Külluslik teemagalerii

Üksjagu keeruline on mõista dramaturgide Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seedri valikuid või õigemini nende tegemata jätmist.

OTT KARULIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VAT-teatri „Woke & vihane“, autorid Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seeder, lavastaja Christian Römer (Saksamaa), kunstnik Karmo Mende, helilooja Dida Zende (Saksamaa), valguskunstnik Rommi Ruttas. Mängivad Karolin Jürise, Silva Pijon ja Ago Soots. Esietendus 22. III Sakala 3 black box’is.

„See oli nüüd küll kõigest ja mittemillestki,“ kuulen garderoobisabas üht noort teisele lausumas. Tõepoolest, „Woke & vihane“ paiskab vaataja ette küllusliku teemagalerii: binaarsuse kammitsais sooidentiteet, põlvkondadevaheline mõistmatus, sõda, veganlus, valeinfo ja viirusnakkus, üksindus, ühismeedia ja üksteisest mööda rääkimine, (öko)feminism ja loomulikult Nublu, kui nimetada vaid mõned neist. Saalis seda kõike vastu võttes on üksjagu keeruline mõista dramaturgide Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seedri valikuid või õigemini nende tegemata jätmist, aga hiljem lavastuse saamislooga tutvudes saavad asjad selgemaks (iseasi, kas ka põhjendatumaks).

Nimelt on „Woke & vihane“ alguspunktiks Goethe instituudi üleskutse luua teoseid eesti ja vene noorte suhetest. Tegijate algidee keskenduda keelebarjäärile jäi aga kitsaks (mõned kohmakad keelenaljad on teksti siiski jäänud) ja nii laiendati seda „maailmavaatelistele erinevustele ja nendega kaasnevatele tähenduserroritele“* ning viidi läbi foorumteatritunnid noortega ja kuulutati välja ideekonkurss, et koguda lugusid suhtlustõketest. Kõigest sellest on midagi jõudnud ka „Woke & vihase“ teksti, kuhu on ilmselt autorite algatusel lisatud vanema põlvkonna teemaliin, mis mõeldud vist mõjuma (enese)-irooniliselt, ning üks täiesti eraldiseisev viide teatrimaja eelmise peremehe vägivallaaktile mängukoha Sakala 3 parkimisplatsil.

Silva Pijon kehastab lavastuses peamiselt just noori tegelasi, noorte vaatenurka.

Siim Vahur

Loomulikult tingib selline tekstikakofoonia ka mänguvõtme. Christian Römeri lavastus seab näitlejad üldjuhul ühekaupa eeslavale otse publikusse teksti andma ja kuna stseenid on üsna lühikesed, siis ei jõuta (ja pole tarviski) igaks tegelaseks ümber kehastuda. Vähemalt nähtud etendusel jäi aga mulje, et kõik näitlejad ei tunne end selles lavastuses veel mugavalt ja on ka eri moodi lähenenud sellele, mil määral oma tegelastega distantsi hoida või neiks kehastuda.

Meeldejäävaim on lavastuses Silva Pijon, keda võib ka mõttelises plaanis pidada peaosaliseks, kuivõrd tema kehastab peamiselt just noori tegelasi, noorte vaatenurka. Ja ta tõesti kehastab selles tähenduses, et Pijoni lavaline kohalolu on füüsiliselt läbi mõeldud, tema tegelased keha kaudu tunnetatud. Olgu see perekonna koera mängida tahtev või end põrgusse guugeldanud nooruk, Pijoni etteastes on nad korraga jõulised ja haavatavad, mida on paeluv saalist kogeda.

Karolin Jürise kanda on aga lavastuses just eneseteadliku ja -kindla naise teema, avaldugu see siis veganluse küünilises põhjenduses, pilkavas geneetikaloengus või teeseldud soovis olla hoopis loll ehitaja (viimane on ise lollilt sildistav tekstiosa, mis küllap ei olnud mõeldud allaandmisena, laisa fašisti kapist väljatuleku näitena), Jürise läheneb oma rolli(de)le kontrolliva kõrvalpilguga, aeg-ajalt muiates oma tegelase nutikuse ja ülbuse üle. Põhjendatult teiseloomulisem, vahetum, on paberilt maha loetud Ukraina sõjast tingitud teksti esitamine.

Kuidagi eraldi on lavastuses ka Ago Soots, kes ei tunne end justkui laval ja nende partneritega mugavalt. Ühelt poolt on muidugi Sootsi vedada vanema, n-ö internetita maailma näinud põlvkonna teema, mis sageli vastandabki tema tegelased teiste näitlejate omadega, aga see pole nagu tema lavalise leiguse ainus põhjus (ta on ju ometigi näitleja, kes tavaliselt põleb laval intensiivselt!).

Võib arvata, et ebalust süvendab ka lavaruum. Iseenesest on Karmo Mende kujundus, mis koosneb peamiselt mõnest maast laeni ulatuvast oranžist võrgupaanist, esmapilgul petlikult lihtne, et siis lõpustseenis aktiveeruda ja ägedaks kujundiks muutuda, aga Römeri lavastus toimib justkui teiste reeglite järgi. „Woke & vihane“ suurim küsitavus ongi just misanstseenide üleminekud ja eelnevast eraldi seisev lõpukujund. Muidugi ei tasu üle tõlgendada, aga ma ikkagi eeldan, et lavastajal on ka mingi sisuline põhjendus, miks näitlejad tulevad mõnda stseeni oranži võrgu vahelt ja siis jälle justkui järelmõttena külgedele püstitatud musta aksi tagant. Seda, et eriti just noortelavastustes kiputakse lavale tulekuid ja sealt minekuid väikese tantsusammuga tegema, pole ma kunagi mõistnud ega noortepärasusena teatris aktsepteerinud. Küllap siis oli lavastaja arvates näitlejatel seda karku vaja, et publiku tähelepanu veidi enam kui tunnikese jagu üleval hoida.

Ja siit jõuangi lõppu … Mende lava-, Rommi Ruttase valgus- ja Dida Zende helikujundus loovad lavastuse finaaliks audiovisuaalselt kaasahaarava kujundi, mille arenemist ja olemist võinuks kauemgi kogeda, aga häda on selles, et see jääb ülejäänud lavastusega sidumata. Õigemini on lõpukujundi abstraktsuse aste niivõrd palju kordi suurem kui eelnenud stseenides, et vaataja ei suuda seda nihet vastuvõtustrateegias ületada, seda endale põhjendada. Kui eesmärk oligi kannapöördega segadust külvata, õnnestus finaal hästi – aga kas ikka oli?

Artikkel lähtub muu hulgas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tudengitega peetud seminari arutletust.

*Mihkel Seeder, Suurim suhtluserror on suhtluse puudumine. – Õpetajate Leht 27. X 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht