Küll need prantslannad oskavad riielda …

„Õed“ on mingis mõttes teraapiline lavastus, otsekui loodusfilm sellest, mis juhtub, kui grammikenegi vimma lasta enda hinge marineerima.

KAUR RIISMAA

Siim Vahur

Kaks õde karjuvad teineteise peale poolteist tundi jutti, sest üks õde,
Marina (Evelin Võigemast, paremal), jättis teisele, Audreyle (Külli Teetamm)
teatamata, et nende ema on suremas.

.Siim Vahur

Tallinna Linnateatri „Õed“, autor, lavastaja ja kunstnik Pascal Rambert, tõlkija Triin Sinissaar. Mängivad Külli Teetamm ja Evelin Võigemast. Esietendus 8. XII 2020 Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Kui kaks inimest tülitsevad, kas nad karjuvad teineteise peale pikkade rind- ja põimlausetega? Pikivad verbide vahele värvikaid metafoore ja võõrsõnu? Unustavad end esitama poeetilist teadvuse voolu? Esimese hooga tahaksin tõtata vaidlema. Sellist kirjanduslikku keelt kasutavad ainult tegelased mõnes psühholoogilises või filosoofilises romaanis. Raamatus, aga seda enam laval, kus tegutsevad luust ja lihast inimesed, mõjub see paremal puhul teeseldult, halvemal puhul aga lihtsalt igavalt. Väga harva autentselt.

Tallinna Linnateatri lavastuses „Õed“ kohtuvad kaks õde, kes pole mõnda aega teineteist näinud – üks neist on ajakirjanik ja teine võitleb inimõiguste eest pagulaskriisist haaratud Lähis-Idas. Nende lapsepõlv on olnud heitlik, olgugi et möödunud kõige paremates tingimustes Pariisis ja rännates mööda maailma. Nende ema oli tunnustatud kirjanik, isa haritlane, nad on leidnud kallimad omasuguste keskkonnast. Hoolimata kõigest kenast, idüllilisest, hetkiti isegi õnnelikust, on nad aina konkureerinud vanemate tunnustuse ja armastuse pärast. Pole selge, kes n-ö võitis, jääb tunne, et mõlemad on saanud haavu ning mõlemad on veidi võitnud ja kaotanud.

Miks nad kohtuvad? Miks üks õdedest tormab, mantelgi veel seljas ja kohver käe otsas, teise juurde ning edasi kaks õde karjuvad teineteise peale poolteist tundi jutti, süüdistavad, ahastavad, näib, et korraks lepivad, ent siis valgub sapp ja tigedus uuesti välja? Sest üks õde, Marina, jättis teisele, Audreyle teatamata, et nende ema on suremas.

Etendus ei alga muusika ja aeglase valgusemuutusega, meid ei tehta olukorraga tuttavaks, ei juhatata malbelt lavamaailma, vastupidi – valgus peale, Audrey lavale, Marina tema järel, ja siis nad karjuvad teineteise peale. Vaheldumisi. See on selline tüli, mis ei alga siin ja praegu, vaid on kestnud aastakümneid ja mis vajab väikest sädet, et uuesti puhkeda. Kassasabas on tülitsevaid inimesi piinlik kuulata, aga huvitav on ka, sest kohe ei saa aru, miks tüli puhkes, kes need inimesed on, kellest nad räägivad. Ka „Õdedes“ kõik alles selgub – nagu sabas seistes, kust sul pole kuhugi pageda, oled sa saalis istudes sunnitud kuulama. Ja ei tea, kuhu silmi peita, ent, jah, huvitav on ka.

Prantsuse kirjaniku, lavastaja, režissööri (kõige etemas mõttes: et cetera) Pascal Ramberti „Õdesid“ mängitakse praegu peale Tallinna Linnateatri ka Torinos ja Ateenas ning oleks väga huvitav teada, kuidas sellist kõnekeelest ja ka tülides tavalisest artikuleerimata ahastusest irduvat teksti võtab vastu itaalia või kreeka publik. Minule mõjus ta liiga ilusalt ja ma ei saanud lahti tundest, et see kõik on õige, aga seda ei kuulutata karjudes.

Üks on karakteri temperament, teine tema psühholoogiline ettevalmistus. On inimesi, kes tüli käigus hakkavad lihtsalt häälitsema, röögatavad, sisistavad, pomisevad nina alla, silbitavad sõnu, kuni nende tähendus täielikult kaob, krigistavad mõne sõna asemel hambaid, mõne sõna puhul läheb hääl kiledaks, katkeb, sõnu segavad vesine nina, pisarad, keha läbistav värin. Raev on nii suur, et selle väljendamise asemel ütleb inimene kõige banaalsemaid roppusi. Keha hakkab vimmale vastu, ei suuda seda esitada, keha ise nagu ei kanna viha välja. Need on reaktsioonid, mis sünnivad tüli käigus.

Aga on ka vaikust nõudev ja harjutatud viis tülitseda, milles põimlaused on omal kohal. Niisugusteks tülideks valmistutakse, neid kaalutakse, dramatiseeritakse, mõeldakse läbi koreograafia ning pausid. Kell kolm öösel, unetuna, juureldes, mismoodi õde on kõigis sinu elu hädades süüdi, püüad sa seada sõnad, metafoorid, nimed ja vaikusehetked nõnda, et järgmine kord teda nähes saaksid kõige rohkem haiget teha. Valid hoolikalt oma poosid ja pisted. Neid paljukorratud lauseid ei karjuta, neid lausutakse väga-väga vaikselt, kikivarvul. Kõige valusamad solvangud öeldakse justkui möödaminnes, nagu näidates, et vaata, ma ei vaevu sind isegi solvama, selline ussike oled sa minu meelest.

Neid hetki on ka „Õdedes“, aga ikkagi ei mõju ilus keel sel hetkel sündivalt. Eriti läbistavad on Külli Teetamme vaikused, võib-olla on talle lihtsalt sattunud tekst, mis karjudes ei mõju autentselt. Evelin Võigemasti hääl võimaldab tal eriti ilgelt ja vinguvalt karjuda, aga Võigemasti vaikused mõjuvad rabedalt. Kokku annavad nad suurepärase paari. Peale muu võimsa on mõlemal omad monoloogid, mis selgelt eristuvad ülejäänud tekstist ja mille käigus, näib mulle, on näitlejad saanud veidi psühholoogilisemalt, veidi rohkem pooltoonides mängida. Suruda õde sõna otseses mõttes vastu seina. Muul ajal liigub lavastus kahes äärmuses, väga valjus ja väga vaikses.

Mitu korda mõtlesin: kes mina nendele õdedele olen? Mis on minu olukord, et ma satun nende tüli kõrvalt nägema? Eriti valusad ja piinlikud on sellised tülitsemised, kui on keegi, kes otseselt tülist osa ei võta, aga on sunnitud samas ruumis viibima, keegi, kellega samastun (olgu näiteks Nick ja Honey näidendis „Kes kardab Virginia Woolfi“). Ise olen normaalne inimene, kes kunagi ei raevutse, ei kanna viha, ei solvu tühja-tähja peale, aga näe, nemad, kuidas nad saavad teisele selliseid asju öelda!

Ühest küljest on kahe õe õelutsemine mõjus – see toimub eraldi ruumis, nagu vaataks kaklevaid ahve loomaaias. Teisest küljest olen mina puurist väljas, ma ei samastu teise ahviga, ei samastu õega, kes süüdistab: sa tahtsid mind juba hällis ära kägistada, vedisid läbi kogu korteri taburetti, et hälli ronida, ja kas ema ei rääkinud, mis sul käes oli! Mängu lõikavuse huvides oleksin ehk kirjutanud juurde turvamehe või koristaja rolli, kellel pole teksti, aga kellel pole ka võimalik ruumist lahkuda. Selle kellegi, näo ja nimeta tegelase täidaksin ma ise, tunneksin iga oma keharakuga, mismoodi minu ümber keeb ja leegitseb. Katarsis ei saabuks tasa, see kukuks mulle pähe nagu külm jäälöga katuselt.

Eesti publikut selline mängu tõmbamine ehk aitaks, sest vahemaad kahe tülitseva õega lisab poliitiline taust. Lähis-Ida ja eriti Süüria põgenikekriis, erisugused kohanimed Pariisis, Aafrikas ja muu, mis selgitab õdede tausta, aga tõukab nad eemale, teeb neist n-ö teise maailma inimesed. Mul on huvitav kuulata (ja kulmu kortsutada, et Eufrat ei voola läbi Damaskuse), aga kannatab empaatiline võime tülist osa võtta. Jällegi, tekib põhjendamatu tunne, et „küll need prantslannad oskavad riielda, aga meie, eestlased küll nii ei tee“.

Ent on ka kolmas viis etendust vaadata ja see on eriti ajakohane. Me oleme selle aasta jooksul olnud – kes vähem, kes rohkem – surutud oma kallimate, laste ja koduloomadega tihedasti kokku. Kannatavad ekstraverdid, kes ei saa sõpradega pidutseda, ja introverdid, kellel on vähe viise tõmbuda üksindusse, et puhata pidevast tähelepanust ja vajadusest midagi öelda, küsida, teha ja toimida. Ses osas on „Õed“ isegi teraapiline lavastus, otsekui loodusfilm sellest, mis juhtub, kui grammikenegi vimma lasta oma hinge marineerima. Enne kui tähele paned, koostad keset ööd pikki ja sõnarikkaid filipikaid oma kõige lähedasemate pihta. Ära nii tee, mine vaata „Õdesid“ Salme kultuurikeskuse väikesel laval, vajaduse korral konspekteeri, ja elame selle aja üle.

Etenduse kestus 90 minutit, real feel 110 minutit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht