Kuidas seletada teatripilti lavakooli juhile?

Meelis Oidsalu

Võimalus sattuda vaatama nii tehniliselt täiuslikku kui ka kunstiliselt põnevat lavastust on kahetsusväärselt väike.      Olin just alustanud sõnateatri kalendriaasta  olulisemaid kunstisündmusi kokkuvõtva artikli kirjutamist, kui Postimehe veergudel lahvatas diskussioon Eesti teatrikultuuri hetkeseisu üle. Arutelu katalüsaatoriks oli Ott Karulini juhitava Eesti Teatri Agentuuri korraldatud seminar pealkirjaga „teater | väärtus”, mille raames teatripraktikud, -kriitikud ja -teadlased püüdsid üheskoos mõtestada Eesti teatri põhiväärtusi ja hetkeseisu. Seminari kokkuvõtvale Postimehe intervjuule Ott Karuliniga1 sai osaks elav  vastukaja teatripraktikutelt, millest jäi kõrvu kriipima kaks üllatavat tõika.    

Kõigepealt üllatab dogmaatilisus, millega  reageerib lavakooli juhataja Ingo N ormet mainitud intervjuule (ja ka samas lehes ilmunud Jaak Alliku ettepanekule muuta teatrite rahastamispõhimõtteid). „Süveneb tunne, et pean teatrit taas kaitsma hakkama,” sõnab Normet kohe artikli alguses ja jätkab dotseerivalt: „Kõige tähtsam inimene teatris on ikka veel näitleja, ükskõik mida lavastaja temaga ka ei tee …; inimesed tulevad teatrisse nautima näitlejate mängu ja mitte kuulama abstraktseid  sotsiaalseid probleeme …; teatrid ei pea enam (s.t pärast nõukogude aega) saali teravaid lauseid paiskama …; teater peab eelkõige pakkuma meelelahutust ja alles seejärel tooma sellesse paradokse, mis sunniksid elu üle järele mõtlema”.2 Kõigil neil väidetel võib sobivas kontekstis olla oma tõeväärtus, kuid käesolevas diskussioonis on nendega üks tõsine häda: need on esitatud ühe olulise teatrikultuuri ilmingu – ühiskonnakriitilise teatri – eitusena,  ja just see kategooriline eitus, kogu Eesti teatri avalik taandamine meelelahutuse või idiosünkraatilise kultuuri teenistusse teeb lavakooli juhataja seisukohavõtu dogmaatiliseks. Algaja teatrikriitikuna eeldasin, et „teater | väärtus” laadis ettevõtmised on teatrimaailmas iga-aastane nähtus, et juba teatrikunstiga tegelemine ise eeldab pidevat julget küsimist enese olemise vajalikkuse, väärtuslikkuse järele. Nüüd tuleb aga välja, et pelgalt nende küsimuste  arutamine on nii erakorraline sündmus, et vajab lavakooli juhataja sekkumist! Mida ütleb see meie teatrikultuuri avatuse, dialoogivõimelisuse kohta? Just küsimise-kultuuri edendamine teeb Eesti Teatri Agentuuri seminarist mööduva aasta ühe olulisema teatrikultuuri sündmuse.     

Teine küsimus, mis Normeti vastulausest Allikule ja Karulinile silma torkab, puudutab teatrikunstilise olukorra objektiivse hindamise võimalikkust. „Küsin veel – kes on see arbiiter, kes otsustab, milline kunst on „kergem” ja milline „kaalukam”?” pärib Normet oma avalduse  lõpus. Kriitikuna teatriaasta ülevaadet kirjutama asudes püstitasin küsimuse endale pigem nii: milliseid lavastusi tuleks sel aastal pidada teatrikunstiliselt väärtuslikuks? Juhin tähelepanu lause umbisikulisele vormile. Mitte – milliseid mina pean, vaid milliseid üldse peaks pidama eesti teatrikunsti seisukohalt olulisteks lavastusteks? Normeti repliigi peale tahaks kõigepealt küsida: kuidas on teatrikunsti võimalik õpetada, kui selle õpetuse vilju pole usaldusväärselt  võimalik hinnata? Kas tõesti pole võimalik tuvastada, mis juhtudel me räägime teatrikunstist (kunstiväärtuslikust lavastusest) ja millisel juhul mitte? On ikka. Aga sel juhul tuleks objektiivsuse poole püüdleval hindajal loobuda dogmatismist ja tunnistada nii kriitilise kui ka idiosünkraatilise teatrikultuuri olemisõigust. Seda esiteks.   

Teiseks, Normeti küsimus sisaldab praktikutele nii mugavalt loomelaiskuse õigustuseks kasutatavat argumenti, nagu saaks lavastust väärtustada üksnes subjektiivse maitseotsustuse põhjal, mida pole võimalik verifitseerida,  sest lavastuse ja vaataja vahekord on niivõrd püha ja intiimne, iga teatrielamus nii kordumatu, et seda pole võimalik mõõta või kaaluda või selle põhjal teha teatrikunsti hetkeseisu kohta üldistusi. Seda värdarusaama iseloomustab pärast etendusi kõige sagedamini kõlav küsimus: „Kuidas meeldis?”. Pole vahet, kas küsija on teatriuurija, kriitik, praktik või „lihtinimene”, esimesena kuuleme just neid sõnu. Isiklikku teatrielamust kirjeldades on küsimuse  esitamine igati õigustatud, teatrikunstist kõneldes on aga „kas meeldis?” kasutu, tühi sõnapaar, millele polegi võimalik tähenduslikku vastust anda. Lavastuse kunstiküpsusel ei ole nimelt alati pistmist meeldivuse ehk mõjuvusega. Vaatajana meeldis ehk mõjus mulle Priit Pedajase lavastatud „Augustikuu” Eesti Draamateatris, aga ei meeldinud samas teatris lavastunud Henrik Toompere jr „Kirsiaed”. Samas kriitikuna annan endale aru, et „Augustikuu”  ei olnud teatrikunstiliselt väärtuslik, vaid kujutas endast teatritehniliste võtete hästi korrastatud hulka: olid ootuspäraselt head rollid Ita Everilt, Ain Lutsepalt, Tõnu Ojalt, oli dramaatilistele efektidele rajatud teksti ennustatav mõjuvus, oli minu valmisolek lasta end lavastuse rütmiga kaasa haarata. „Augustikuul” puudub esteetiline autentsus, seal ei ole midagi, mida ei oleks juba kümneid või sadu kordi Eesti teatrilavadel erinevate lavastajate  lavastatuna ja näitlejate näidelduna nähtud, ning ses mõttes ei ole tegu teatrikunstiliselt, vaid teatritehniliselt väärtusliku lavastusega. Kordan: väärtusliku lavastusega, aga mitte teatrikunsti vaatepunktist.       

Kriitikuna huvitab mind aga eelkõige teatrikunst, mis ei ole taandatav pelgalt kutsemeisterlikkusele, millel on kordumatu esteetiline autentsus ja mis seeläbi annab oma panuse Eesti teatrikeele rikastamisse. Tõsi, võib juhtuda, et mõni lavastuse komponentidest (lavavõi  helikujundus, näitlejasooritus jne) osutub eraldi kunstiväärseks, nii nagu on näitekunsti teosena käsitletavad Lembit Petersoni kõrtsmik Cesar Theatrumi „Tuulesaartes”, Guido Kanguri mööblikaupmees Gregory Solomon Kuressaare Linnateatri „Hinnas”, Mait M almsteni nimiosa Eesti Draamateatri „Pansos”, Andrus Vaariku George tallinna Linnateatri lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?” või Toomas Suumani literaat Hirst Rakvere teatri „Eikellegimaas”.  Nende näidete puhul on tegemist näitekunstilise sündmusega muidu märgatava teatrikunstilise autentsuse taotluseta, s.t pelgalt suurema või väiksema teatritehnilise väärtusega lavastuse sees, ent nende rollide kunstiväärtus ei laiene lavastusele, nii nagu ei määra lavastuse õnnestumist pelgalt õnnestunud helikujundus. Teatris on kunstiliseks ühikuks lavastustervik ja kunstiväärtuse allikaks lavastuse teatriesteetiline, teatrikeelne autentsus, mis on lavastuse  kui teoseterviku omadus ja pole taandatav üksikule rollile, heale tekstile või õnnestunud kunstnikutööle. Just esteetiline autentsus teeb Toompere „Kirisiaiast” teatrikunstiliselt olulise lavastuse ja jätab „Augustikuu” tehnilise teatri kilda. Tehniliselt filigraanne, ent esteetiliselt isikupäratu lavastus sarnaneb pigem mõne maali reprodutseerimise kui algupärase teose loomisega. Meisterliku maali (re)produktsioon võib küll pakkuda silmale samavõrd või ehk  rohkemgi rõõmu kui mõni hale originaal, ent isegi sellisel juhul pole tegemist kunsti, vaid meisterliku käsitööga. 

Ingo Normeti väite juurde naastes: oluline pole mitte eristus kaalukama ja kergema kunsti vahel, vaid tehnilise ja kunstilise teatri vahel ning seda žanrist või lavastuse kultuurilisest funktsioonist (meelelahutus, ühiskonnakriitika, eksistentsi mõtestamine jne) sõltumata. Levinud väärarusaam, mida ka Postimehe diskussioonis välja käidi, on teatri kunstilise kaalukuse sidumine dramaturgia, repertuaariga. Lavastuse teatrikunstiline väärtus ei sõltu  dramaturgiast ja selle žanrist, vaid ikka lavastaja andest ja motiveeritusest. Kui lavastaja/ teater jätab oma teatrikeelega tegelemise ja võtab eesmärgiks pelgalt well-made lavastuste meisterliku nikerdamise, siis pole tegemist teatrikunstiga, ükskõik, kas repertuaaris on Shakespeare või Cooney. Julgen väita, et igat Vana Baskini teatri repertuaaris olevat komöödiat saab lavastada ja peabki lavastama ka teatrikunstiliselt väärtuslikult, ilma et oleks vaja  järeleandmisi teha lavastuse mõjususes. Vana Baskini teater ei ole ses osas kahjuks erandlik näide, pigem vastupidi: suurem osa meie suurte teatrite draamaklassika lavastusist ei ületa kunstikaalukuselt millegagi Vana Baskini teatri komöödiaid.       

Kui mitut 2010. aastal esietendunud sõnalavastust võib üldse pidada teatrikunstilise taotlusega lavastuseks? Olen näinud sel aastal 67 uuslavastust, umbes 30 on veel vaadata, nii et pean leppima tõdemusega, et minu hinnang  on küll statistiliselt esinduslik, kuid siiski mitte kõikehõlmav. Julgen väita, et 67st eristus 32 lavastust oma isikupärase teatrikeele taotluses (enamik neist, tõsi küll, ebaõnnestus, sest teatritehniline tase oli nõrk). Ülejäänud 35 lavastuse puhul ei suutnud ma tuvastada mitte mingit teatrikeelelist autentsust, need lavastused oleks teatrikunstilisest küljest võinud reprodutseerida ükskõik milline lavastaja (teatritehniliselt poleks kõik ühtviisi head tööd  suutnud teha), seega pole teatrikunsti aastaülevaates neist suurt mõtet rääkida. Erandina tahaksin teatritehniliste lavastuste seast esile tõsta Mladen Kiselovi „Maetud lapse” Vanemuises ja Peeter R audsepa „Eikellegimaa” Rakvere teatris. Kiselov pole eesti teatrikeelt oma kahe lavastusega veel rikastada jõudnud, kuid on teatripilti tagasi toonud nii haruldaseks jäänud tööeetika, nõudlikkuse enese ja näitlejate vastu. Seda, mida Vanemuise teised lavastajad  polnud suutnud mitme aasta jooksul teha, tegi Kiselov ühe lavastusega: näitlejatehniliselt puhus Kiselov Vanemuise trupile hinge sisse. Peeter R audsepa „Eikellegimaa” paistab lisaks Toomas Suumani peaosale silma ka tekstitundlikkusega: on näha, et lavastaja tunneb materjali. Tekstitundlikkus on näitlejatehnilise nõudlikkuse kõrval teine kahetsusväärselt hääbuv nähtus me teatripildis.   

Teatrikunstilisel maastikul on 2010. aasta areng mitmeti rõõmustanud. Oluline paradigmaatiline murrang on postmodernistlikku küünilisust ja modernistliku idealismi lepitava metamodernistliku keele imbumine  lavastustesse. Metamodernistlikku maailmatajulist nihet kuulutas Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas juba 2006. aastal, tõsi, mitte küll samu termineid kasutades: „Eesmärgiks on taasleida konventsionaalses ruumis kaduma läinud vaimsus. Sest pole ju saladus, et eriti postmodernistlikul kultuuril pole vaimsusega suurt midagi pistmist … tänaseks on selge, et skepsise tagant vaatab meile vastu tühjus, hirm ja abitus. Nii tundubki kogenud avangardistipilk  nägevat taamal, läbi postmodernistliku udu kumavat uut vaimsuse ja valgustatuse mäetippu. Sinnapoole tulebki meil püüelda! Uued narratiivid! Uus harmoonia!”.3 Jalakas jutlustas Von Krahli teatri sünnipäeval peetud kõnes muu hulgas „uusrohelist” mõtlemist, mille puhul pole eesmärk minna „tagasi looduse juurde”, vaid „edasi looduse juurde”, see tähendab, et eesmärk pole hüljata röövkapitalistlikku minevikku, vaid väärtustada kogetut,  sellest õppida, et hoida ära tulevasi ökokatastroofe. Jalakat parafraseerides võiks väita, et metamodernistlik kultuur ei soovi minna „tagasi postmodernismi-eelsesse aega”, küll aga liikuda „edasi postmodernismi-eelsesse aega”. Metamodernism ei eita postmodernismi sellisel moel, nagu postmodernistlik künism eitas modernistlikku idealismi. Metamodernismi võib pidada seega küünilisuse-kogemusest rikastatud idealismiks või vastupidi  – ideaalide võimalikkust kinnitavaks künismiks.       

Olulisemad näited selle mõtteviisi eripalgelisest avaldumisest eesti teatris sel aastal on Lembit Petersoni „Planeet” ja Andri Luubi „Fööniks” Theatrumis, Uku U usbergi „Jõud” (R.A.A.A.Mi suvelavastus), Von Krahli teatri „The End” ja „Idioodid”, Andres N oormetsa „Tuulte pöörises” Rakvere teatris ja „Stockmannid” Ugalas, aga ka Diana Leesalu „Suur mees juba” Tallinna Linnateatris ning Lauri Lagle „Untitled” teatris NO99. Algupärasest dramaturgiast  (lisaks Von Krahli teatri lavastusele „The End”) võib pidada metamodernismi puhtaks näiteks ka Siim Nurkliku näidendit „Kas ma olen nüüd elus”.       

Teine oluline märksõna, mida 2010. aastast tulevikku kaasa võtta, on „autoriteater”. See ilming on muutunud meie teatrikunstis niivõrd kandvaks, et festivalil „Draama” pühendati autoriteatrile eraldi programm. Kui mullune Uku U usbergi palju kõneainet pakkunud „Pea vahetus” tekitas kõhklusi dramaturgi ja lavastaja ülesannete ühendatavuse suhtes (ka selleaastane „Jõud” toitis tema puhul samu  kahtlusi), siis käesolev aasta on tõestanud vastupidist: trupilavastusena Von Krahli teatris valminud „The E nd” ja Urmas Lennuki kirjutatudlavastatud „Vargamäe varjus” on seni nähtud lavastusist kõige kindlama ja selgema lavastajakäega ning tugevama dramaturginärviga loodud teatrikunstilised teosed. Autoriteatri levikuga on kaasnenud ka väljendusvalu ja -julguse, loomeärksuse naasmine teatrisse, see aga soodustab teatrikeele rikastumist.  „The E nd”, autoriteatri õnnestunuim lavastus sellel aastal, on erakordne kas või seepärast, et Von Krahli teatri trupile pole selle lavastuse etendamine pelk esitus, vaid eneseesitus, enese teatriesteetiline manifesteerimine, mõtestamine. Von Krahli teatri „Idioodid”, aga ka Tartu Uue teatri lavastus „Sisaliku tee” tõestavad, et teater on võtnud iseend mõtestada – ja see on põnev. Juhan Ulfsaki ja Viljandi kultuuriakadeemia VIII lennu „Idioodid” on oluline  lavastus just seetõttu, et siin väljendub ehedalt näitlejakutse hullumeelne kude: peab olema pisutki segane, et julgeda näitlejaks tahta. Näitleja ja teatri roll ühiskonnas – see on kui narri oma kuninga õukonnas: teater peab ikka kõige valusamat ja oodatumat tõde ütlema, ikka vales kohas naerma ja õiges nutma. Vahemärkusena tuleb teatrimõtet kandva teatri näitena mainida ka Eesti Draamateatris Paavo Piigi näidendi põhjal valminud Merle Karusoo „Pansot”,  mille nimitegelane kutsub üles looma täie jõuga, tegema kunsti ilma ettevaatlikkuseta. Eesti suurematesse teatrimajadesse sisenedes on kahetsusväärselt tihti tunne, et kunstiline vaimsus ei suuda täita avarat ja uhket teatrimaja. 

