Kunsti roll ühiskonnas ja biosfääris

Kunst pole mitte ainult teistsugune kommunikatsioon, vaid annab ka võimaluse teisiti mõelda nendest kogemustest, millest otsesõnu rääkida ei saa.

PEETER LAURITS

Alustuseks¹ nendin, et mõiste „kunst“ all pean silmas loomingulist spektrit kõige laiemas mõttes, nii muusikat, teatrit, kirjandust kui ka visuaalseid kunste. Papa Marx pidas inimühiskonna aluseks tootlikke jõude ja majandussuhteid, kultuur oli n-ö pealisehitis. Sama meelt on ka liberaalne kapitalism. Lääne kultuuriruumis laialt levinud hoiaku kohaselt on kunst luksuskaup, perifeerne meelelahutus, jõudeaja täiteks mõeldud trall.

Kui üritada ettevõtjaportaalis registreerida loomeettevõtet, siis tuleb rahvusvaheliselt ühtlustatud tegevusalade klassifikaatoris määrata oma ettevõtte tegevusala. Meiesugustele on seal ette nähtud jaotus R90: kunst, meelelahutus ja vaba aeg. See hõlmab – tsiteerin – elanikkonna kultuuriliste ja meelelahutuslike huvide ning vaba aja veetmisega seotud tegevusi, k.a lavakunst, muuseumide tegevus, hasartmängud, sporditegevus jm vaba aja tegevused. Sealjuures mõõdetakse kunsti edukust tarbijaskonna hulga ja läbimüügi näitajate ehk tiraaži, piletitulu, edetabelite või oksjonihinna alusel.

Niisugune näeb välja tehnobürokraatliku kapitalismi lineaarne mõtlemine – primitiivne ja ühesuunaline, nagu Poligrafist Poligrafistovitš Šarikovil. Loomulikult on kunstis segmente, mille puhul on põhjust rääkida ka meelelahutuslikust aspektist, aga see on kultuuris kõrvalise tähtsusega. Näiteks internetiporno, kasiino või joomarlus lahutavad meelt veelgi paremini kui Broadway muusikalid ning müüginäitajad on neil sedavõrd mäekõrguselt suuremad, et ainuüksi mõni protsent hasartmängu- ja alkoholiaktsiisist jaksab Eestis ülal pidada kogu kaunite kunstide valdkonda. Praegu aga ei räägi ma meelelahutustööstusest, vaid kunstist.

***

Kunsti roll inimliigi tekkes ja arengus on keskne ja fundamentaalne. See – uue operatsioonisüsteemi leiutamine – on inimkonna ajaloos üks rabavamaid tehnoloogilisi hüppeid, mis leidis aset umbes 40 000 kuni 50 000 aastat tagasi.

Esimene uut tüüpi operatsioonisüsteem leiutati suurusjärgu võrra varem, võib-olla pool miljonit aastat tagasi, keegi ei tea täpselt, millal, ja pole vähimatki võimalust seda välja selgitada. Uut tüüpi operatsioonisüsteemiks (kasutan küberneetilist sõnavara teadlikult) oli keel. Keele leiutamine oli pöördelise tähtsusega innovatsioon kogu biosfääri evolutsioonis, võib öelda, et keele leiutamine tähistas uut tüüpi eluvormi teket ja see osutus suurele osale biosfääri osalistest hiljem saatuslikuks.

Keel andis inimliigile võimaluse jagada üksikindiviidi kogemusi terve kogukonnaga, anda kogemusi edasi põlvest põlve, koordineerida ühistegevust, omavahel võrgustuda, mõtteid vahetada ning – mis kõige tähtsam – mõtelda ja tunnetada hoopis teistsugusel viisil kui biosfääri eluvormidel seni tavaks oli olnud.

Kunsti leiutamine oli uue keelelise operatsioonisüsteemi esimene radikaalne upgrade ja see on ajaliselt juba võrdlemisi täpselt piiritletav. Vanim leitud mammutiluust vile dateeritakse vanemaks kui 40 000 aastat, samast ajajärgust pärinevad ka esimesed koopamaalid ja luust skulptuurid. Kui kujutate ette, kui keeruline on kivist tööriistadega valmistada mammutiluust vilepilli, ja võtate teadmiseks, et esimesed luust ahingud ja õngekonksud jõudsid inimese tööriistakasti 25 000 aastat hiljem kui vilepill ja kujukesed, siis saate aru, kumb on inimarengu tarvis primaarne, kas kunst või majandus. Koobastes, kust on leitud nii vilepillid, kujukesed kui ka koopamaalid, leidsid aset väga tähtsad rituaalsed ja maagilised toimingud.

Kui keel tegi inimestele võimalikuks kogemuste jagamise ja võrgustumise, siis kunst andis võimaluse jagada ja edasi kanda neidki kogemusi, mis seovad meid kõigi teiste eluvormide ja ilmaruumiga. Kunst pole mitte ainult teistsugune kommunikatsioon, vaid andis ka võimaluse teisiti mõelda nendest kogemustest, millest otsesõnu rääkida ei saa.

Mammutivilest on valmistatud faksiimilekoopia ning väärib märkimist, et see oli häälestatud samasse helisüsteemi, mida kasutatakse ka tänapäeval. Harmoonilised akordid, rõhutan veel kord, ei ole meelelahutus. Harmoonilised akordid ja visuaalsed koodid on raketikütus, mis lükkasid tsivilisatsiooni arengu liikvele: need aitasid käsitleda üle mõistuse käivaid probleeme ning leida ellujäämiseks uusi ja ootamatuid lahendusi. Kunsti mitmekihiline kodeeritus hüppab üle keele ja tekitab paradoksaalseid tähendusvälju, mis laseb mõelda asjadele, mida pole olemas enne, kui nende peale mõeldakse. Kunst laseb vaadata vanu ja tuttavaid vaateid hoopis uute nurkade alt. Kunstiline tekst on katsepolügoon, mis laseb katsetada olemise ja mõtlemise viise, mille järeleproovimine reaalsuses võiks olla liiga riskantne. Siiski, mitte lihtsalt katsetada: kunst on modelleeriv superstruktuur, mille abil ellu kutsuda ka mõeldamatuid maailmu. Ta on maagiline praktika, mis suudab reaalseid maailmu tekitada ja teisendada.

Kuidas maailma muutmise nõidus täpselt käib, võib uurida Juri Lotmani raamatust „Kunstilise teksti struktuur“², väga soojalt soovitan. Igatahes oli just mammutivile see puhkpill, mille helide saatel muudeti inimeste maailm täiesti enneolematuks. Kunstiline operatsioonisüsteem programmeeris inimese ümber selliseks olendiks, kes oskas leiutada ahingu ja õngekonksud, tekstiili, keraamika ja maaviljeluse. Viimase 15 000 aastaga on aga inimkond jõudnud korilusest antropotseeni ning nüüd on peenike pihus. Me oleme pigis, sõna kõige otsesemas mõttes – maa põleb me jalge all –, oleme biosfääri enese vastu üles keeranud.

***

Umbes Kalju Komissarovi eluajal hakkas inimkond tajuma aina tihenevat ohtu. Paljudele hakkas tunduma, et elame maailmalõpu-järgses maailmas, sest senine maailm on vahepeal märkamatult otsa saanud – ta lihtsalt ei ole enam võimalik ega püsi püsti. 1991. aastal New Yorgis õppides ostsin kirjastuse Semiotexte raamatu „Tagasivaade maailma lõpule“ („Looking Back on the end of the world“), kus Baudrillard, Virilio ja teised selle äratundmise üle pead murravad. Siis hakkasin minagi aru saama, et elame hiigelsuure koma ajal, kui endist maailma enam ja uut maailma veel ei ole, et peame omale täiesti uue maailma välja mõtlema. See oli juubeldav ja hirmuäratav äratundmine. Nagu esimese joomingu järgne räme oksendusfaas.

Mina ei teadnud siis uute maailmade loomiseks paremat tööriista kui kunst. Sealtpeale hakkas mu kunstnikutöö radikaliseeruma. Olin kolmekümneaastane, kui uudishimulikust humanitaarlogardist sai pühendunud katselendur.

Kunst on põnev ja keeruline ruum, seal on lõputult tasandeid ja suundumusi, seda võib klassifitseerida kuidas tahes ning jaotada mis tahes polaarsusteks. Kunst võtab vastu mis tahes definitsiooni ja muutub samal hetkel millekski muuks. Muutmine ja muutumine on kunstiruumi yin ja yang – mitte vastandid, vaid sama hommiku äärmised silmapiirid.

***

Titaan Iapetusel oli kaks poega, titaanid Prometheus ja Epimetheus. Prometheus mõtles ettepoole, Epimetheus tagantjärele.

Prometheus oli see, kes jumalatelt tule varastas ja inimestele tõi, aga Epimetheuse tagantjäreletarkust ei maksa halvustada, ilma tahavaatepeeglita on autotki raske juhtida. Prometheus ja Epimetheus on vennad, sama liigutuse eri faasid.

Kunstiruumi, õieti kogu inimkultuuri võib pehme kontuuriga pooleks jaotada:

* prometheuslikuks ja epimetheuslikuks

* ettepoole ja tahapoole vaatavaks

* loovaks ja lammutavaks

* avangardseks ja retrospektiivseks.

Mõlemad on asendamatud, teineteisesse armunud, aga enamasti ei tegutse koos, vaid võtavad initsiatiivi erisugustes olukordades ja eri ajastutel. Mina astusin kunstiellu epimetheuslikul ajastul, mida kutsuti postmodernismiks.

Postmodernism oli täis tülpinud raevu ja mineviku nostalgilist dekonstruktsiooni. See tähendas küünilist ühiskonnakriitikat ja kõigi perspektiivide venitamist vastu ülima absurdi vahtimist. Algul olin ma sellest tahavaatepeegli väänamise hasardist õige lummatud, aga mida aeg edasi, seda vähem pakub ühiskonnakriitiline kunst mulle huvi. Kapitalismi paljastamine niisugusel hetkel, kui tema tekitatud maailm on juba koomas, mõjub ju koomiliselt. See on sõjakate kostüümidega nostalgiline retroretk, padjasõda surivoodil ja laiba näägutamine.

Tagasivaatav ja näägutav epimetheus­lik kultuuritüüp sobib heaoluaegadele päris hästi, aga praegune ajastu on post­apokalüptiline. Mul pole aimugi, millal täpselt see endine maailm lõppes, asjad ei juhtu ühe pauguga. Isegi Suur Pauk kestab tänase päevani. Maailmad ka lõppevad aeglaselt, agooniliselt vappudes ühest komakohast teise koma­kohani. Minu eluajal on selliseid komakohti päris palju olnud. Üks oli kindlasti 11. september, kaksiktornide kokku­varisemine, millega apokalüptilisest müüdist sai reaalsus – globaalne meelelahutuslik vaatemäng, ülev hüperobjekt, mille mastaape me sellega silmitsi seistes aduda ei suutnud.

Üks komakoht on kahtlemata praegu. Mikroskoopilisusele vaatamata on viirus täiesti hoomamatu dimensiooniga hüperobjekt. Pandeemia on kataklüsmiline vektor, mis paiskab tsivilisatsiooni võimalikud liikumissuunad mis tahes ennustatavuse markeritest kaugele eemale – kategoorilise ennustamatuse väljale. Eelmisel kevadel jõudsimegi kaardistamata territooriumile, õigemini, lõpuks ometi tundsime iseendid ära kaardistamata territooriumina. Kaardistamatus ei ole tegelikult halb asend, aga selles asendis on vaja Prometheuseid.

Senise lõkke ümber meil enam istekohta ei ole, peame jumalate käest uue tule saama. Ilmselt pole teist korda mõtet vargile minna, nüüd me juba teame – aitäh Epimetheusele –, millega selline vargus lõpeb. Jumalad on pika vihaga, biosfäär nügib meid resoluutselt koomale ja nii ongi õige. Uus tuli tuleb saada läbirääkimiste teel oma tegudega usaldust võites, niimoodi, et kõik biosfääri eluvormid meie olemasolemisest mõnu tunneksid ja tahaksid meid oma kaaslaseks. Kuidas aga taastada erootiline kontakt biosfääriga, hüperobjektiga, keda sa oled tuhandeid aastaid vägistada püüdnud? Kuidas kallistada mahasalatud paradokse? Kuidas ameleda määramatusega ja kõike otsast alata?

Selle võrrandi lahendamisel meil enam Epimetheusest abi ei ole. Tahavaatepeeglist paistab ainult meie perevägivald, mis ongi meid praegusesse tupikusse toonud. Me peame olemasolemiseks leidma täiesti uutmoodi viisi:

* palju moodsama kunsti

* teistsuguse uudishimuga teaduse

* erisuguste tunnetusviiside ökoloogia.

Meil on vaja teistsugust naudingute käsitlust, kategoorilist biosfäärset polüamooriat, mis võtaks arvesse ja armastaks kõiki partnereid. Selle eesmärgiga sai kutsutud ellu rahvusvaheline konverentsisari „Biotoopia“, mis toob augustis kokku bioloogid, kunstnikud ja posthumanistlikud filosoofid, et üheskoos mõtelda toimivatest tulevikuväljavaadetest.

Globaalse armastuse totalisaator on meie ellujäämise ainuke šanss. Teistsugust elu, mütoloogilist Teist ei ole vaja otsida avakosmosest, see on siinsamas ja praegu. Meie asi on otsida viienda astme kontakti maapealsete eluvormidega, korraldada ilus suguvõsakokkutulek. Kui peaksime sellega toime tulema, on see veelgi radikaalsem evolutsiooniline hüpe kui omal ajal keele leiutamine. Meid võetaks osaks elusa tundlikkuse sellisest võrgustikust, mille mastaapsuse kirjeldamiseks inimkeeles veel sõnu ei ole.

Esmalt peame aga selgeks õppima väga palju äärmiselt teistsuguseid keeli, lahti laskma mis tahes senisest loogikast ja müütidest ning need põhjalikult läbi kaaluma. Alles siis saame Florale viisakalt kosja minna. Tark oleks ennast valmis seada avastuseks, et meie majanduslikest ja õiguslikest kategooriatest ei jää nendes pulmades mitte midagi alles, alates kas või maaomandist. Mõelge hetkeks: kui maa, mida me usinalt niidame ja mürgitame, kuulub meile, siis meie kalli hinna eest oksjonilt ostetud Pärsia kass kuulub ju hoopis oma kirpudele ja satikatele. Kas maavärin kuulub maaomanikule? Kellele taevas kuulub? Kas kotkastele, kärbestele või footonitele? Kellele me ise kuulume?

Nendele küsimustele vastamise käigus jõuamegi praeguse maailmalõpuga ühele poole, põrandad saavad pühitud ja eluruum mahub uuesti haljaks kasvama. Mõlkis apokalüpsikud voolavad tühjaks ja me leiame iseennast. Me leiame ennast üles mitte enam ennustamatuse väljalt, vaid määramatuse väljalt. Määramatus on üks avaramaid välju üldse. Õnneks on meil olemas nõiavitsad ka sealses geograafias orienteerumiseks – nendeks on kunsti ja teaduse sümbioos.

Lõpetuseks tsiteerin Juri Lotmani: „Piisavalt absurdse idee ja teda kinnitava juhusliku sündmuse ühendus loob võimaluse põhimõtteliselt uue sünniks. [—] Põhimõtteliselt uus teeb hüppe üle ennustamatu. [—] Siin peab selleks, et astuda üle tühemiku, mille äärel empiiria peatub, olema julgust mitte peatuda paradoksi ees, s.o selle ees, mis ei tulene orgaaniliselt kõigest eelnenust, vaid paistab selle vaatepunktist absurdsena. Tee „imelisele avastusele“ nõuab hüpet üle paradoksi. [—] Siit järeldub, et kultuuriprogressi tee eeldab teaduse ja kunsti orgaanilist ühtepõimumist.“⁴

1 Artikkel põhineb ettekandel, mille autor pidas 7. III 2021 TÜ Viljandi kultuuriakadeemia korraldatud veebi­konverentsil „Enne ja pärast Koma“, mis oli pühendatud Kalju Komissarovi 75. sünniaastapäevale.

2 Juri Lotman, Kunstilise teksti struktuur. Tlk Pärt Lias. Tänapäev, 2006.

3 Vt www.biotoopia.ee

4 Juri Lotman, Kunsti osa kultuuri dünaamikas. Tlk Kajar Pruul. Rmt: Semiosfäärist. Koost Kajar Pruul, Boriss Uspenski. Vagabund, 1999. Lk 177.

Loe lisaks:

Sirgi Saar, „Nemad ongi leegion“

Pealelend – Peeter Laurits, „Biotoopia“ korraldaja