Kuratlikud klounid. Piibu ja Tuudu juhtum

Piibu ja Tuudu TV lastesaated on mõõdetud tempoga, hea pildikeelega, kindla struktuuriga ning üles ehitatud tugevatele ja armsatele tegelaskujudele.

JÜRGEN ROOSTE

Klounide osas on mul vastakad tunded, ja ma ei tunne eriti kedagi, kellel ei oleks. Pidin lapsevanemana kord vaatama lasteaeda külla tulnud klouni ning tema labane trikiarsenal – nt teesklemine, et lööb selja keeranud poisikesele oma tohutu klounisussiga tagumikku – oli piinlik ja vastik.

Avastasin siis, et ka tsirkuses, kus ma vahel väiksena käisin (Moskva tsirkuse külalisetendused Kalevi spordihallis!), olid klounid mu mälu järgi pigem vastikud, hirmutavad. Tõsi, mulle mõjusid hirmutavana ka Salme kultuurikeskuses mängitud „Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi“ hiidpeadega päkapiku­mehed (kui aastaid hiljem tollest võikast kogemusest kõnelema sattusin, tuli Jaak Johanson mind pärast lohutama – noore näitlejana oli ta olnud üks noist kolepikkudest).

Näkku maalitud mask. Muidugi, klouniteadus on omaette maailm. Psühhiaatrid on katsunud seda näoilmet kirjeldada: näkku maalitud mask ei lase näha tegelase päris tundeid ning tekitab seeläbi õõva, vastuolu. Miks on Stephen Kingi loomingust ammutatud kloun Pennywise nii õõvas? Või miks on Batmani võimsaim vaenlane Jokker, kelle uus filmikuju oli läinud aastal meistriklass omaette? Mõlema puhul varjab klouninägu midagi hoopis muud.

Kui nüüd veel meenutada ajaloost John Wayne Gacyt (kloun Pogo), kes vägistas, sõi ja tappis poisikesi ja noormehi – ühiskondlikult-äriliselt edukas konservatiivsete vaadetega rahvamees, kelle kuri kuju ahvatles lapsi klouni­maskiga –, siis …

Karnevalitolad, pajatsid mõjuvad romantiliselt, seejuures ka kuidagi kuratlikult-räpaselt – nagu kogu rändtsirkus. Ka valge klounaadi taga on mingi rituaalne tumedus, õudusfilmimaailmal on sealt hea ammutada.

Seejuures, lapsepõlvest on mul meeles ka südamlik tsirkusekloun Hermann Soome televisioonist. Ta tuli meelde, kui üks mu lemmikräppar Paleface laenas mõni aasta tagasi poliitilistel kaalutlustel tema tegelaskuju. Nimelt vastasid soomlased paremäärmuslike Odini sõdalaste patrullidele eriliste klounipatrullidega, kes odinlasi saatsid-segasid, ja Paleface, suur Eesti sõber ja ka folklaulik, mitte ainult räppar, tegi liikumise hümni „Me pole nõus kartma!“ („Emme suostu pelkämään!“). Klounidest muusikas veel: Insane Clown Posse on vahest kuulsaim klounaadile pühendunud kollektiiv, kelle tegevus on läbi mõeldud, mütoloogiliselt (vähemasti taustaloo mõttes, aga ka fänkonnast n-ö sekti luues) põhjendatud. Tekstid-elustiil-välimus-religioon põimuvad ühte.

Ühesõnaga, on palju põnevat-positiivset, aga ikkagi-ikkagi kripeldas mul miskit klounide vastu. Kui Dan Renwick, Austraaliast pärit diplomeeritud kloun, kes peab Kalamajas Heldekese kabareeteatrit, tõi Eestisse mõned klounid töötubasid tegema, siis võtsin paarist osa. Tõtt-öelda on see raske, nagu iga kunst. Seda ei haara õhust, peab olema annet, aga ka tohutu töötahe. Füüsiliselt klounaadini jõudmiseks ei piisa punasest ninast, veidikesest meigist ja liiga suurtest pükstest. Sellest saab eriti kiiresti aru, kui pead selle maskita läbi proovima. Ühesõnaga: klouni minust tõenäoliselt ei saa, kuigi paras tola olen ma küll.

Lauris Gundarsi ilmumine. Piipu ja Tuutu olen aga armastanud esimesest hetkest, kui neid nägin. Ju see oli mingi lastesündmus, juba päris ammu. Nende vahetus, soojus ja vastastikku mäng ei jätnud toda veidrat määritud tunnet, mis muidu käib kaasas paljude klounidega. See jättis mulle võimaluse alati öelda: „Ma ei salli kloune, peale Piibu ja Tuudu!“ (Dan Renwick ja kõik ta sõbrad on ka väga meeldivad. Võib siis öelda, et ma ei salli tegelikult üht tüüpi tsirkusekloune, kes mängivad meie madalamatele instinktidele, teise inimese alandamisele – eks ole säärased klounid inspireerinud tänapäevaseid telepoliitikuidki!)

Tagatipuks astus Piibu ja Tuudu ellu läti lavastaja Lauris Gundars: säärane klassikaline, väga hea tunnetusega väljapeetud klounaad kohtus järsku nüüdisteatri vahenditega. Improvisatsioon sobib (andekatele) klounidele ja kui anda sellele raam, lammutada mõnda lugu või hoopiski ehitada, hakkab imesid juhtuma. Nii „Hamlet“¹ kui ka „Cabaret Siberia“² kuuluvad mu lemmiklavastuste hulka viimaste aastate Eesti teatris. Kui lihtne oleks sel kõigel muutuda lihtsalt veiderdamiseks-tolatsemiseks, eks, sama lugu ei annaks teiste klounidega teha. Need lavastused on ka omavahelises võrdluses hoopis erinevast ilmast pärit, nii et võib-olla nüüdisteatri üks erilisem-kummalisem ilmumine üldse, mida ma näinud olen. Eestis! Mul on tunne, et neid lavastusi märgati või tunnustati liiga vähe, kuigi tõtt-öelda andsid need trupile ka leiba, sest polnudki nii kerge sinna piletit saada.

Säärane lihtne palsam. Piibu ja Tuudu TV on jälle hoopis teine asi, s.t esimene asi, see, kuidas ma neid varem teadsin-nägin: kaks südamlikku ja improvisatsioonivõimelist klouni, kelle lavaline olemine kannab. Kõvale töödistsipliinile on lisandunud anne, lavaline sära ja kohalolu, mida mõni teatripedagoog me ajaloos miskipärast maha on üritanud tampida (anded, tähed – need muidugi põlevad ja põlevad vahel läbi, nii et tööhobuserollile on parem ja turvalisem rõhuda, igavam ka). Ühesõnaga: Piipu ja Tuutu on hingel ja mõistusel kerge ja lohutav vaadata. See on säärane lihtne palsam.

Tsirkusekloun Hermann sobib siia hästi, sest Piibu ja Tuudu TV on just säärane minu lapsepõlve lastesaade: mõõdetud tempoga, hea pildikeelega, kindla struktuuriga ning üles ehitatud tugevatele ja armsatele tegelaskujudele – eks seda aitavad toota-teha ju ka Mart Normet ja Marek Demjanov.

Struktuur on hästi paigas, tähestikulugu ja saatest saatesse korduvaid kindlaid elemente, nt „Konnakeselaulu“ külalisesitust iga saate lõpus, tasub vägagi oodata. Peale selle näpuotsaga hariduslikku elementi: saame nt (lastena) teada, mis on baanian, näeme, kuidas töötab doominoefekt jne.

Üks lähedane sõber ütles just, et ta ei ole jaksanud-viitsinud kogu seda netti kolinud kultuuri vaadata. Selles on siiski palju toredat, aga kaduvat: interneeduses on video kujul peidus kogu kultuuriajalugu ja veebikaamera ei too mind esinejatele palju lähemale, kuid olen püüdnud vaadata.

Piibu ja Tuudu TV on hoopis teine asi. Mingil muul ajal võinuks ETV selle ettevõtmise kogunisti ära osta ning koolitalve jooksul eetrisse lasta. Oleks heas mõttes vana aja hõngu tulnud, nagu päris, tõeline lastesaade.

Piip ja Tuut lihtsalt hakkasid tegema – ja väga hästi teevad. Võib-olla sellepärast olen veidi mures, et tähestikukujundile tahaks lisaks veel mingit läbivat lugu. Natuke nagu seda hakkabki tulema-looma. Mõned sketšid (nt „Casting“ või „Ekspeditsioon“ või „Dogi ja dobermanni duett“) on väga tugevad ja Piibu-Tuudu-omased. Seejuures, see lugu, mida ma siia juurde veel tahaks, mingi varjatud taust, mis võiks minusugusele vaatajale silma hakata (ja ma ütlen seda sellepärast, et just nii napilt hakkab, et ma ei tea, kas see on meelega või kogemata?) võiks olla, et kaks klouni, kes on kodus, eraldatuses, elavad oma fantaasiaid välja ja läbi, et see on natuke ka nagu isolatsioonihullus, kergelt süvenev vaimuhäire. Ühesõnaga Piipu ja Tuutu ühendav läbi sarja kulgev (sala)narratiiv, mis ei oleks lihtsalt formaalne struktuur a-tähest ü-täheni, võiks olla nende oma arengulugu.

Võib-olla on see juba olemas, aga esimese kuue osa põhjal ma selles veel kindel ei ole. Või on õudne üldse mu ootus, et ma väga südamlikult ja soojalt lastesarjalt sellist varjatud taustalugu ihkan-tahan?

Jah, sketšid on tugevad, sõnamängud suuresti toimivad (mõne tähe puhul eeldab see rohkem leidlikkust, nt c-ga said nad väga hästi hakkama), aga „uudised“ ehk siis „buudised“ või „ceedised“ või „eedised“ mõjuvad veidi kiirus­tatult kirjutatuna. Kuna sõnamängu peab jaguma kogu saatele, siis mõne tähe puhul kordab see osa läbi juba kogu ülejäänud saate sõna­materjali, veidi tihendatult, lapsepõlvest tuttava samatähevõttega, aga uudiste osa võiks olla muust saate­materjalist vabam, mitte sama sõnamaterjaliga laetud. D-tähe puhul on seda ehk raskem vältida, aga üldiselt on parem, kui selle tekstiga töötataks nt viimasena, et ülejäänud saatelõikude (sõna)mõtted-võtted ei saaks lihtsalt välja hõigatud, ära kulutatud.

Piip ja Tuut on teinud midagi, mida oli vaja teha – see mõte tulnuks varem või hiljem niikuinii, aga nüüd tuli siis varem (ära teha). Igal nädalal kaks osa toota on märkimisväärne võimekus. Uus pisipahalaste põlvkond väärib oma tähestikusaadet: Mõmmi aabits on klassika, aga Piip ja Tuut on kohal tänases.

Sisemine valgus. Mis mu klounihirmu puudutab, siis, jah, tõenäoliselt valmistuksin öisel tänaval klouni kohates surmaheitluseks. Ka valges mõjub suurem jagu neist kuratlikult-kiuslikult. Õukonnanarrid on küll vajalikud, aga nad on muust klounaadist kuidagi eraldi; USA õhtune teleperiood peamiselt säärastest narridest koosnebki ning nende hulgas on säravaid tähti, nii et see on vajalik. Nende maskiks on aga telediktorinägu ning see on hoopis erinev näkku joonistatud grimassist, väärdunud sundnaeratusest (või allapoole pööratud-maalitud kurbadest suunurkadest) tekib võõristus, valu.

Piibu ja Tuudu puhul on nende mask kuidagi minimaalne või sisemine valgus siis nii suur, et see ei jää meile ette, ei tee valu, ei tekita hirmu.

1 Esietendus 22. V 2016 Piibu ja Tuudu mängumajas.

2 Esietendus 6. III 2018 Balti jaama ootepaviljonis.