Voldemar Panso loome-eetilised põhitõed – nõudlikkus, väljendusjulgus ja -vajadus – tunduvad olevat neis majades kängu jäänud, need väärtused on kolinud väiksematesse ja/ või vaesema väljanägemisega saalidesse, kus on tunda märksa põlevamat kunstilist juhtimist ja kohalolu, narrijulgust ja -tõsidust. Teatrikeelest rääkides ei saa mööda Anu Lambi koostatud ning Tallinna Linnateatris  lavastatud „Keskööpäikesest”, mis tuletab meelde vormilise otsingulisuse igikestvat olulisust kunstis. Seda väärtust edendab ka Johannes Veski juhitav Cabaret Rhizome’i seltskond (tõsi, veenva tulemuseni jõudmiseks on neil seni küll tehnilistest oskustest vajaka jäänud). Autoriteater on endaga muuhulgas kaasa toonud elava ühiskonnakriitilisuse taastuleku. NO99 lavastused „Ühtne Eesti” ja „Tallinn – meie linn” on eesti teatris pretsedenditud  nähtused, mille menu peaks tõendama väidete „inimesed tulevad teatrisse nautima näitlejate mängu ja mitte kuulama abstraktseid sotsiaalseid probleeme” ja „teatrid ei pea enam saali teravaid lauseid paiskama” paikapidamatust. Kolmanda olulisema uue teadmisena eesti teatri kohta ongi sellest aastast kaasa võtta tõdemus, et teater võib vabalt olla eestlastele parteide ja ajakirjandusega konkureeriv poliitiline meedium, ehk koguni viies võim, kui seda  vaid soovitaks. NO99 teatripartei järgmise aasta plaanid näivad seda soovi kinnitavat. Kui eelnimetatud teatritehte tulemusi usaldada, võiks väita, et vaevu poole lõppeva aasta lavastusist võib paigutada mõttelisse laekasse sildiga „kunstitaotluslik teater” ja ülejäänud poole teise laekasse, millel silt „tehniline reproduktsioon”.       

Matemaatikaõpikust pärit tõenäosusülesannet parafraseerides: kui laegaste sisu kokku valada ja pimesi valida (ja teatrikülastus on paratamatult loterii), siis võimalus sattuda vaatama nii tehniliselt täiuslikku kui ka kunstiliselt põnevat lavastust on väike. Suurem tõenäosus on leida end vaatamas kunstiliselt küündimatut ning ka tehniliselt mitte kõige leidlikumat lavastust. Jah, selles  tehtes on sees tubli annus vaieldavust ja suhtelisust, aga kui millegi üle on võimalik vaielda, siis on võimalik see ka selgeks vaielda ning just suhtelisus, võrdlusmoment teeb kultuurinähtused mingil kokkulepitud aja-, ruumi- või mõttehorisondil mõõdetavaks, võrreldavaks. Seminaril „teater | väärtus” püstitatud küsimused vajavad endiselt vastamist: kas me tahame, et teater sarnaneks rohkem suveniiripoega, kus tiražeeritakse kunstilise autentsuseta toodangut,  või hoopis kunstigaleriiga, kus iga teos on kunstitaotluslik ja autentne, žanrist sõltumata? Need küsimused ei ole olemuselt majandusega repertuaaripoliitilised, vaid teatrikultuurilised ja eetilised ning nende vastus peitub teatripraktikute igapäevastes valikutes, kunstilistes ambitsioonides, kunstnikueetikas. Nende väärtuste arenemise eelduseks saab olla ainult sisuline diskussioonivalmidus teatrikunsti üle, diskussioon, mis hõlmab kogu teatripilti ja  põhineb konkreetsetel kunstilistel argumentidel, mitte dogmaatilisel hämal, olgugi selle taga siiras ja mõistetav soov praktikuid liigse välise sekkumise eest kaitsta. Tänavuse sõnateatri kalendriaastat oleks ehk sobilik lõpetada tsitaadiga Voldermar Panso kartoteegist:4 „Tagasiside kõiges! Meie töö on trapetsil, Kaitsevõrguta!” 

1 Millist teatrit Eesti vajab? – Postimees 28. XI 2010.   

2 Ingo Normet, Ideoloogiasekretäride aeg peaks möödas olema? – Postimees Online, 4. XII 2010.     

3 Peeter Jalakas, Mis on avangard? – Ajakiri TSOON 2007.       

4 Paavo Piik, Panso. Eesti Draamateater, 2010, lk 17.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht