Laasi deemon Kanni maailmas

Kaja Kann on vigade ja ärevuse, rahutuse, ekslemise mootor ning praeguse aja kunstikeelele on see kaunis oluline. Talle võib küll nii sõge mõte pähe tulla, et tõmmata oma maailma Helle Laas.

JÜRGEN ROOSTE

Nukuteatri „Ikaaria mängud“, autor, lavastaja, kunstnik ja koreograaf Kaja Kann, dramaturg Madis Kolk, helilooja-kujundaja Kalle Tikas, valguskunstnik Madis Kirkmann. Mängivad Helle Laas ja Kaja Kann. Esietendus 20. I ovaalsaalis.

Kuidas lepitada lepitamatut, mis on ometigi üks ja sama? Klassikaline (laste)teatrikool ja mängutehnika ning nüüdisteatri hullus, kujundlikkus, lagunemiskihk. Muide, hetkel, kui seda arvustust kirjutan, olen alles Aare Toikka lavastatud TÜVKA teatritudengite diplomilavastuse „Dekameron“ mõju all – seal ka need maailmad kohtuvad, värske energiaga, võimsalt. Aga see on hoopis teine lugu.

Kaja Kann on parajalt hullumeelne. Sihuke noorevõitu Kunksmoor, ülevõlli­kunstnik, vastuolusid täis. Pidetu ja pidev. Omadega sassis ja jalad maas. Olen temaga puid ja maid jaganud, aga vähemasti igav ei hakka – igavus on üldse ohtlik loomake. Võib-olla eriti nüüdisteatris, sest klassikaliselt draamalt ikka oodatakse, et see oleks natuke igavalt-äratuntavalt looline (ning vaatajal oleks äratuntavalt ja veidi igavalt, aga turvaliselt põnev). Seal võib toimida või võluda hoopis miski muu. Ühesõnaga: Kann on vigade ja ärevuse, rahutuse, ekslemise mootor ning praeguse aja kunstikeelele on see kaunis oluline. Talle võib küll nii sõge mõte pähe tulla, et tõmmata oma maailma Helle Laas.

Helle Laas, ta hääl(ed) on selle maailma osa juba igiammu, vähemasti minu lapsepõlvest. Peaaegu eluaeg on ta avanud lastele nukkude ja häälte-ilmetega uksi ja aknaid kummalistesse maailmadesse. Selge, Kann tahab vanainimese arvel nalja teha. Päris nii see ikka pole.

„Ikaaria mängud“ algab ettevaatlikult: mõlemad osalised tulevad justkui oma uksest sisse. Selles on natuke kompimist, kobamist, otsimist. Pinge loomist. Tasapisi need maailmad kohtuvad, segunevad, astuvad dialoogi – nii sõbralikult kui ka aasivalt, absurdselt kui ka vaenulikult.

Etenduse jooksul hakkas tunduma, et Kaja Kann ainult arvab, et ta tõmbab Helle Laasi oma maailma ja paneb ta mängima teistsuguses ruumis, teises keeles. Tegelikult tõmbab Laas samavõrra ka Kanni ära.

Siim Vahur

Etenduse jooksul hakkas tunduma, et Kann ainult arvab, et ta tõmbab Laasi oma maailma ja paneb ta mängima teistsuguses ruumis, teises keeles. Tegelikult tõmbab Laas samavõrra ka Kanni ära: kuigi lavastaja ja lavastuse looja justkui dirigeeriks või domineeriks, on ta ühtäkki sunnitud selles ruumis, mille nimi on Helle Laas, orienteeruma ja ellu jääma. See ruum on sügavam, kavalam ja kummalisem, kui arvame. Laasi monoloogid algavad petlikult lihtsalt (pioneerilaagritöö meenutustega) ning kruvivad etenduse teiseks pooleks välja mingi kummalise valusa pinge.

Lavastuse keskne stseen on nagu replikatsioon või mütoloogiline (uus)versioon Kanni ajakirjale Teater. Muusika. Kino Laasiga tehtud intervjuust, mis ongi lavastuse tõuke- ja tekkepunkt. See on möödarääkimiste ja kultuuri­intervjuude kunstlikkuse, veidruse lugu, millest koorutatakse poeetilisi kujundeid. Võib-olla „koorutamine“ ongi õige sõna, sest lavastuse üks keskne kujund on unenäoline-hirmutav-ilus luik: alguses valge huiklev-kaebav loomaaialuik, siis juba deemonlik metsajärve must luik, kes keerutab maailma ja maailmataju teiseks, muudab perspektiivi – kaotab inimese, aga annab asemele maailma.

Selles on midagi kuratlikku. Laasi-Kanni kurat ilmub ka füüsiliselt, tegelikult nukkolendina. Tõsi, kavalehelt lugesin pärast, et see on ikka Metsamoor, vanapaganate soo vääriline esindaja. Aga siiski, midagi deemonlikku-tumedat koorub „Ikaaria mängudest“ tasapisi küll. Sellest ohutust mängust paistab rebendite kaudu äkki veidrate paralleeluniversumite katkeid.

Kann võlub Laasist välja deliirse kurbuse ja kurirõõmu vahel heitleva-kaebleva-huikleva tegelaskuju (Laas saab siin kasutada oma häältemaailma laia haaret) – heidutavama kui mõne nüüdisteatri või performance’i-ilma deemonkuju või hullusemeistri. See vastuolu, kriibe või riivamine ongi Laasi kujul ehk suurem. Muidugi näeb seda vaid paariks hetkeks, mõned minutid, aga ehk ongi see põhjus, miks minnakse „Ikaaria mänge“ vaatama.

Kui tahta veidikese ironiseerida, siis on nüüdisteatril, mis ometigi peaks olema vaba (ja eks selle alla mahu siiski õnneks ka kõike), teatav oma kaanon. Esiteks teevad näitlejad peaaegu kõik laval toimuva: nad toovad-tekitavad-loovad selle maailma, ehitavad meie silme all üles, narritavad materiaalsete kujunditega, mis annavad ometigi kujundijadale palju juurde. Ikaaria laud ilmub me ette, nagu oodata oli, aga ta ilmubki ootamise kaudu.

Teiseks: narratiiv või selle puudumine. Viimane on muidugi vale, nüüdisteatris on jutustamine lihtsalt teistsugune. See on nagu modernistlik luule või eksperimentaalne muusika: kujundid ja motiivid antakse meile küll kätte, aga loo peab neist tillukestest lugudest igaüks ise ehitama. „Ikaaria mängud“ on täpselt selline. Kui algul mõtlesingi, et ehk läheb see liiga ettevaatlikult liikvele, siis tolle võimaliku tumeduse tulemiseks tulebki teed rajada.

Kas see on nüüd hea või halb? Kas see mu küsimus käib nüüdisteatri või Kanni-Laasi kohta? Praegu saan ilmaruumi lõhkumata vastata ainult, et mulle „Ikaaria mängudes“ see mõjub (Toikka „Dekameronis“ räägitakse muidugi väga konkreetselt lugu(sid) ja võlus mindki sellega, nii et hing on ikka keerulisem pill, vahel löökriist, vahel tuleb keeli sõrmitseda, vahel puhuda-puristada, vahel ei saa isegi aru, kuidas sellega häält teha). Mulle antakse piisavalt, jäetakse natuke januseks-näljaseks ka.

Kolmandaks kohustuslik seinalõhkumine: Kann selgeltnägijana pimesilmi mõistatamas ja Laas publikus ohvreid valimas. Psühhomanipulaatorite vanast tsirkusetrikivaramust võetud asi, ainult et paroodilisel kujul. Neljandaks ja viiendaks olid ka olemas, aga see kõik on vaid võttestik. Võttestik, mida on tegelikult näha kunagises laada- või rändteatriski ja mida praegune puitunud draamateater laseb endale veredopinguks süstida. Üldse, lõngana kooti siin mitut kujundit, kirjut mustrit (nii et saab ka valida, millist lõnga vaataja olulisemaks peab, lavastaja-diktaator-abimees ei juhi meid labürindist välja). Tsirkust ja elu, tumedaid jõude ja lapsikut nalja.

Viga on kunsti mootor, eks, see pole minu mõte, see lihtsalt on nii. Kann julgeb ekselda ja Laas ka. Mul on tunne, et mitte ainult sellepärast, et Kann ta sellesse ekslusse kaasa tõmbas, vaid Laas ongi säärane inimene, ta on väikeseks koeruseks-mänguks-julgustükiks alati valmis. Et kas ma ootasin, et sellest luigemunast kooruks veel veidram tibu? Ega vist. Võib-olla miskit natuke jäi veel hing igatsema. Võib-olla oli sel teekonnal veel käände-keerde, aga ju tuleb need ise üles leida ja läbi kõndida ja oma deemonluiged üles otsida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht