Kunst elus ja elu kunstis

Evelin Lagle

Viljandis toimus lõppenud suvel 18. korda Noore Tantsu festival, mis tõi taas kohale rohkesti tantsukunstnikke mitmelt poolt maailmast. Tänavu pakkus festival osalejatele etenduste  ja töötubade kõrval ka vestlusringe – lõunapausid oli võimalik sisustada kogenud õpetajate ja esinejate mõtteavaldusi kuulates. Oma ideedega rikastasid tantsuhuvilisi võitluskunstide õpetaja Kauko Uusoksa, žonglöör, akrobaat ja köietantsija Marco Bonisimo, tegevusteatri õpetaja Sabine von der Tann, kehamiimi õpituba läbi viinud Elke Luyten, improvisatsiooniõpetaja Andrew Morrish, nüüdistantsu õpetanud Sanna Myllylahti, India meediaanalüütik ja etenduskonsultant Parnab Mukherjee, teatrikunstnikud Kimmy Ligtvoet ja Christina Flic, nüüdistantsualal tegutsev Fornier Ortiz, koreograaf-tantsuõpetaja Cid Pearlman ja tantsija-tantsuõpetaja David King.    

Vestlusi raamivaks märksõnaks oli improvisatsioon. Võttes aluseks lihtsa, ehk triviaalseltki mõjuva mõtte, et inimeksistentsi üheks alustalaks on improvisatsioon, võime spontaanselt olukorrale reageerida, on selge, et esineja peab suutma hakkama saada väga erinevate olukordadega. Kauko Uusoksa väitis, et adekvaatne lavalolemine eeldab olukorra energeetika tajumist ja oskust sellega kaasa minna. Seda ka olukorras, mis mingil põhjusel meie ootustele ei vasta. Marco Bonisimo tõi laval olemise võtmesõnana esile kohalolu. See tähendab oskust olla siin ja praegu just sellisena, sellises paigas ja sellise publiku ees, nagu parasjagu ollakse. Kui esineja meel on liialt jäik, ei ole ta publikule avatud ja sel  kombel on keeruline oma ideedega vaatajani jõuda. Suutmatus olukorda aduda ja sellele vastavalt toimida võib hävitada esituse. Tantsija peab tulema toime ka siis, kui lavapind on libe, ruum liiga väike või keegi publiku hulgast ohjeldamatult naerab.       

Samuti tuleb langetada vajalik otsus, kui etteastet segab valutav jalg, välja väänatud ranne või hoopis emotsionaalset laadi tegurid: varastatud rahakott, kodus ootav haige laps või lähedase inimese kaotus. Siit kerkis  üles küsimus, kuivõrd esineja üldse peab igas olukorras lavale minema. David King alustas arutlust tõsiasjast, et etenduskunstid kuuluvad üheaegselt kahte erinevate tõekspidamiste sfääri: kapitalistlikku masinavärki ja „kunst kunsti pärast” ideede maailma. Elus püsimiseks tuleb hakkama saada mõlema süsteemi põhimõtetega. Idülliliselt võttes on kunstitöö kogum väärtusi, tähendusi, tundeid, kuid olukorras, kus esineja saab nende  väärtuste, tähenduste ja tunnete edastamise eest tasu ning publik nende tarbimise eest maksab, muutub kunst produktiks, kaubaks, mis paratamatult kuulub kapitalistlikku süsteemi. Kunstnik ja kunst kunsti pärast ei ole selle maailma prioriteedid, sealsete mõistete süsteemis on kunst toode. „Show must go on!” kõlab tootmisele orienteeritud kommertsliku show-maailma plakatlause. Vasta reeglitele, tee, mis tarvis, või lahku!  Inimsuse ja kunsti enese väärtuste juurde tagasi tulles tõstis Sanna Myllylahti esile, et kunstnik kui inimene on kõige tähtsam – ja alles siis tuleb etendus. Kõik vestlusringis osalenud nõustusid, et esinejal on õigus, vajadusel lausa kohustus esinemisest loobuda. See on lavale astuja vastutus. Marco Bonisimo seadis tähtsaimaks kriteeriumiks aususe. Esinejal on kohustus olla aus nii enese kui ka vaatajate vastu. Kui miski on sind tõeliselt puudutanud,  peab olema julgust ja väärikust tekkinud tunnetega silmitsi seista ning professionaalsust oma emotsioonidega adekvaatselt toimida. Olgu see siis lavaleminemisest keeldumine või otsus oma kogemust mingil viisil publikuga jagada. Mis ei tähenda kaugeltki, et publik peaks saama konkreetsest situatsioonist teadlikuks. Laval toimuv intensiivne läbielamine võib saali jõuda hoopis muul viisil, deformeeruda etteaste struktuuris. Kauko Kuusoksa kõneles improvisatsiooni üle arutledes, kuidas sageli ei avaldu improvisatsioon niivõrd esitatava vormis, kuivõrd esineja mõtlemises ja tundmises – millise emotsiooni ja kavatsusega ettevalmistatud materjali esitatakse.       

David King kinnitas oma pikaajalise tantsijakogemuse najal, et ei tee laval olles vahet, kust lõpeb tema ning kust algab koreograafia mõtte- ja tundemaailm. Koreograafia on lihtsalt struktuur ning tantsijana on ta kogu oma terviklikkuses selle struktuuri sees. Kogu tema elu, tunded ja mõtted on laval kaasas ning ei ole võimalik teha vahet Davidil kui isiksusel ja Davidil kui esinejal. Siinjuures on väga oluline, mil moel kunstnik oma tundeid laval toimuvas rakendab. Elke Luyten pidi lavale astuma vaid kaks päeva pärast oma isa surma. Esitusele tulnud koreograafia oli siis  hoopis midagi muud, kui enne seda traagilist sündmust, sest tantsijana oli ta emotsionaalselt hoopis teine inimene. Kunsti teenistusse rakendatult mõjus see traagika tohutult inspireerivalt. Elke Luyten kirjeldas, kuidas hinges pulbitsenud emotsioonid andsid materjali, millega tegeleda, mida uurida ning mis said lausa meeleliselt maitstavaks. Emotsionaalsest kriisist sai kunstile rikastav allikas. Isa surmast põhjustatud emotsionaalne lagunemine viis  mõtlemise ja tundmise tundmatutele aladele, venitades loovuse piiri sinna, kuhu see ilma sellise kogemuseta poleks ulatunud. Samal ajal toimis kunsti kaudu enesega tegelemine vabastavalt.     

Arutlused jõudsid paradoksini: emotsionaalne kriis, mis argielus on frustreeriv, saab  kunstis rikastavaks aineseks. Sabine von der Tann läks aga veelgi kaugemale, vaadeldes emotsionaalset kriisi lavalolemise normaalse, lausa vajaliku osana. Iga õnnestunud improvisatsioonietendus on talle justkui suremiskogemus. Selles on teatud sügav kurbus, sügav kaotus, ilma milleta ei ole võimalik oma piire ületada, end laiendada ja endast kaugemale minna. Ainus lavaleastumise õigustus on see, kui esinejal on jagada midagi, mis on suurem,  laiem ja ulatuslikum kui ta ise. Üksnes enesega tegelemine on egotsentriline ega lähe publikule korda, jäädes vaid esineja terapeutiliseks läbielamiseks. Kunst peab ulatuma kaugemale kui üks indiviid, kunst peab ulatuma veel kaugemale kui inimeste argised mõtted, tunded ja kogemused. Improvisatsioon on universumi liikumise ja arenemisega kaasaspüsimise tingimus. Kõik meie ümber on pidevas muutumises,  iga hetk toob kaasa midagi uut. Ootuspärase kõrval eksisteerib hulk ootamatusi, mis on osa olemise ja liikumise tervikust. Ehkki enamjaolt mõistetakse ootamatust kui miskit negatiivset, miskit segavat, võib see olla hoopis arendav, vabastav ja avada uusi võimalusi. Lääne ühiskond on programmeeritud hoiduma igasugustest ootamatustest, kuigi sageli palume oma mõtete ja soovide täitumisest unistades just nimelt ootamatusi. 

Selgub, et nende leidmine ei olegi niisama lihtne. Kunstil on siin ulatada abikäsi, sest selles on peidus tung piiluda välja harjumuspärasest. Kunst, selle loomine ja tarbimine on mõjus viis maailma olemust ja liikumist paremini aduda ning vastavalt sellele kujundada enese eksistentsi harmoonilisemaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht