Kuidas seletada armastust surnud abikaasale?
Lavastaja Peeter Raudsepa töö näitlejaga ning Ülle Lichtfeldti sisseelamine Anne’i rolli on olnud tõsised ja viljakad.
Rakvere teatri „Ilma sinuta“, autor Florian Zeller, tõlkija Indrek Koff, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Aljona Movko, helilooja Malle Maltis. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Peeter Raudsepp ja Jaune Kimmel. Esietendus 31. I Rakvere teatri väikses saalis.
Prantsuse kirjaniku Florian Zelleri viiendas näidendis, mis on viimase viie aasta sees Eestis lavale jõudnud, kujutatakse seda, mida tänapäeva lääne soliidsemale publikule kirjutatud draamades ikka – üksindust.
„Ilma sinuta“ (2006) pole kirjutatud mitte niivõrd inspiratsioonist, vaid kainest arvestusest ja distsipliinist tulenevalt. Selle sihtgrupp on Lääne-Euroopa kõige arvukam ja tähtsam teatrikülastajate kiht: keskmiselt 70aastased intelligentsed naisterahvad, suur osa neist juba lesed või lihtsalt üksikud. Ka „Ilma sinuta“ keskmes on lesknaine (tõsi, teksti põhjal on ta alles viiekümne ringis), kelle abikaasa oli kirjanik. „Kirjaniku töötuba on peksleva südame puur,“ öeldakse näidendis. Zelleri puhul sobiks pigem „süstemaatilise mõistuse puur“. Muidugi saab leina faase ja vorme psühholoogiliselt analüüsida, aga ilus vaadata see pole.
Juba kavalehte sissejuhatavas autori tsitaadis ilmneb, et tunnetesse suhtub ta kentsakalt. Väita, et armastus võib olla olemas juba enne armastatu silmapiirile ilmumist, on sama tark kui kuulutada, et vihmavari on kodus olemas enne, kui see poest ostetakse. Minu teada on lugu ikka nii, et ilma teise inimeseta, armastatuta, ei ole mainimisväärsel kujul olemas ka armastust. Vastupidi: armastatu võib kaduda, armastus sellest hoolimata jääda. Pealegi on armastus elus palju reaalsem, lähem ja vajalikum kui võrdluseks toodud vihmavari. Võiks ju väita, et Zeller peab silmas mingit haruldast haiget hingeseisundit, aga vähemalt „Ilma sinuta“ pole põrmugi haiglaslik näidend.
Arvestades, et Zeller (sünd 1979) on paralleelselt näidenditega pidevalt kirjutanud ka romaane, on loogiline, et päris suur osa „Ilma sinuta“ tekstist kõlab nii sügavamõtteliselt, et ei sobi elavate inimeste suhu sama loomulikult kui raamatu lehekülgedele. Näidendi üks voorusi on peategelase Anne’i (Ülle Lichtfeldt) kuju, mida saab tõlgendada nii pehmemates kui ka karmimates toonides, emotsionaalsemalt ja ratsionaalsemalt. Käivitavaks jõuks on Anne’i kahtlused, et tema autoõnnetuses hukkunud abikaasa Pierre polnud talle truu. Kahtlus on aga juba põhimõtteliselt selline nähtus, mis eeldab tunnete, aga ka mõistuse intensiivset tegevust. Anne nimetab Pierre’i mahajäänud märkmeid mürgitatud testamendiks. Nii see on, kuid tegelikult mürgitab naine ennast kahtlustega tunduvalt rohkem. Anne: „Mina jälle muudkui oletan. Kui aus olla, siis viimastel päevadel pole ma muud teinudki. Ja see on väga väsitav.“
Lavastuses näemegi huvitavat ja sügavat, ehkki mitte eriti mobiilset või üllatusliku karakteriga peategelast. Lavastaja Peeter Raudsepa töö näitlejaga ning Lichtfeldti sisseelamine rolli on olnud tõsised ja viljakad. Võib öelda, et Anne’ist on võetud kõik hea, mis võtta annab, ning pakitud see ülimalt elegantsesse vormi. Lichtfeldtile sobib see roll oivaliselt selleski mõttes, et võimaldab lähtuda kogemustest analoogiliste kannatavate naiste rollidega, kuid tulemus on ometi värske ja terviklik. See pole Lichtfeldtile üks roll paljude seas, vaid midagi hoopis enamat – seda just oma tegelases emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahel veenva tasakaalu leidmise tõttu. Daniel: „Mul on tunne, et selle asemel, et õppida ilma temata elama, tahad sina õppida teda enam mitte armastama.“
Eesti teatri praegust üldpilti iseloomustavad eeskätt nutt ja hala. „Ilma sinuta“ peategelases leiduvad ka need komponendid, ent peale selle on temas trotsi ja uudishimu. Nutt ja hala on nende tõttu pigem sordiini all, tajutavad, kuid nähtamatud. „Elasin selle mehega kakskümmend aastat ja korraga ma ei saa aru, mis juhtus,“ tunnistab see naine.
Teine väärt omadus on näidendil veel: teine vaatus on huvitavam kui esimene, s.t pinge tõuseb, ehkki ei muutu just kõrgepingeks. Mis on ka paratamatu, sest saalis viibivaid eakaid tundelisi daame ei tohi ehmatada. Tõde ning tahtlikud ja tahtmatud valed põimuvad üha keerulisemasse puntrasse. Finaal saabub õigel ajal, ehkki jätab laia tõlgendamisruumi, sest kui Laura juba enne valetas, võib ka tema viimane ülestunnistus olla vale. Või mõtleb Anne selle talle lihtsalt suhu kui oma soovunelma. Õnnetuks jääb Anne igatahes igal juhul.
Sümpaatsed on teisedki osatäitjad: lavastus ei meenuta mingil moel lauda, mille üks jalg on märksa pikem kui teised. Eduard Salmistu on mingis mõttes Lichtfeldti vastand. Kui viimane on sünteesinud oma kogemuste põhjal midagi täiesti uut, siis esimene jätkab talle omaste tüüpide rida. Omast kohast on muidugi huvitav vaadata, kuidas näitleja ei alluta ennast rollidele, vaid need kõik iseendale. Vähe sellest, seekord allutab terve inimeksistentsi, sest Pierre on sisuliselt kodukäija, kes käib laval ajadimensiooni lõhkumas ja oma eksabikaasat kummitamas. Igatahes näeme Pierre’is väärikat, kiuslikku ja nutikat tüüpi, mitte teoinimest, vaid jutumeest. Grotesksus ja lihvitus on andnud kummalise sulami.
Enamasti ei tule lavastusele kasuks, kui lavastaja mängib ise olulises rollis kaasa, aga „Ilma sinuta“ kohta seda väita ei saa. Kas või sellepärast, et tegevuses puuduvad isikutevahelised konfliktid ja kirg (rohketes tagasivaadetes on mõlemad küll olemas), mistõttu oht üle, alla või mööda mängida on väiksem kui näiteks mõnes situatsioonikomöödias. Ka ei ole Pierre’i endine suurim sõber Daniel eriti esile tikkuv tüüp, vaid pigem Anne’i nõuandja ja suunaja, niisiis lavastaja funktsioonile lähedal seisev isik. Pealegi saavutab Raudsepp üllatusefekti oma lopsaka ja silmatorkava parukaga, mis mõjub nagu päikselaik selles üldiselt must-valges tonaalsuses kujundatud lavastuses.
Jaune Kimmel on hoolimata oma tunduvalt väiksemast lavakogemusest muu ansambli võrdväärne lüli. Tema Laura emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse tasakaal on sama täpne kui Anne’il. Laura on ühtaegu nii viimase vastu- kui ka kaasmängija ning see teeb rolli psühholoogiliselt rikkaks.
Kuigi „Ilma sinuta“ narratiivis domineerivad lein ja kaotatud armastus, ei jää valitsema lootusetus. Pierre: „Mis tuleb tagasi?“ – Anne: „Kõik. Peale sinu.“ Lavastuse suurim õnnestumine ongi, et „kõik“ ja „sina“ lõpetavad pärast pingelist kahevõitlust enam-vähem viigiga.