Kuidas seletada valimisi surnud kassile?

Sander Puki uuslavastus „Ninasarvik“ Eesti Noorsooteatris on absurdinalja ja ühiskonnakriitilisuse kontrastse paarisrakendi särav näide.

AURI JÜRNA

Eesti Noorsooteatri „Ninasarvik“, autor Eugène Ionesco, tõlkijad Aleksander Kurtna ja Sander Pukk, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis ja Risto Vaidla. Esietendus 26. IX Ferdinandi saalis.

Absurdikomöödia on mõnusalt mitme­kihiline nagu Napoleoni kook. Kuigi kohevat pealispinda üles katkuda on natuke kahju, tuleb seda ometi teha, sest absurdi missioon on olla naerutav kõverpeegel keset õuduste maja. Mida rohkem paistes ja põletikuline on ühiskond, seda lennukamalt ja tabavamalt toimib absurd. Mida rohkem seoseid ja naeru põhjustab jabur lavaelu, seda sügavamale imbub aimdus, et riigipirukas mädaneb miski. Muidugi võib absurdikomöödiat jälgida ka lihtsalt komöödiana, tõlgendamata ja tegemata teadlikke järeldusi, ent ega absurdi sügavam siht jää seetõttu saavutamata. Kergemeelse nalja petlikus kuues jääb see ikka kuhugi teadvusse ootele, kuni näitab sobiva reaalse elu absurdsuse kutsel end uuesti.

Sander Puki uuslavastus Eesti Noorsooteatris on absurdinalja ja ühiskonnakriitilisuse kontrastse paarisrakendi särav näide. Ionesco legendaarne „Ninasarvik“ on Puki naivistlikus ja tempokas tõlgenduses oivaline kattevari igavate poliitiliste, polariseerivate küsimuste tõstatamiseks. Kuigi tekst on juba iseenesest äärmiselt tugev, mitmekihiline ja rikas, pole selle uuslavastuse puhul sugugi vähetähtis teksti redaktsioon, mis on märkimisväärse kärpimise ja tihendamisega saavutanud tänapäevasele vaatajale sobiva vormi. Puki versioonis on alles kogu sisu ja huumor, aga niisama peapöörituse eesmärgil keerutamist on vähem. Seetõttu kaotab tükk oma alguse hoost minimaalselt ning kurbnaljakas, jõuetu lõpp sünnibki nagu ühe kiire sündmuste ahela ootamatult loogiline finaal.

Kui tekst korraks kõrvale jätta, on „Ninasarviku“ suurim trump selgelt välja joonistuvate ja meeldejäävate karakterite ansambel. Ilmselgelt on selle õnnestumise taga võrdselt nii lavastaja jõuliselt füüsilise teatri võtmes kontseptsioon kui ka suurepärane ja mitmekülgne trupp. Pole tähtsuseta, et just Eesti Noorsooteatri näitlejate kogenud ja tundlikesse kehadesse passib absurdihuumor niivõrd hästi, et publik ei vaja etenduse alates peaaegu mingit sisseelamise või võtme otsimise aega. Kiire, tummfilmilik ja vinjetilaadne tegelaste tutvustus paneb mängulaadi, tempo ja meeleolu kohe paika nagu meisterlikult komponeeritud avamäng. Igaühel on läbivalt klaar ja äratuntav füüsiline hoiak, suhe peasündmusse ja kõnemaneer ning lõpuks ka ninasarvikuks saamise viis.

Jean (Risto Vaidla) teeb Bérenger’le (Mart Müürisepp) etteheiteid tolle elukommete pärast.

Siim Vahur

Ja kuigi sageli võib just peategelane jääda karakteersest värvikusest ilma, pole Mart Müürisepa Bérenger’d see needus puudutanud. Isegi lavastuse ainus nukk – „vaene väike kiisu“, kes ninasarviku teele jääb – teenib publiku naeru auga välja. Teatrivaatleja Pille-Riin Purje: „Konkurentsitult ilmekaimaks tegelaseks kujuneb avavaatuses hoopis nukk – valge sülekiisu, Perenaise (Kaisa Selde) lemmikloom, kelle ninasarvik julmalt lömastab. [—] Mart Müürisepa mängulustlikult vedel, nõtkelt laialivalguva plastikaga inimsõbralik ullike Bérenger on ka justkui käppadele kukkuv kassipoeg. [—] Puki lavastusi iseloomustab aktiivne liikumisjoonis, see loob mängulisust ja tinglikkust – Ionesco puhul võimendab olukordade veidrust, absurdsust. Trupilt nõuab see laitmatut rütmitunnetust, veatut kokkumängu.“1

See rütmitunnetus on tõepoolest lummav: näitlejad mängivad kohati nagu ühte mõtet hingav koor või ühes meloodias liikuvad tantsijad, nii sujuvalt ja täpselt teineteiselt järge üle võttes, täiendades ja edasi andes. Hetkekski ei teki tühje pause, esiletrügimist ega tasakaalutust. Ja ometi on igaühel selge identiteet oma väikeses ühiskonnas, ka neil, kes liiguvad duona: vürtspoodnikud (Karl Sakrits ja Getter Meresmaa), kohvikupidajad (Andres Roosileht ja Anti Kobin), kohvikukülastajad (Tiina Tõnis ja Jevgeni Moissejenko). Sekka saabub igaühe väike tähetund, näiteks proua Härja (Kaisa Selde) sulgkerge põgenemine, Vanahärra (Tiina Tõnis) flirt ja isegi tummtõsise Tuletõrjuja (Jevgeni Moissejenko) valveseisang.

Ja siis on Bérenger ise – nagu kogemata ärganud ja sündmuste keerisesse koperdanud lillelaps, kes ei ehmu, hüsteeritse ega emotsioneeri nagu teised, vaid märkab vabandavalt ja hajameelselt olukorda. Nagu haige peaga ärkaja jälgib ta teisi, kes hakkavad järgemööda punase tulega üle tänava jooksma. Massi­psühhoosis seisma jäämiseks ongi vaja mingit tajunihet, vasturütmi või tagasikäiku, sest inertsist kaasajooksmine on lihtsaim variant. Aga Bérenger seisab, ei küsi isegi, miks kuhugi tormatakse, vaid lihtsalt imestab.

Lavastaja Sander Pukk: „Peategelane, võrreldes teiste tegelastega, on heidik. See oli ka omane teatud aja kirjandusele, et peategelaseks ei valitud mitte kangelast, vaid justkui antikangelane. Nüüd tekib küsimus, et mille poolest see näidendi peategelane, kes on antikangelane, mis on temas sellist, mis aitab tal näha loomastumise tagajärgi ja sellele vastu seista või sellega mitte kaasa minna.“2

Palju on räägitud Bérenger’st kui autori peegeldusest, Ionescost endast, kes „ei suutnud uskuda, et ei tunne enam ära oma sõpru, kaasteelisi. Kuidas see saab juhtuda? Ja natukene püüab ta ka analüüsida, mis on selle algpõhjused, et täiesti normaalsed intelligentsed tavalised inimesed on ühtäkki ninasarvikute poolt“.3

Ja kuigi hetki ja olukordi, kui selle tundega saaks samastuda, on palju, tundub see praegu jälle nii õige. Millal juhtus nii, et meie oma pereliikmed hakkasid teadusevastasteks, vandenõuteoreetikuteks või nihilistideks? Kuidas said sõprade ühisosa ja jututeemad üleöö otsa? Miks tükivad maailmavaatelised erinevused isegi heade kolleegide vahele? Kas poleks kogu selle kiirustamise, info ja müra keskel tark poolteist minutit järele mõelda, kuhu ja miks jooks käib? Mille poole tormame ja kas see on ikka õige suund?

Koroonapandeemia ja valimiste tuules valminud lavastus on küll värviline ja naeruküllane tükk nii noortele kui ka täiskasvanutele (kuigi, kas on üldse noorte kasvavat ühiskonnakriitilisust ja kliimamuret arvesse võttes vaja ealiselt vahet teha?), kuid seal ei varjata oma pimedat poolt ja ähvardavat ohtu. Naljategemine, nagu iga kogenud tegija teab, on tõsine ja piinarikas töö, mis ei andesta eksimist ja sohitegu. Tuleb teha kas siiralt, marraskil naha ja murega, või naerdakse sind ennast lavalt maha. Kriitiline aeg vajab kriitilist teatrit. Selleks sobib huumor, eriti terav ja tempokas absurdihuumor imehästi. Jaguks vaid publikut, kes ridade vahelt lugeda ja kas või surnud kassile seletada oskab.

1 Pille-Riin Purje, Viimane vintis lillelaps jääb inimeseks. – Postimees 28. IX 2021.

2 Intervjuu Sander Pukiga. – „Delta“, Klassikaraadio, 28. IX 2021.

3 Reet Weidebaum, Noorsooteatris näeb ootamatult ilmuvaid ninasarvikuid. Intervjuu Sander Pukiga. – ERRi kultuuriportaal 24. IX 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht