Kutse danzule

Meelis Oidsalu

Andreas W kirjutas Sirbis nn tavavaatajate teatriblogidest1, mis oma kiire ja muljelise laadi tõttu andvat praktikutele sageli paremat tagasisidet kui regulaarne trükiajakirjanduse arvustusformaat. Andreas W väitel eelistavad paljud teatripraktikud blogijate tagasisidet kriitikute omale, sest et blogijate tagasiside on operatiivne, vabatahtlik ja muljeline, st vahetu, andes ausat aimu etenduse mõjust  tavavaatajale. Tõsi ta on: kriitikut „segab” ju sageli etendust nautimast teadmine, et ta peab nähtust midagi arvama ja lisaks elukogemusele mõjutab kriitiku (eel)arvamust eelneva rohke teatrinägemise põhjal kujunenud hoiak konkreetse lavastaja, näitleja, autori või teatrilaadi suhtes, mistõttu on kriitik teatrivaatajana alati vangistatud oma kriitiku-subjektsusesse. Seda vangistatuse tunnet tugevdab tõik, et trükiajakirjanduse  kriitikat peetakse teatriretseptsiooni lõppaktiks: millekski, mis lavastuse avalikku teatrimällu lõplikult fikseerib, vangistab.     

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 Metakriitilisi teatritekste (eriti teatripraktikute  omi) lugedes tundub, et teatriarvustuselt kui teatriprotsessi lõpetajalt oodatakse kõikehõlmavust, monoliitsust. Arvustaja peaks pakkuma nii objektiivset analüüsi, kui andma ka hinnangu nähtule. Need kaks on aga sageli vastukäivad ootused, mida pole alati võimalik üheaegselt rahuldada. Kriitik lähtub juba eos teatud esteetilistest eelistustest ja nii on lootusetu nõuda, et teatriprotsess lõpeks objektiivse, „tõese” arvustusega,  mida ei mõjuta kriitiku elukogemus või kunstiliste tõekspidamiste taak. Kunstitõde on olemuselt kaleidoskoopiline: see saab selguda ainult erinevate subjektiivsete nägemuste, kogemuste kobaras. Seega on ootus üksikule arvustusele kui teatriprotsessi lõpetajale2 ajast ja arust.     

Ajalooliselt on see arusaam vormunud digitaalajastu-eelsetest tehnilistest piirangutest: trükisõna esemelisusest ja trükiajakirjanduse mahulistest piirangutest. Trükitud kirjasõna on ikka käsitatud kui esemelist nähtust, olgu selleks raamat, ajaleht vms. Kirjasõna fikseerumine, esemestumine paberil annab sellele sõnale veidra tõeväärtuse ainuüksi seeläbi, et sõna saab trükiajakirjanduses  avaldamise järel tegelikuks, vääramatuks faktiks ja seeläbi hangub, sest avaldatud arvustust enam muuta ei saa: paberile trükitud tähti niisama lihtsalt, andmekandjat lõhkumata juba ümber ei tõsta. Nii loob trükiprotsessi tehnoloogiline tagasipööramatus mulje ka trükitud arvustuse (tähistaja) ja sellega ka teatrikogemuse (tähistatava) tagasipööramatusest, lõpetatusest. Trükiajakirjanduse mahupiirangud seavad lavastuse retseptsioonile  omad ainelised piirid: ajalehel pole piisavalt ruumi ega ainelist motivatsiooni avaldada teatrilavastuse kohta üle ühe artikli ja sedagi võimalikult odavalt, st lühidalt, löövalt, edasist diskussiooni sallimata.   

Mind paneb imestama, kuivõrd visalt on  teatriretseptsioon Internetiajastu tehniliste võimalustega kaasa tulnud. Võiks ju eeldada, et avaldamisvõimaluste avardumisega veebikeskkondadesse ärkab taas3 uuele avaramale elule ka avalik teatridiskussioon, et trükiväljaannete arvustustele sekundeerib avalik diskussioon veebifoorumites. Vestlusringe on aeg-ajalt korraldatud (nt Tiit Ojasoo lavastuse „Roberto Zucco” või hiljutiste „Virginia Woolfi” üle), ent need on siiski üksikud  näited. Pole ühtki avalikku internetifoorumit, kust saaks lugeda paljude asjatundjate diskussiooni teatrilavastuste üle, kuigi nõudlust sellise elavama, vahetuma, mitmekülgsema teatriretseptsiooni järele jagub. Ehe näide uue meedia kasutamisest teatriretseptsiooni elavdamiseks on veebiautor nimega Danzumees, kes aadressil www. danzumees.blogspot.com peab juba mõni aasta teatriblogi. Danzumehe puhul on teatripraktikute  jaoks tegemist „tavainimesega”, kes igapäevast leiba teenib majandusalal, ent kes oma tihedate teatrikülastuste muljed, vahetud etendusejärgsed emotsioonid järjekindlalt netti riputab. Danzumehe blogi külastatavuse statistika on jalustrabav: selle aasta jaanuaris 16 339 külastust, veebruaris 14 716, märtsis 16 921, aprillis 15 347, mais 12 342 (siis kirjutas autor ka veidi harvemini). Keskmiselt on ühes kuus Danzumehe blogis külastusi ligi 10 000 erinevalt IP -aadressilt!      Muidugi ei saa väita, et netiavarustes avaldavad arvamust ainult tavavaatajad: näiteks Ott Karulin võtab vaevaks pidada sisukat teatriveebi, nagu ka Margus Mikomägi. Ent pelk blogimise võimalus ei muuda midagi,  kuni suhtumine teatrikriitikasse on endiselt kinni iganenud stampides, kuni arvustust võetaksegi kui protsessi lõppu ja mitte toreda sisuka arutelu katalüsaatorit.

Vaikuse asemel, mis trükiväljaannete arvustustele järgnevad, eelistaksin näha paarikümne erineva arvaja avalikku asjatundlikku mõttevahetust tsentraalses netifoorumis, kus sõna sekka saaks öelda ka praktikud. Ajakirjanduse kriitikale võiks sekundeerida veebikriitika, mis allub nt  MSN-i vestluse reeglitele, kus järgnevad repliigid täiendavad, vahel ka osalt kustutavad eelmisi, kus erinevad asjatundjad võiksid elavas keeles ja vahetus arutelus üritada jõuda kaleidoskoopilise tervikkogemuseni, selmet kriitikuid subjektiivsuse eest kiruda. Tehnoloogilisi piiranguid selleks olla ei tohiks, ka ohtra teatrinägemisega ja (teatriteaduse erialal) haritud asjatundlikke arvajaid ning sõna sekka ütelda tahtvaid praktikuid peaks  olema märksa rohkem kui autoreid kultuuriajakirjanduse veergudel.

1 Andreas W, Inimese hääl. – Sirp 18. VI.

2 Tõsi, lavastuste päris lõplikku jäädvustamist oodatakse teatriraamatutelt, aga need ei ole kuigi operatiivsed, nende ilmumises ei saa ka kindel olla ja ega nad kõiki lavastusi hõlmata jõuagi, mistõttu langeb põhiootus ikkagi arvustuse-formaadile.

3 Nõuka-ajal tehti päris palju hooaja ühisarutelusid Sirbis ja Vasaras. Neimaril-Tormisel olid ka mõned lavastuste ühisarutelud, kus dialoogi vormis lavastusi  igakülgselt analüüsiti. Üks hiigelarutelu ilmus Teatrimärkmikus 1977-78: Karin Kask ja Lea Tormis analüüsisid eesti teatrite Tammsaare-lavastusi, kriitikute analüüsi täiendasid intervjuud praktikutega.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht