Kuusk ja linnamees

Peategelane Hind seisab looduse ees nagu Rooma leegionär ühel Caspar David Friedrichi maalil paksu, tumeda, hirmutava germaani kuusiku ees.

KAUR RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Draamateatri „Puud olid, puud olid hellad velled“, autor Mats Traat, lavastaja ja dramatiseerija Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Kaido Mikk, videokujundaja Tauno Makke. Mängivad Christopher Rajaveer, Karmo Nigula, Teele Pärn, Jan Ehrenberg, Hilje Murel, Jaan Rekkor, Martin Veinmann, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Taavi Teplenkov, Tõnu Oja, Ain Lutsepp ja Priit Pedajas. Esietendus 5. III suures saalis.

XIX sajandi keskpaiga eestlane oli kahe võimu vahel ning romaani „Puud olid, puud olid hellad velled“ tegevuse ajal (1847) veel ainult unistusega oma Kaanani­maast. Ühest küljest soosis Vene võim ümberasumist uutele aladele näiteks Volga ääres, teisest küljest polnud saksa mõisnikel mingit huvi tööjõudu minema lasta. Alles 1860. aastatel, kui ka ülejäänud impeeriumis (Eesti aladel 1816 ja 1819) kaotati pärisorjus, eestlased said passi ning pääsesid mõisniku eeskoste alt, sai võimalikuks päriselt seaduslik rändamine Kaukaasiasse ja mujale.

Kes välja ei rännanud, aga tahtis paremale järjele jõuda, võis pärast 1866. aastat osta vabamüügis mõisa. Esimene eestlasest mõisnik oli Mats Erdell, kes rentis 1830. aastatel Helme kihelkonnas Roobe mõisa ning 1867. aastal selle endale päriseks ostis. Ka Palanumäe Hind rändab välja, aga mitte vabatahtlikult ja mitte soojale maale, vaid Siberisse.

Püsimatu lavastus. „Puude …“ lavastus ei püsi paigal: tegelastel on aina mingisugune rahutus kehas: käsi tõmbleb, pea nõksub vasemale ja paremale. Ainult kohtumehed istuvad nagu naelutatult laua taga ning mõistavad õigust. Kelle õigus see on? Mõisa või inimese oma? Inimene igatseb ikka teada, miks just temale niisugune saatus on määratud ja miks pole teisiti.

Hind (Christopher Rajaveer) ei taha taluperemees olla, ta ei usu, et sellega hakkama saab. Õigemini ei saa ta hakkama teiste inimestega: kohus on eba­õiglane, sulane laisk ja virtin jookseb vaat et rätsepaga minema. Ainult surnud isa ja maajumalaga paistab Hind ühel meelel olevat – aga isa on surnud ja maajumal ei saa söönuks. Nii on Hind elus üksi oma saatusega, mida ta valinud pole. Isegi pruut on tal venna jagu ning sünnitaks vennale pärijaid, poleks too ära surnud.

Hind (Christopher Rajaveer) ei taha taluperemees olla, ta ei usu, et sellega hakkama saab.

Heikki Leis

„Puud …“ on omanäoline tekst ja oleks liialdus see lihtsalt eksistentsialismi karpi suruda, aga romaani üks võimalikke küsimusi on loomult eksistentsialistlik: mille nimel ma kannatan? Võiks ju mujale minna? Sinna, kus ma ei peaks olema mulle jäänud talu peremees, vaid võiks enda peremees olla – sellest peaks kõik algama. Saa kõigepealt meheks ja seejärel võid peremeheks saada. Mitte vastupidi, nagu kohtumees (Taavi Teplenkov) mitmel puhul kordab.

Pärlid. „Puudes …“ on hetki, ajas seisatuvaid viive nagu pärleid. Kui Alajaani Mari (Kaie Mihkelson) annab Paabule rasva Hinnu haavadele määrimiseks, märkab ta midagi rasvanõu serval või lusikal. Mis see oli? Miski värahtus, millegi olulise tähelepanemine, mis ainult selles liigutuses loob kogu Mari karakteri. Korraks näen aastatega tuimaks ja kangeks jäänud talunaise kooriku all tüdrukut. Midagi juhtub ka Teele Pärna pilgus, kui ta määrib rasvaga Hinnu haavu seljal. See välgatus ei kesta kauem sekundist, aga jääb meelde. Need väikesed hetked eristuvad üldisest lavastusplaanist, kus näitlejatel on nagu mingi tung kogu lava ära täita.

„Puudes …“ esineb sama häda, mis mõne muugi Eesti Draamateatri lavastuse puhul: suur ja sügav lava tähendab, et näitleja peab stseeni alguseks kaugelt-kaugelt lava keskele tulema. Ta võib tulla karakteris, tulla varem, tulla joostes ja hiljem, ent see peaks olema karakteriga õigustatud tulek. Vastasel puhul jääb tulemine lihtsalt logistikaks.

Kui stseenid on dramatiseeringus lühikesed, hakkab kannatama lavastuse rütm: näitleja tuleb lavasügavusest aksi vahelt, stseen algab, tekib pinge, see kohub, stseen lõppeb ning näitleja läheb lavasügavusse aksi vahele ära. Aga sinnani on ehk kümme meetrit kindlasti. Nii ei kandu pinge tegevustikus järgmisse stseeni üle, vaid sumbub logistikasse. Eriti häiriv, kui näitleja paar meetrit enne aksi vahele kadumist rollist välja kukub ning astub viimased sammud justkui ohates „sain ikka minema!“. Mõne stseeni lõpul püüab näitleja pinget hoida ja marsib minema eriti naksakalt, aga see ei sobi alati stseeni sisuga kokku.

Rajaveer ja Kukumägi. Omamoodi mõistatus on Rajaveere Hind, kes on mängitud närviliseks, aina kannatavaks ja väga kehaliseks. Mõne viivu oleks tahtnud teda lihtsalt vaadata, näha tema nägu, tema mõtlemist. Kui Paabu Hinnu haavu praavitab, on mehe nägu maha pööratud. Kui Hind räägib maajumalaga, on ta seljaga saali suunas ja jälle ei näe tema nägu. Rajaveere Hind aina reageerib teda ümbritsevale, ja reageerib täiesti adekvaatselt, ta mängib mitmekülgselt ja huvitavalt, aga siis, kui Hind on looduse ees üksi omaenda suhtumiste, mõtete ja tunnetega, pean ma Rajaveere selga vaatama. See muudab Hinnu karakteri üksluiseks.

Rein Heinsalu kirjutab arvustuses IX lennu diplomilavastusele (Sirp ja Vasar 15. II 1980): „Ainult peaosas esinenud Arvo Kukumäe mängust võiks soovida eredamaid, ohtramaid värve ja pinget: tema Hinnu hüljatud, rusutud, pidev introvertne olek mõjub veidi üksluisena. [—] Nii nagu Kukumägi Hinnuna depressiivselt alustab, nii ta ka lõpetab.“ Sama kehtib ka Rajaveere Hinnu kohta: mõni tilk värvi, mõni ere positiivne meeleliigutus annaks Hinnu traagikale elu juurde. Muidu kaob ära see, mis romaani koe moodustab ja mille puudumist Karusoo lavastusele ka Heinsalu on ette heitnud: „Seda mühinat, rõõmu ja hirmu, mis Hinnut metsa ja maaga köidab, toda erilist tunnet, mis tal surnutega rääkida laseb ning etendusele nime annab, … seda maamehe erilist sidet loodusega etenduses vaevalt on.“ Kukumäe depressiivsus on teistsugune kui Rajaveerel, sissepoole pööratum, Rajaveer võitleb selle nimel, et keegi tema sisse ei näeks.

Linlase hirm kuuse ees. Looduse moodustab lavastuses valgus- ja videoprojektsioon, mis mõjub müstilise ja uhkena. Tegelased on looduse kõrval väikesed, abitud, aina rahmeldamas igapäevase leiva ning elunatukese nimel. Sealt kõrgelt kõneleb isa ja loodusjumal, Hind seisab looduse ees nagu Rooma leegionär ühel Caspar David Friedrichi maalil paksu, tumeda, hirmutava germaani kuusiku ees. Too maal tuleb mulle etenduse käigus mitut puhku meelde: Rooma oli maailmalinn ja kõik impeeriumi elanikud olid roomlased, linlased. Isegi kui nad elasid maal, elasid nad turvaliselt üsna kultuurseks haritud maastikul: teede, akveduktide, avalike käimlate ja isegi keskkütte maailmas. Paksud metsad, kus luurasid metsikud germaani hõimud, olid roomlastele mõistetamatud.

Aga selline ei ole Traadi loodus. Usku võis eestlane vahetada, hakata üleöö luterlasest õigeusklikuks, ent loodus esivanemate vaimude, jumalate ja kodukäijatega jäi alles, seda ei saanud eestlane millegi muu vastu vahetada. Luterlane pidi ohvriaeda leivakillu viima niisamuti nagu õigeusklik. Inimene on „Puude …“ lavastuse maailmas kostiline, aga ta ei olnud säärane XIX sajandi keskel ega ole Traadi romaanis.

1979 ja 2022. Rohkem kui inimese suhe loodusega, mängib „Puudes …“ näitleja suhe rolli ning teise lavastusega, praegusel puhul Karusoo lavastusega. Mõistagi pole ma näinud 1979. aasta IX lennu diplomitööd, olin tollal veel seitse aastat sündimata, aga diplomilavastused muutuvad tähenduslikuks tagantjärele. VII lennu lapseks nimetatud IX lend annab meile samasuguse hulga tänapäeval legendaarseid näitlejaid ja lavastajaid, kellest mõned teevad Pedaja „Puude …“ lavastuses 40 aastat hiljem kaasa: Ain Lutsepp (nüüd isa hääl, 1979. aastal sulane Jaak), Tõnu Oja (nüüd rätsep, nagu ka aastal 1979).

Oja rätsep mõjub samamoodi nagu Heinsalu teda kirjeldab: ajab naerma. Ajab kohe põhjusega naerma, sest Oja mängib kogu hingega, tema mäng kiirgab. Selles on põnevaid detaile, pause ja, mis peamine, usutavust. Oja mängib samamoodi intensiivselt ja kiiresti nagu teised, nooremad näitlejad, temagi ei püsi hetkekski paigal, aga ta mängib saali ja saalile, ta annab mulle aega ennast vaadata. Oja oleks nagu tema tegelanegi „noorem mees kui sina“. Ta on vastand Tõnu Kargu Siimon Kaivule, kes on suur nagu mägi, kõneleb mörisedes ja kui vaikib, siis hakkab hirmus. Kark ja Oja tunnevad ennast ka Tartu keeles kõige kodusemalt, neis on loovust ja kergust, mille kõrval teiste näitlejate kohati valede rõhkudega kõne mõjub elutuks normeeritud riigikeelena.

Loodus ja lähedus. Loodus on alati lähedal, ole sa linnamees või talupidaja. Loodus võib olla oma läheduses hirmutav, kui mitu suve pole sipelgaid näinud või nende sagimist kuulanud. Metsas või aasal pole loodus kunagi taamal, ta on alati siinsamas. Seepärast on looduse kujutamine teatris peaaegu alati õnnetus: distants saali ja lava, näitlejate ja publiku vahel on teatris implitsiitselt igal hetkel kohal. Kunstpuu ei anna iial metsa mõõtu ja lähedust välja.

Ehk just seepärast tuletavad Traadi romaani meelde ainult need kohad lavastuses, kus tõepoolest näitlejad lähestikku on? Kohad, kui ei hüüta teksti üle suure lava. Rätsepa suhtumine Paabu patsi. Kui Hind Jaagule jalaga kõhtu annab. Mõni Mihkelsoni pilk. Võib-olla just „Puud …“ vajab suvelavastust, mitte Eesti Draamateatri suurt lava? Või hoopis talvelavastuse külma rehetuba? Rühid nina lurisedes pärast etendust mööda porist lirtsuvat teed auto suunas ja mõtled: „Kurat, saime ikka minema oma Kaananimaale.“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht