja tänitaval viisi Irmale eluõpetust nagu tänapäeva perenõustaja, kes ise on oma eluga puntras. Õpetlik värk! Selle mahlaka koosluse taustal mõjub Irma lausa süütu ja süüdimatuna ehk Tammsaare moodi öeldes: vaarikamoosiselt tendeerivana. Hakka või maatüdruku lõhna tundma.

Madam Polli peab oma hapratel õlgadel kandma seltskonnaelu täit kirevust. Ta on hästi ära disainitud nagu linnadaam olema peab, et niiviisi kaude ja kavalal moel vastanduda lapsemeelsele Irmale. Kadri Rämmeldi madam oma suitsupitsiga on kui Viiralti „Põrgust“ lavale sattunud. Sümboolne ja täpne.

Veel üks räige värvilaik lavastuses on kojainimene – seab üles rotilõkse ja elab perversse uudishimuga kaasa härrasrahva elule. Nagu rott härraste elu kallal, pressib uksest ja aknast oma himuka uudishimumürgiga ligi. Paras koll muinas­jutus süütuid tütarlapsi hirmutama. Selle rolli puhul on vinti kõvasti üle keeratud ja Ago Anderson naudib seda. Pole siin midagi peent saksa mängida, elu on räpane paik, ja kui rottidega ei võitle, pistavad sind elusalt nahka – milline naturalistlik eluõpetus Irma Vainule.

Jäänud on veel Ott Raidmetsa mängitud Eedi, õnnetu armastaja ja Irma elupäästja. Eedi kukub ja komistab, ei oska ta oma elu hetki suureks mängida. Hullem veel, isegi mõrv – Eedi suurim tegu – vaikitakse maha. Mina ju tegin, mina, mina, mina! Aga keegi ei kuule. Irma ei kuula. Õde ei luba politseisse minna, sest härra Ikka viimset soovi tuleb austada.

Jääb vaikne võimalus tantsida! See on väga mõjus kujund, kui Irma ja Eedi lavastuse lõpus kobamisi ühes rütmis tantsivad – seni veel lahus. Esimese vaatamisega sai see koht ruttu otsa. Tekkis kahtlus, kas see oli ilmsi või nägin unes. Mu mälestuses on see stseen justkui lavanurka surutud. Eedi oligi lavanurga poiss, kes eeslavalt rattaga läbi tuhises ja roose maha pudistas. Issand jumal, nii me oma elu ära pudistame, möödaminnes. Sihuke „vilosoovia“ siis seoses Eediga.

Kiidan Pille Jänese kujundust, eriti seda ust tühjal eeslaval, kust Irma mitut puhku sisse-välja jookseb. Kas see uks on avatud ka uueks armastuseks, seda suur armastuse kunstnik A. H. Tammsaare meile ei ütle. Aga ta jätab Irma ellu. Sama tüüpi naise, suure armastaja Kariniga, on kirjanik julmem, sest Karin on linnas rikutud, ei ole tal seda maatüdruku lõhna juures, kuigi oli oma armastusega sama pöörane nagu Irma.

Olevat nutetud selles „Elus ja armastuses“. Minugi käsi kobas kotis taskurätti otsida, kui lavasuits pani köhima, nii et jookse või uksest välja. Armastus – nagu kontrollimatu köhahoog – võib tabada ka rikutud inimest, aga kui lavasuits hajub, kaob ka köha. Ent Irmale antakse elulootust. Ja seadusliku abikaasana ootab teda Rudolf Ikkalt päritud rikkus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht