Kurb ja ilus inimsula
Johannes Veski lavastatud etüüdi „Üksi” neljale mehele on põhjust nimetada postteraapiliseks kunstiteoseks. Cabaret Rhizome’i „Üksi”, lavastaja Johannes Veski, kunstnik Kristjan Suits. Mängivad Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Ajjar Ausma ja Joonas Parve. Esietendus 6. X Cabaret Rhizome’is. Cabaret Rhizome’i „Üksi” on esimene lavastus, mis jõudis uuele ilusale põrandale pärast väikese teatri suurt remonti, mida tehti kõik koos. Kindlasti oli ka üksindushetki. Vaevalt et nüüd väga palju igaüks oma nurgas pahteldada nohistas, aga ma kujutan selliseid hetki ette küll, kui maailmas ei olnud muud kui inimene, tema mõtted ja tööriist, mis mõtetega sünkroonis oma ülesannet täidab. Kes on remonti teinud, on ka kindlasti tundnud seda nokitsemise kurbust ja ilu. Eesmärgistatud nokitsemine kui teraapia on mõnes mõttes ka selle lavastuse teema, kuid julgeksin Johannes Veski lavastatud etüüdi neljale mehele nimetada pigem postteraapiliseks kunstiteoseks. Tegemist pole ennetusprotsessi, vaid seisundiga. Leppimine, mis ei välista küll päriselt lootust, muudab võitluse hoolitsuseks. Iga detail on oluline, kui oled päriselt ja üleni üksi. Sest siis sa ju vastutad maailma eest: pole kedagi teist, kes hoiaks juhuslikkust korras.
Saalis on neli lauda, neli kella, neli raadiot, neli peeglit seina peal – neli üksindusenurgakest, mis jäävad sama üksikuks ka pärast nelja mehe sisenemist. Igaüks siseneb oma väikesesse maailma ja hakkab ülima korralikkusega oma asju tegema. Vaikuses. Mehed teevad samu asju, natuke erisuguste liigutuste ja ilmega. Üksindusenurgakeste keskel on mõned ühised objektid, nagu näiteks mikrolaineahi ja prügikast. Kuid viisis, kuidas mehed neid objekte kasutavad, pole karvavõrdki rohkem koosolemise tunnet kui selles, mida oma laua taga või voodis üksi tehakse. Need kokkusaamise hetked ongi kõige südantlõhestavamad, kui nii melodramaatilist sõna kõlbab selles kontekstis üldse kasutada. Pole mingit äratundmist, et teine inimene võiks sinuga midagi jagada. Arvad, et oled juba kaugele unustuste jõkke triivinud ja kõik teised on kusagil mujal, päris maailmas. Tegelikult on kõik siinsamas, täpselt samasugused ja täpselt sama üksinda. Aga neid sa enam ei näe.
Ma naudin väga etenduse tempot. Pole ju lavastusprotsessi näinud, aga millegipärast tuleb silme ette, kuidas lavastaja käsib näitlejatel süüa aeglasemalt, teha kingapaelad lahti aeglasemalt, tõsta pead aeglasemalt. Siiski pole selles aegluses midagi ebaloomulikku – see on just see tempo, mis on tuttav igaühele, kes on kunagi olnud kurb. Täpsemalt, leppinud oma kurvameelsuse tekitajaga ja saanud temaga üheks. Just see õilistav, isegi ennast imetlev kurbus on see, mis on lavastuses tabatud eriti hästi. Eneseimetlusel ja ennast imetleval kurbusel on suur vahe. Ma võin nüüd loomulikult eksida, aga mulle tundub, et ennast imetlev kurbus paneb inimese imestama iseenda imelisuse üle (sest teadlik imetluse objekt on miski muu) ning see on ilus ja õilis, ent alati kurb, sest seda tunnet on raske, ilmselt ka võimatu, jagada. Eneseimetlus aga enda imelisuse üle ei imesta – imelisus on enesestmõistetav. Kuna just täpselt sellise õilsalt kurvameelse meeleolu etenduse kulgemine tekitab, on etenduse ainus kiire liigutus – nelja mehe järsk püstikargamine ja uksest väljasööstmine – paras raputus. Naasevad nad tomatitaimega, millele mehed hoolitsevalt kohta otsivad, olles jätkuvalt igaüks „üksi koos taimega”. Nad võivad isegi üksteisele noogutada: see pole isiklikum kui noogutamine autojuhile, kes sulle teed annab, olgugi et tegelikult – eriti kui on pime – näed sa ainult autot ja see, et autojuht sulle vastu noogutab, on ainult oletus. Isegi autojuhi olemasolu on puhas oletus ja pelk loogika.
Tomatitaim on selles situatsioonis palju olulisem kui teine inimene. Ta näitab, kui kiiresti on inimene, kes on harjunud oma maailma eest üksi täielikult hoolt kandma, valmis võtma oma ellu vastu kellegi, kes kuidagipidi tema maailma vastu komistab ja ilmselgelt hoolitsust vajab. Need, kes juba oma maailma eest hoolitsevad ja selle eest täielikult vastutavad, ei oska enam tunda – või vähemalt mitte välja näidata –, et nad vajavad ka ise hoolitsust. Aga tomatitaim vajab vett, õhku ja head sõna ning tema heaolu sõltub täielikult tema eest hoolitsejast. Niikaua, kui inimene pole olnud päriselt üksi, ongi ta tomatitaim, kelle viljade valmimise eest peab hoolitsema keegi teine. See teine saab ka tomatid endale. Teisest sõltuv inimene elab saamis- ja andmisrõõmust. Iseendast sõltuv inimene aga igatseb jagamist, kuigi oma üksindusrituaale täites seda enam ei hooma.
Kui oma maailma hoolikalt valitud detailidest kokku pannud inimese ellu saabub abitu tomatitaim, peab valmivatele tomatitele ruumi tegema. Nii panevad neli meest oma isikliku elu tükk tüki haaval prügikasti ja hakkavad looma maailma kahele. Kõik neile iseloomulik asendatakse puhta ja valge algusega. Aga see uus algus on tegelikult lõpp. Inimene, kes on üksi, sulab, kui kevadine päike soojendama hakkab, ning tema veest saavad joonuks uued tomati- ja muud taimed, kelle viljadest saavad omakorda söönuks juba hoopis teised. See sulamine, mis järgneb inimese sulandumispüüdele, on ju tegelikult paraku kõige tavalisem asi, mis inimesega saab juhtuda. Soov sulanduda ja olla mitte üksi, vaid üks, on teatavas mõttes surmateraapia: olemine surma poole. See on viimane võimalus olla tervik. Inimene ei oska end tunda tervikuna, olemata osa tervikust. Cabaret Rhizome’i kodulehel on lavastuse kirjelduse kõrval pilt laulupeost või muust sellelaadsest ettevõtmisest, kus enamik inimesi on kindlasti kohal kas asja pärast või niisama, aga on ka inimesi, kes otsivad sealt oma terviklikkust – selle tunde kaudu, et nad on koos ja ajavad ühte asja. Aga see asi, mida nemad seal ajavad, on surm, mida Martin Heidegger nimetab eimiski looriks. Need inimesed teevad iseendale surmateraapiat. Sellepärast nimetangi lavastust „Üksi” postteraapiliseks teatriks, et siin enam ei otsita. Heidegger räägib oma „Olemises ja eimiskis” ka sellest, et inimene, kes on loobunud, suhtub iseendasse kui asja. Laval on neli asja, mis imestavad oma õilsuse üle. See kõik on segane, ilus ja kurb. „Üksi” ei ütle, millised me peaksime olema, aga näitab, millised me olla saame. Ta avab inimese tema eneseimetlusjärgses olemises. Ja tuleb välja kuidagi nii, et inimene, kes on kõige rohkem asi, on kõige ilusam, kõige parem, kõige hoolivam, kuid teda pole olemas. Ning inimene, keda pole olemas, on üksi. Samas on ta kõige rohkem koos, aga kuna ta on koos kogu maailmaga, mitte teise inimesega, tunneb ta end siiski üleni üksi.
Neli meest panevad ette ujumisprillid ja lähevad oma madratsitele lamama. Videosse, kus on kogu etenduse ajal kirja „SAVE ME ” taustal võbelenud miski, mis on nagu kala, aga tegelikult on vist riideräbal („inimene” või asi?), ilmuvad neli meest, kes ujuvad veidi ringi ja siis kummardavad koos. Publik plaksutab, mõtlikult. Siis ujuvad mehed veel ja kummardavad jälle, publik plaksutab veel mõtlikumalt – käteplagin ei tundu sel hetkel olevat päris sobiv reaktsioon, aga kummarduse-plaksutuse järgnevus on teatris küll vältimatu. Õnneks ilmub publiku ette peagi etenduse juht, kes teatrikülastajad tunnikese eest vastu võttis, ja ütleb: „Palun jätame nad nüüd üksi”. See kõlab täpselt nii, nagu öeldakse siis, kui keegi on üle elanud midagi rasket, ja oletatakse, et ta tahab nüüd üksi olla. Need neli meest ongi üksi ja ka meist jäävad nad üksi. Üksindust on raske üle elada, ja nii soovitatakse, et nad üksi jäetaks, et nad saaksid oma üksindusest toibuda. Aga ega nad enam ei toibu: me astume – kui mitte hõisates, siis vähemalt olevana – öhe, aga nemad sulavad põrandaga üheks ning neid katab hääletult eimiski loor.