Kuumalaine põrgu eeskojas

Seltskond on värvikas, igal oma patt hingel: salasuhe minevikus, armuke ootamas, lahutus ukse ees, narkolaks meeltes, intsest käeulatuses, pedofiiliaoht pea kohal.

MARIS JOHANNES

Vene teatri „August: Osage’i maakond“, autor Tracy Letts, lavastaja Artjom Garejev, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Natalja Dõmtšenko. Mängivad Vladimir Antipp, Ljubov Agapova, Natalja Dõmtšenko, Ilja Nartov, Natalia Murina, Jekaterina Kordas, Tatjana Manevskaja, Aleksandr Okunev, Sergei Pleskin, Alina Karmazina, Igor Rogatšov, Dmitri Kosjakov ja Stella Frishman. Esietendus 5. XI Vene teatri suures saalis.

Esimene asi, mis silma hakkab, on kila-kola eeslaval, katkised mööblitükid ja mingid kompsud Ameerika lipuga. Siin majas on kaua elatud, asjade lasu katab ja matab ruumi. Juba enne etenduse algust antakse signaal, et mälestused hakkavad üle ääre voolama. Aga et tuurid nii tugevalt üles võetakse, on ootamatu isegi sellele, kes näidendit tunneb. Lugu on meile ju tuttav: kes näinud kümne aasta tagust Eesti Draamateatri „Augustikuud“ Ita Everiga, kes meenutab filmi Meryl Streepiga peaosas.

Vene teatri laval algab kõik väga tsiviliseeritult, professor Weston (Vladimir Antipp) rüüpab viskit ja peab kultuuriloengut T. S. Elioti portree taustal, indiaanitüdruk Johnna (Alina Karmazina) kuulab nagu tumm eestlane – selg sirge, näos null emotsiooni. Minu istekoht on peaaegu professori raamatukogus, nii lähedale pole Vene teatri suures saalis näitlejale enne pääsenud. Seetõttu märkan kirjutuslaual indiaanlase suveniirkujukest – sellel näikse näos olevat rohkem emotsiooni kui kuulajal.

Professor otsib oma haigele naisele hooldajat ja indiaanitüdrukul on vaja tööd. Selline süütu stseenike, mis päädib professori lahkumisega publikusse, luuleread huulil – ju loeb Elioti. Aga esimene hoiatuskell on juba antud, sest vestlusesse on sisse sõitnud üks täiesti kliiniline nähtus nimega Violet Weston (Ljubov Agapova): juuksed katkutud, pidžaamahõlmad valla, arusaamatu pobin huulil – kas on tablettidest segi? Selge, miks vanamees tahab jalga lasta. Jääb ta distantsilt etendust vaatama või läheb omailma, vahet pole, sellest põrgust on ta pääsenud. Aga meid jäetakse pere rüppe, keda isa kadumine kokku toob.

Maja aknad on kinni kleebitud, sest majaperenaine ei talu päikesevalgust. Õhku ei ole. Ventilaator tiirleb laes. Iga tegelane, kes mängu astub, lausub midagi kuumalaine kohta. Ja see seltskond on värvikas. Igal oma patt hingel: salasuhe minevikus, armuke ootamas, lahutus ukse ees, narkolaks meeltes, intsest käeulatuses, pedofiiliaoht pea kohal. Ikka väga üle võlli looga on ameeriklane Tracy Letts oma näidendis „August: Osage’i maakond“ välja tulnud.

Vaatad seda seltskonda: kas meenutab see käest ära läinud kärgpere jõuluõhtut, kus käib kõigi sõda kõigiga? Perekondlikuks sündmuseks on isa matused. Ainus teema, mille pärast ei vaielda, on poliitika. Aga lavastaja Artjom Garejev on isegi sõja kujundi perekonda toonud, kasutades stseenide vahel fragmente kuulsatest filmidest „Tänapäeva apokalüpsis“ jt, mis lavaellu sisse sõidavad, tegevust pausile pannes. Kõik põleb, plahvatab, hävib. Mõte ei lähe Vietnami sõjale, pigem Ukrainas toimuvale. Sa kleebid kinni oma aknad, et mitte näha, mis toimub väljas, sa sööd tablette, et mitte tunda, mis toimub su sees. On sellest abi? Ainus koht, kus pisut õhku saab, on lavatorn, seal loeb indiaanitüdruk raamatut. Maailm ei ole mitte liigestest lahti, vaid plahvatuse äärel. Lavastaja Garejev viskab loole oma kujundikeelega hagu aina juurde.

Ita Everi absurdihõngulise mängulusti ja Meryl Streepi tegelase manipulatsioonide meistriklassi asemel on meil võitlus elu ja surma peale. Mis teeb tänase lavastuse nii julmaks? Kümme aastat tagasi elasime rahulikumat elu.

„Augustikuu“ pakkus pikantsete seikadega mahedat meelelahutust, kus oli hea annus musta huumorit. Eestlane läks teatrisse Ita Everit vaatama ega pidanud pettuma, 80aastane daam oli tasemel, valdas teksti, mängu ja keha. Teised tegelased olid laval selleks, et Ital oleks, mida ja kellega mängida. Meeles on ennekõike Ita Everi ja Ülle Kaljuste partnerlus. Lavastaja Priit Pedajale oli oluline, et Ita Ever saaks hea rolli, mis rõõmustaks näitlejat ja tema publikut ning Everile anti selle osa eest aasta parima naisnäitleja auhind.

Selline oli eelhäälestus, nagu ka teadmine, et lavastuse trupp on suur. See tähendab head võimalust korraga paljusid Vene teatri näitlejaid laval näha, eesti vaataja neid hästi ei tunne. Esietendusel mõjus kõige meisterlikumalt Natalja Dõmtšenko Barbara rollis (mida mängis Eesti Draamateatris Ülle Kaljuste). Naine, kes tahab olla parim kõiges – nii ema, tütre, abikaasa kui ka teadlasena –, kukub läbi, kuna kõik kasvab üle pea ja võitlus emaga pigistab välja viimase elumahla. Malbusest ja murelikkusest raevuni – igale emotsioonile on kate, varjunditega Dõmtšenko kokku ei hoia. Ei hakka põrguteekonnal igav selle naise seltsis. Kindlasti oli ta palju huvitavam, kui Julia Roberts filmi Barbarana.

Natalia Murina teise õe Ivy rollis on stiilne, hoiab tasakaalukat joont ja peab südi võitlust oma iseseisvuse nimel, tüpaažina kihvt (Eesti Draamateatris oli see Kaie Mihkelsoni roll). Mulle jäi kõige segasemaks Jekaterina Kordas kolmanda õena, tema vene keelest ei eristanud mu kõrv ei sõnu ega mõtet, selline tuline jutuoja vulises mööda ajal, mil Barbara-Dõmtšenko ema ohjes hoida püüab.

Ljubov Agapova mängitud Violet tahtis harjumist. Tema märatsev poolus oli ehmatav. Ikka on seda tegelast mängitud pigem manipuleerivana – inimesena, kes küll kasutab hulluse võtet, aga ei kaota kontrolli olukorra üle. Alguses kahtlesin sügavalt Vene teatri Violeti vaimses tervises, hakka või diagnoosi panema. Järgmisel hetkel on ta superasjalik: kui sõjad sõditud, istub tütardega juttu puhuma – selline külm ja kalkuleeriv mutt. Ju on oma osa nii vene temperamendil kui ka lavastaja antud ülesandel, et selline bipolaarne nähtus laval on. Elus oleme väga abitud tasakaalututega silmitsi seistes, eks siit ka kõhedus. Etenduse lõpufaasis rahunesin Violeti suhtes maha, isegi kurvaks tegi tema hüljatus ja alandlikkus. Miks ta selline on: raske lapsepõlv vaesuses, kõrgendatud tähelepanuvajadus, olematu empaatia? Mis on põhjus, mis on tagajärg?

Kolmele õele on seekord ka mehed antud, aga rõõmu nad suurt ei paku. Meeste roll on olla järjekordse riiu katalüsaator. Nende sisenemine lavaperekonda on ebalev ja lahkumine tõtakas. Näitlejad on oma ülesannete kõrgusel, omapäi jäetuna kohmitseb igaüks vastavalt oma karakterile.

Ilja Nartovi Bill puhub oma kummimadratsit, loeb raamatut perekonnast distantseerudes. Igor Rogatšovi Steve on kõigile tundmatu lasersilmne naistemurdja, seejuures väga imposantne. Sergei Pleskini väikest heasüdamlikku Charlesi tõttaks ise päästma kurjade jõudude käest.

Perekonda kuulub ka teismeline tütarlaps, kes ise on ühe lahingu algataja. Noor stuudiolane Stella Frishman on Jeani rollis eakohaselt ülbe olemisega ja elus karastunud. Šerif Dmitri Kosjakovi kehastuses oli stiilne, aga mänguruumi talle ei jätku, jääb sõnumitoojaks.

Lavastuse kulminatsioon on peielaua stseen, aga sinna ma kutset ei saanud. Ehk kõik toimus lava teises servas ja tegelaste reaktsioonid jäid kaugeks või lausa nähtamatuks. Õnneks tõusis proua ema skandaali tipphetkel püsti, teda ma nägin, teisi ainult kuulsin. Selline ruumikitsikuse tunne on meile kõigile tuttav kodustelt korteripidudelt, kus kõik ei mahu laua taha ja toole tuleb puudu. Nüüd lavastati mind teatris samasugusesse olukorda, või on see ikkagi lavastaja-kunstniku ruumiline eksimus? Võib ka nii mõelda, et vaataja, kes on istunud professori raamatukogus, ei ole tema peielauda oodatud. Aga see-eest tütarde ja ema rahumeelne õunaõhtu toimus minu lavatiivas.

On veel kaks tegelast, Tatjana Manevskaja ja Aleksandr Okunevi mängitud abielupaar, Violeti õde ja õemees – kõrvalliin, kelle abielu näitel mängitakse maha veel üks vastik seik perekonnaloos. Asi on nii hull, et juba tahaks käima panna Ivo Linna laulu „Oo-oo, sellest tuleb perekonda suur skandaal, … sest tema on su õde ja su ema ei tea“. Aga siin juhtub esietendusel midagi kummastavat. Peielaua riiu lõpp-punktis publik elavneb ja hakkab plaksutades hinnanguid andma. Okunevi tegelase isepäisus kutsub kolmandas vaatuses esile esimese aplausi. See ei olnud antud mitte näitleja mängule, pigem tegelase teole. Tubli, õige mees, et naise niiviisi paika panid, ütleb saal. Ja uskumatu, see hinnangute laviin jätkub vaatuse lõpuni, aplause tuleb nagu ooperis pärast aariaid. Kas publik püüab ennast vabaks plaksutada kaela langenud taagast? Sel juhul olen tunnistajaks psühholoogilise teatri triumfile … selline kaasaelamine. Või on see käitumine külge jäänud tele­sõudest – ei oska diagnoosi panna.

Ei tunne Artjom Garejevi kõiki lavastusi, aga hulle naisi on ta ennegi mõnuga lavale toonud. Tema lavastatud Jaroslava Pulinovitši „Charoni koori“ Nastjake kuulub kindlasti sellesse meistermanipuleerijate äraspidisesse perekonda. See paari aasta eest esietendunud lavastus oleks kui Tracy Lettsi „Augustikuu“ neljas vaatus. Vähemalt vaatajale, kes on „Charoni koori“ publiku seas Vene teatri laval, kus paar päeva tagasi on esietendunud „August: Osage’i maakond“. Kui „Charoni koori“ etenduse lõpus maskid langevad, vaatan tõtt trupiga, kuhu kuuluvad „Augustist“ tuttavad tegelased-näitlejad: Dõmtšenko, Nartov, Manevskaja, Rogatšov, Karmazina. See kõik on juba olnud, ei pääsegi enam nõiaringist välja. Vot mis juhtub, kui käid iga nädal Vene teatris Garejevi lavastusi vaatamas. Ohtlik ja vänge värk.