Küsida võib kõike

Kas lavastus „Ma pigem tantsiksin sinuga“ võiks aidata kaasa eestlaste ja venelaste dialoogi tekkele või on see niisama nende teemade siit-sealt nokkimine?

TAMBET KAUGEMA

R.A.A.A.Mi ja Vaba Lava „Ma pigem tantsiksin sinuga“, lavastaja Oleg Sulimenko, dramaturg Piret Jaaks, dramaturgiline abistaja Thomas Frank, videokunstnik Taavi Varm, helikujundaja DJ Aleksei Semenihhin, lavastuskunstnik Liina Keevallik ja valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Mari-Liis Lill, Nikolai Bentsler, Anastassia Kurtšikova, Gerli Rosenfeld, Marina Gromova ja Uno Trumm. Esietendus 1. X Vaba Lava teatrisaalis.

Nüüdisteatri lavastustes on tele-show formaat sama tavapärane „kui kuri naine Ibseni näidendis“. (Avalause lõpuvõrdlus pärineb USA animasarjast „Simpsonid“ ja kinnitab Rein Raua tõdemust ETV „Plekktrummis“, et „Kalevipoja“, „Tõe ja õiguse“ ning „Kevade“ kõrval kuuluvad „Simpsonite“ tsitaadid praegu eesti kultuuri baastekstide sekka.) Vilniuses hiljuti lõppenud teatrifestivalil „Sirenos“ oli selliseid lavastusi kaks ning pole põhjust arvata, et paljudel teistel festivalidel ja üldse praeguses teatris oleks see kuidagi teistmoodi. Isegi Vaba Lava tänavuse hooaja avalavastuses „sugu: M“ oli võetud talk-show formaati näppida, kuid abitu ja läbimõtlemata teostus viisid mõtted vägisi sellele, et tegijatel on muud kasutuskõlblikud ideed lihtsalt otsa saanud.

Viinis ja Moskvas tegutseva etenduskunstniku ja koreograafi Oleg Sulimenko uuslavastust „Ma pigem tantsiksin sinuga“ selles süüdistada ei saa, ent seejuures on ka selge, et lavastuse formaat määrab paljus selle sisu, annab lavastusele küll selge struktuuri, kuid põhjustab oma jäikuses ja tasapinnalisuses ka probleeme. Vaba Lava black box’is etenduval talk-show’l on kaks saatejuhti (kutselised näitlejad Mari-Liis Lill ja Nikolai Bentsler) ning neli saatekülalist (Anastassia, Gerli, Marina ja Uno), kes on n-ö inimesed meie seast. (Tõsi, Gerli on osalenud mõnes filmis ja Uno lööb kaasa rahvateatris, aga näitlejaiks on neid vist palju nimetada.) Vaba Lava kuraatoriprogramm kannab sellel hooajal pealkirja „In | Out“ ja nagu kõnealusest lavastusest näha, on piir selle vahel, kes on nüüdisteatris sees ja kes väljas, laval või saalis, läinud sama ähmaseks nagu Johaugi juhtum huulekreemiga.

Mittenäitlejate teatris tarvitamise üks sagedasemaid põhjusi on soov saada otseallikast teada nende inimeste arvamus või tunded ühe või teise ühiskonnanähtuse kohta. Samuti mõjub võluvalt nende vahetu ja siiras esinemislaad, kui lavastaja on osanud ja suutnud võtta asjaarmastajalt ära nii lavahirmu kui ka sellele vastupidise tunde, üleliigse õhina, mille tõttu mängitakse lihtsalt üle. Amatöörile on kõige parem, kui ta laval ei mängi (olgu või iseennast), vaid ongi ta ise. Just selle eesmärgiga on kutsutud lavastusse „Ma pigem tantsiksin sinuga“ need neli inimest, kes pandi kuuldavasti enne valituks osutumist koos teiste kandidaatidega põhjalikult proovile.

Valikul ei saanud määravaks mitte ainult nende loomupärased lavalised eeldused ja oskused, vaid tähtis oli ka rahvuslik ja ealine sobitumine dramaturgi ja lavastaja paika pandud mustrisse. Eestlasi on talk-show külaliste hulgas kaks ja venelasi niisamuti, kaks neist on noored ja kaks keskealised. Niisugune kvoodipõhine jaotus peaks tagama arvamuste tasakaalustatud mitmekesisuse. Kui ma tahtnuks seda sümpaatset põhimõtet järgida ka arvustuse kirjutamisel, oleksin pidanud kampa kutsuma veel kolm kriitikut, kõik sobivast rahvusest ja paslikus eas, ent kas ikka maksab asja nii keeruliseks ajada. Neljast saatekülalisest olen rahvuse ja vanuse poolest ilmselt kõige lähedasem Unole, samuti ühendab meid huvi ajaloo vastu, kuid poliitilistelt vaadetelt liigitun rohkem vist nende untsantsakate sekka, kes elavad „Tallinna südalinnas oma maailmas ja lävivad ainult omasuguste elust irdunud inimestega“ (nõnda on Uno arvanud Rein Raua kohta avalikus kirjas, mille huviline leiab portaalist Rahvuslane). Nii et ma pole võib-olla päris õige eesti mees sellest lavastusest kirjutama, kuid see saagu vääritimõistmise vältimiseks küll ära öeldud, et kui saatejuhid küsisid publikult, kes on sõja korral valmis Eesti eest surema, ei tõstnud ma kätt üksnes seetõttu, et tele-show’l seda teha tundus pateetiline ja tobe.

Nagu öeldud, tuleb lavastuses „Ma pigem tantsiksin sinuga“ esile selge struktuur. Raami moodustab tele­uudiste vormis utoopia aastast 2036, kui Lätist alguse saanud Latex on viinud Euroopa Liidu murenemisele ja Põhja-Koreast lähtuva rändekriisi tulemusel on Eestis selleks ajaks kasutusel neli riigikeelt (korea, eesti, vene ja inglise). See utoopia kui atraktiivne dramaturgiline nipp ei nõuaks tõsisemat tähelepanu, kui see ei viitaks ühele võimalikule arengusuunale eestlaste ja venelaste üksteisele lähenemise okkalisel rajal. Kui Eestit peaks tõesti tabama rändekriis (pean silmas tõsist tulva, mitte seda käputäit, kes praeguseks on meie karmi kliimasse kohale jõudnud), siis võib selline äärmuslik sündmus järsult kiirendada leppimisprotsessi, mis tavapärases olukorras võtab rahvuste tasandil aega veel ilmselt paar inimpõlve – ja sedagi juhul, kui Venemaa ennast Eestist eemal hoiab.

Lavastuse dramaturgiliste vahe- või kandetalade funktsioonis on aeg-ajalt ettekandmisele tulevad arutlev-pihtimuslikku laadi monoloogid (kaks saatejuhtidelt ja kaks saatekülalistelt, kusjuures viimased ei tea väidetavalt etendusel ette, kes neist neljast seekord sõna saab), mille eesmärk paistab olevat talk-show perutama kippuva tempo mahatõmbamine ja vaatajate tähelepanu kontsentreerimine. Saatejuhtide monoloogidest õhkub rohkem ilukirjandust, saatekülalised paistavad aga rohkem lähtuvat omaenda elukäigust ja/või teadmistest.

Kõige mahukama osa lavastusest täidavad küsimused (väidetavalt olla neid kokku 500), mida saatejuhid saatekülalistele jao kaupa esitavad, kusjuures nelik ei tea ette, millised küsimused nende seast just sellel etendusel päevakorda tulevad. Kaht ühesugust etendust seega pole ning selle taustal tõusevad eriti hinda vastajate väle reaktsioon ning oskus vormida oma mõtted sisukateks lauseteks. Ometi pole see kõik puhas improvisatsioon, sest kahtlemata on osalised proovide käigus neid teemasid omavahel arutanud ja vastamiseks valmis. Sellele viitas ka minu nähtud etendusel kasutatud tagasivõte, kui Unol paluti juba öeldut korrata ja tehti sellest siis telekaamera ees uus duubel: talk-show ei lähe otse „eetrisse“, vaid „salvestatakse“. Siiski oli vastajate käitumises aeg-ajalt ka tubli annus kohmetust, mis lubas arvata, et küsimus tuli neile täiesti ootamatult.

Osa küsimusi on päris vaimukad, osa mitte eriti. Osa küsimusi on isiklikku laadi (näiteks Gerlilt küsiti, kas vastab tõele, et ta on alasti tantsinud, ning Anastassialt seda, miks naised raseerivad oma jalgu), ent need on pistetud kaardipakki siiski vaid hämamiseks ega tekita suuremaid vaidlusi. Kesksed küsimused esitatakse teemadel, millele vastuse määrab sageli sõltuvalt rahvusest ka õpitud-omandatud ajalooline taust ja elukäik: Eesti okupeerimine 1940. aastal, nõukogude aja jälestusväärsus ja positiivsete tahkude võimalikkus, pronksiöö, Ukraina sündmused ja Malaisia reisilennuki allatulistamine, vene koolide osaline eesti õppekeelele üleminek, jaanipäeva ja 9. mai tähendus jms. Kuigi on arvata, et eestlased ja venelased ei leia nendel teemadel veel mõnda aega ühist keelt, oli etendusel kosutav näha, et mitte alati ei allutud saatejuhtide provokatsioonile, vaid säilitati leplik meel.

Selge see, et postdramaatilises teatris rohkem küsitakse ning harva antakse ammendavaid vastuseid, ent siiski meenus selle küsimuste tulevärgi peale eesti vanasõna „Üks loll jõuab rohkem küsida, kui kümme tarka vastata“. (Kui tuttavatelt venelastelt uurisin, kas vene keeles on sellele vanasõnale mõni vaste, siis nemad ei teadnud küll öelda.) Küsijaid on lavastuses muidugi kaks ning mul pole mingit põhjust neid rumaluses kahtlustada (vastupidi, mõlemad on väga arukad ja andekad näitlejad ning isegi asjaolu, et tele-show’ formaadist tulenevalt on Mari-Liis Lill pandud saate­juhina kogu aeg tüütult ringi tõmblema, ei suuda seda sümpaatiat kahandada). Küll aga kerkib ikka ja jälle küsimus lavastuse laiemast tähendusest. Kas see lavastus võiks aidata kaasa eestlaste ja venelaste teineteisemõistmisele ja dialoogi tekkele või on see niisama nende teemade siit-sealt nokkimine?

Muidugi on vaja valusatel teemadel rääkida (nagu etendusel ütles Anastassia, ollakse laval selleks, et omavahel suhelda), aga kui vaatajad oskavad üsna läbinägelikult aimata ette, mida ühest või teisest rahvusest saatekülaline just äsja teravas toonis esitatud küsimusele võiks vastata, siis ei aita selline pingpong kuigivõrd edasi. Tele-show formaat rõhutab, et seni on neist asjust räägitud küllalt pealiskaudselt, ent nagu näha – ei toimi eriti, kui ajada pealiskaudsust välja pealiskaudsusega.