Kus on su kodu, neljas ahv?

Võib aimata, et šokiteatri laeng tuleks vastu võtta iroonia kaitsemaskis ja võimalikult kõrge valulävega, paindliku ja karastunud sarkasmitajuga. Ent see pole kerge.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ugala teatri „Kolm ahvi“, lavastaja Ringo Ramul, dramaturg Priit Põldma, kunstnik Arthur Arula, helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, valguskujundaja Laura Maria Mäits. Mängivad Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss ja Jass Kalev Mäe. Esietendus 8. X Ugala väikeses saalis.

Ugala teatri uuslavastuse pealkiri „Kolm ahvi“ lähtub kujundist, mis kavalehel lahkelt lahti kirjutatud. Selleks on jaapani buda munkade ütlemine „Ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja“. Kolme ahvi kõrval võib olla ka neljas, kelle kreedo „Ära tee kurja“.

Esietenduse algus on parasjagu paljutõotav, seejuures ka mitte kui midagi ennustav. Sumeda kardinaloori taga le(h)vib kodune idüll. Et tegemist on suvilaga, saan teada tagantjärele, vaadates üle „Aktuaalse kaamera“ intervjuu, kus tegijad vaikivad, telemees aga reedab sisust üht ja teist. Nojah, eks suvilale viita ka nostalgiliselt maitselage mööbel, aga seeüle ei jää aega mõelda.

Neli inimest tihedas kallistusekobaras koos. Heitumatu mesilaspere? Ohoo, kas panete tähele, ei mingeid ekraane. Keskendunult vaadeldakse elu akvaariumis või jälgitakse nõukogudeaegse kunstkamina kahvatuid leegikesi. Põhjalikult kuulatatakse raadioid, täpsemalt muusikat kassettidelt, sest raadio­programmi võib sattuda ka sõnu, sõnu, sõnu. Ja sõnad on selles mängus karmilt keelatud. Keelustatud.

Nelja heliilma kokkukõla kütkestab. Ehkki ohtlik, takti- ja turvatundetu välis­ilm pressib agressiivselt sisse uksest ja kõigist muudest mulkudest, depressiivne uudiste vool kirjutab end isetekkeliselt seintele või ihule, on neliku ainus eesmärk seda vältida. Asendustegevuse süsteem on neil juba välja ja sisse töötatud, kokku lepitud. Hedonismi paroodiad rokivad täiega. Üks neljast eksib käsulaudade vastu, korraks kogemata, edaspidi juba teadlikult, järjekindla põrandaalusena.

Kes on need kolm pluss üks ahvi laval? Ütleme nii, et ses veidras (anti)-perekonnas elab kaks nõtket, laitmatus füüsilises vormis musketäri (Jass Kalev Mäe ja Alden Kirss), nende vahel üks näiliselt malbe mileedi (Margaret Sarv). Ja see saladusega neljas, kes võiks olla nonde kolme lapsevanem (Terje Pennie).

Sumeda kardinaloori taga le(h)vib kodune idüll, ümber laua istuvad Alden Kirss, Margaret Sarv, Terje Pennie ja Jass Kalev Mäe.

Silver Kaljula

Kuidas peaks talitama teatrivaatleja, kes on lubanud kergekäeliselt ja heas usus uuslavastust kajastada, ilma et tal oleks aimugi, millise supi sisse ta seekord on sattunud. Ta on lähtunud dramaturgi ja lavastaja tandemist, sest nimed Põldma ja Ramul, nende koostööslepp on äratanud ja süvendanud usaldust. Seekord aga lavastus ei kõneta. Vastuoksa.

Nojah, alati on varuks tüüpvabandus: mina ei ole sihtgrupp. See poleks aga lõpuni aus, sest tolle neljanda ahviga tunnen teatavat abitut hingesugulust, mis suurendab omakorda mu õõva, ärritust, hirmu, kui nähtule tagasi mõtlen. Need koledad emotsioonid pühivad niigi õheda (musta) huumori kaitsekihi sootumaks minema. Kordan küsimust: kuidas peaks talitama teatrivaatleja? Kas taganema endale ja lehetoimetajale antud lubadusest kirjutada vastukaja – või kirjutada oma abitus üles? Aga kuhu jääb sel juhul: ära kirjuta kurja? Lavastus on ju kuri.

Mõnda aega ma ei osanud, võib-olla ei söandanud ette näha lavalise julmuse gradatsiooni. Ometi kanti ehmatamise ja ahistamise süsteemi eest hoolt algusest peale. Jaa, ma mäletan, Ringo Ramul alustas lavastajateed „Kellavärgiga apelsiniga“ (Rakvere teater, 2017). Tookord see köitis, ei lammutanud psüühikat. Võib-olla osalt sellepärast, et aeg oli teine? Praegu aiman küll, teoreetiliselt, et šokiteatri laeng tuleb vastu võtta iroonia kaitsemaskis ja võimalikult kõrge valulävega, paindliku ja karastunud sarkasmitajuga, aga ega sihuke värk kainele mõistusele kuigivõrd allugi.

Olen olnud pigem üleolev kõik­suguste eelhoiatuste suhtes, et näidatav võib sisaldada häirivaid stseene ja vajada vanemlikku selgitust (ma ei pea silmas reaalseid tervisehäireid). Ja kuidas pagan seda mõõta, kes langetab otsuse „algav etendus võib kahjustada teie psüühikat“?! Ära siis roni teatrisse, raisk, kui sul pole raudsed närvid! Loomulikult ma ironiseerin. Kui keegi aru ei saanud, täpsustan: iseenda üle.

Esiotsa arvasin tõesti, et laval viibib perekonnakobar, et Terje Pennie kannab selles nelikus ema rolli, et nood kaks panterlikku kutti on vennad ja neil on sõsarake. Tasahaaval hakati suhtlemises läkitama teist laadi signaale. Eeldan, vähemasti loodan kogu hingest, et ema Pennie siiski ei olnud, sest selle oletuse tõeks osutumisel oleks nuku hukkamise rituaal veelgi võikam.

Aga ema või mitte, luuletaja on kirjutanud „ei ole pühadusi, mille nimel / võid mõnitada inimest“. Ja järsku taipan: siin ongi konks! Takkajärele tahaksin ma kolme ahvi peale täiest kõrist karjuda: mida te, ülbed nolgid, endast õige arvate! Kes on andnud teile õiguse keelustada luuletuste lugemine! Ah soo, et Koržets, Heljo Mänd ning Tammsaare „Tõe ja õiguse“ Mauruse kooliski kõlanud kurblik lauluke popi või papi penist hakkab teile vastu! Aga nartsissismist joobudes Brautigani „Arbuusisuhkrus“ kümmelda on põrgulikult lahe, jah! Mnjah, mõistusega saan aru, et rituaalne karistus on hoopis rääkimise eest, sõnade tähendusest ja rütmist sootuks sõltumata. Luule tähtsusetus on muidugi õudsem veel.

Miks ta ometi minema ei lähe, see Pennie tegelane? Kui ma oleksin kolmanda rea keskel hoogsalt püsti tõusnud, kartmatult lavale astunud, Penniel otsusekindlalt käest kinni võtnud, temaga koos saalist minema kõndinud … Kas siis nood kolm nõmedat, ajuvaba pärdikut oleks meie äratee tõkestanud, meid mõlemaid kiretu naudinguga saaginud ja haamerdanud, töödelnud ja tükeldanud? Ilge. Rõlge. Vastik-vastik-vastik.

Kus on su kodu, neljas ahv? Sina ainus, sa viimane, kes ei tee ligimestele kurja. Tule minu juurde elama, mu raamaturiiul on veel alles, tuletõrjujad ei ole luulekogusid veel põletanud – oi, vabandust, see on üks teine teater, üks teine lavastus, mis pole veel esietendunudki.

Aga ei, too ema või mitte-ema, tema alistub. Tema jääb suvilasse. Ja tal on vist juba üsnagi ükskõik? On see Pennie rolli vaatevinklist „Kui sa tuled, too mul lilli 2“?! Või on tal liiga valus, et seda välja näidata? Või ta kardab nii kangesti? Unustab ta luuletused kuulekalt ära? Või siiski mitte? Kui järgneks teine vaatus, kas ta siis koksataks halastuseta maha? Ära kuule, ära näe, ära räägi kurja – tee kurja!

Igatahes asuvad nad taas palli mängima. Sport on ju soositud. Viimaks, kuna rekvisiidid korjatakse kokku, jätkab ahvide kvartett mängu ilma pallita – buona sera, Antonioni! Jah, ühtäkki on lavale ilmunud toimekad taustajõud, kelle töö on koristada, näitlejate toodetud laga kasida. See võiks ju mõnevõrra lohutada, paanika minema pühkida: kõik on siiski teater, kõik on toimunud normaalsete inimeste, asjalike professionaalide katkematu kontrolli all.

Publik püüab entusiastliku plaksutamisega etendust lõpetada, aga võta näpust, mängureegleid ei kehtesta teie, könnid saalis. Huvitav, mul on äsja olnud kolm isesugust aplausikogemust, kolmel järjestikusel teatriõhtul. Vanemuise „Kolm pikka naist“: publik puhkeb plaksutama liiga ruttu, meeleolu lõhutakse ära, saal ei vaevu kuulatama tundlikku muusikat. Tartu Uue teatri „Stereo“: näitlejad seisavad laval, kõrvaklapid sahisevad meeleolukalt, kõik kuulatavad hoolega ja hästi kaua; viimaks selgub, et seekord laval hoopis oodati aplausi algust. Ugala „Kolm ahvi“: käteplaginas aimub publiku kirglik lõpulootus ja kuna see ei täitu, siis ei tahakski enam käsi kokku lüüa.

Ma ei saagi nüüd lahti kujutelmast, et kui Terje Pennie tegelane, see neljas ahv, oleks ära läinud, oleks mulle kingitud habras valguskiireke. Lootuse­kübemekesekenegi, ilma milleta on nii lohutu teatrist lahkuda.

Kuna sedagi ei antud, jääb üle vaid laenata Eeva Marlandi repliik Vilde „Tabamata imest“: „Kallis on kunst, aga kallim on elu.“ Vaimsel tervisel ei ole hinda. Või mõtlete teie ümberpöördult?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht