Küll koer koera tunneb

Igal „Koerapäevikutes“ kehastataval koeral on midagi hingel, oma lugu, omad arusaamad ja vaade elule.

PIRET KUUB

Karlova teatri „Koerapäevikud“, autor CJ Johnson, tõlkija Mario Pulver, lavastaja Taago Tubin (Ugala), kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Mängivad Tanel Jonas (Vanemuine), Riho Kütsar (Vanemuine) ja Leino Rei. Esietendus 27. VIII Tartus Karlova teatris.

Kui Karlova teater tuli mõni aeg tagasi välja „Koerapäevikute“ reklaamiga, jäi silma väike, ääremärkusena lisatud infokild, et esietendusele võib võtta kaasa hästi käituva koera. Reklaam oli paljulubav ning nõnda ootasin ka lavastuselt midagi erilist või üllatavat, uut või eksperimentaalset, sest pole varem kuulda olnud, et teatrisse palutakse lahkesti tulla ka inimese neljajalgsetel sõpradel.

Kui aga umbes nädal enne esietendust andsin korraldajatele märku, et tuleksin meelsasti koos oma karvase kaaslasega, selgus, et neljajalgsete kohad olid kõik juba täis – kusjuures see juhtunud väga kiiresti. Ometi ei näinud ma teatrisaali sisenedes ainsatki koerataolist olevust, küll aga kostus etenduse ajal kusagilt selja tagant aeg-ajalt vaikset lõõtsutamist (seda võis aga sama hästi pidada helikujunduseks). Pärast selgus, et etendust oli siiski jälginud koguni kuus vahvat kutsat, kuid nii vaikselt, viisakalt ja kusagil peidus, et nende kohalviibimine ei olnud aimatavgi. Mängu ei võetud neid kordagi, ehkki oleks seda isegi oodanud.

Lavastaja Taago Tubina eesmärk on olnud aga selgelt muu, mitte päris koerte tegevusse kaasamine ja sellisel kombel vaatajate lõbustamine. Lavastuse sõnum on suunatud ikkagi inimestele, kes peaksid oma neljajalgseid kaaslasi (paremini) mõistma, neile (rohkem) aega pühendama ning oma sõbrast mitte nii kergekäeliselt loobuma. Kui koer käitub teinekord ebaadekvaatselt, on kibestunud ja agressiivne, tuleks ehk hoopis koeraomanikul endal pilk peeglisse heita ja küsida endalt, mida on ta valesti teinud või ehk tegemata jätnud. Kahtlemata on inimeste ja koerte suhtlusesse vaja rohkem armastust ja hoolimist – see mõte on esil kogu lavastuse kestel.

„Koerapäevikud“ on tuntud austraalia näitekirjaniku, lavastaja ja kriitiku CJ Johnsoni üheksast monoloogist koosnev tekst, mida esitavad kõikvõimalikku tüüpi ja tõugu, kõige erilaadsema elustiili ja iseloomuomadustega koerad: domineerimis- ja võitlushimuline rotveiler, eriti arenenud lõhnatajuga narkokoer, kuulekas ja tõsine politseikoer, lambaeksperdist karjakoer, uhke ja edev näitusekoer, laisavõitu agulikrants jne. Igal koeral on midagi hingel, oma lugu, omad arusaamad ja vaated elule.

Kõigist üheksast paljuski kurva lõpuga loost saab vaataja osa tänu näitlejate Tanel Jonase, Riho Kütsari ja Leino Rei oivalisele võimele elada sisse looma hingeellu. Koerte käitumismotiivid antakse edasi niivõrd usutavalt, et kindlasti paneb see nii mõnegi publiku hulgast vaatama oma neljajalgset sõpra hoopis teistsuguse pilguga. Igal näitlejal tuleb kehastuda mitmeks koeraks, kusjuures igaühe tarvis on leitud mõni eripärane detail, just sellele loomale iseloomulik joon. Nii tulevad selgelt esile koerte kõikvõimalikud loomuomadused: (hüper)aktiivsus, laiskus, tõsidus, rõõmsameelsus jne. Kuid mis üleüldse teeb näitleja eriliseks? Kindlasti mitte ainult lai ampluaa, s.t oskus ja suutlikkus mängida paljusid erilaadseid rolle, vaid just see, kui ta on võimeline üheainsa koondtegelase (praegusel juhul siis koera) sees looma väga erisuguseid karaktereid. Just seda „Koerapäevikute“ kolmik ka teeb.

Lavastus on loodud lihtsate vahenditega: ei mingeid üleliigseid väliseid efekte, vaid laval on ainult näitleja, kes pajatab kaasahaaravalt lugusid. Tekstide vahele on põimitud ka mõned muusikalised numbrid, mida tegelased esitavad elektrikitarri saatel. Ka muu helitaust tuleb just näitlejailt endilt. Suuremat elevust tekitab kahtlemata otsese kontakti otsimine publikuga, kas või söögipoolise nuiamine saalis istuvatelt inimestelt.

Lavastuse nauditavam osa on koera kujutamine ise, näitleja ümberkehastumine. Koera ei mängita sõna otseses mõttes neljakäpakil põrandal maas ega üritata ka püstijalu matkida looma liigutusi või tegevust, vaid koera tüüp antakse edasi peamiselt olemusega, sisemise karakteersusega, nii et vaatajal tekib päris hõlpsalt ühest või teisest koerast elav ja täpne kujutluspilt.

Kõik koerad on väliselt üsna inimeselaadsed, kuid nende vajadused ja instinktid on looma omad. Kogu karakteriloome on sellele üles ehitatud ja toimib hästi. Peale kõnelemise oskavad koerad ette võtta ka muud n-ö inimlikku, olgu kas või kondi kasutamine hantlina. Ka kausist krõbuskite söömisel meenutavad nad pigem popkorni krõbistavat inimest. Mõneti on küll küsitav, kas tegemist on ikka koera mõtlemisega, näiteks kas või lugu karjakoerast, kes leiab, et lamba päästmiseks tuleb tal mõtelda nagu lammas. Niisiis leidub lavastuses üsna paljugi švartslikke jooni, võtteid, kus inimese ja looma omadused omavahel suures ulatuses segunevad. Kokkuvõttes on tegemist pigem fantaasiaga ehk sellega, millisena kujutab inimene ette koera mõttemaailma, sest kes meist ikka nii täpselt teab, mida loom päriselt mõtleb või tunneb.

Visuaalse poole pealt köidab koerapildiga T-särkide kasutamine, mis annab üsna täpse ettekujutuse ühe või teise koera välimusest. Ka rollijaotus paistab väga õige, kuna näitleja füüsis sulab kehastatava koeratüübiga nii imepäraselt ühte. Kütsar oma laiavõitu näo ja tapjapilguga sobib ideaalselt rotveileriks, Rei kasvab aga suurepäraselt kokku just kiitsakamate tõugude esindajatega.

„Koerapäevikud“ on lihtne, meisterlik, humoorikate elementidega mõtlemapanev lavastus, mille sihtgrupp ei ole kindlasti mitte ainult koeraomanikud, vaid igasugused inimesed, kes võib-olla ei taipa märgata ümbrust, eeskätt endast nõrgemaid, ja kes üritavad meelevaldselt suruda kõike omaenda raamidesse.