Läbitungiv uurimusteater

Saksa dokumentaalteatri silmapaistvaima tegija Hans-Werner Kroesingeri „Komistuskivid“ tuuakse Tallinna.

MADLI PESTI

25. mail saab festivali „Saksa kevad“ raames vaadata Vabal Laval nüüdisteatri ühe tipptegija, saksa dokumentaalteatri olulisima esindaja Hans-Werner Kroesingeri loomingut. Tema lavastus „Komistuskivid“ („Stolpersteine Staats­theater“) kutsuti mullu „Theatertreffeni“ festivalile, kuhu teatrikriitikutest žürii valib kogu saksakeelsest kultuuriruumist aasta kümme märkimisväärsemat lavastust, kusjuures valik tehakse umbes 600 lavastuse hulgast.

Kroesinger, kes on teinud süvitsi minevat dokumentaalteatrit juba üle paarikümne aasta, valiti festivalile esmakordselt. Eesti vaatajal on erakordne võimalus kõrgelt tunnustatud lavastusest osa saada – „Theatertreffeni“ valikust on varasemalt Eestisse jõudnud vaid Frank Castorfi lavastus „Lõppjaam Ameerika“ („Endstation Amerika“, Tennessee Williamsi näidendi „Tramm nimega „Iha““ põhjal), mida mängiti 2001. aasta festivalil.

Hans-Werner Kroesinger esineb 22.–23. mail ka Vaba Lava rahvusvahelisel konverentsil „Etenduskunstide tulevik: teatrivälja avardumine“.

Hans-Werner Kroesinger

Pressifoto

Dokumentaalsus ja uurimuslikkus. Hans-Werner Kroesinger (snd 1962 Bonnis) õppis Giesseni rakendusliku teatriteaduse instituudis, olles Andrzej Wirthi ja Hans-Thies Lehmanni õpilane. Sellest koolist on tulnud ka Eesti vaatajaile tuttavad Rimini Protokolli, Showcase Beat Le Mot’, Gob Squadi ja teiste nüüdisteatrit suunanud truppide loojaid. Kroesinger on öelnud, et ta hindas Giesseni koolis just teatrivälisele kontekstile tähelepanu pööramist ning teda huvitasid juba siis ajaloolised allikad ja teatrikunsti seos ümbritseva tegelikkusega. Nooruses on Kroesinger töötanud lavastajate Robert Wilsoni ja Heiner Mülleri assistendina. Iseseisvaid uurimuslikke dokumentaallavastusi on ta teinud 1990. aastate keskelt alates.

Kroesingeri panust nüüdisaegse (dokumentaal)teatri arengusse on raske üle hinnata. Teatriuurijad märgivad, et tänu talle on saksakeelne dokumentaalteater muutunud ühepoolselt vasakule kaldu agitpropist mitmekihiliseks, multimeediumlikuks ja eri perspektiive pakkuvaks. Kroesingeri huvitab ajaloo problemaatiline olemus, ta vaatleb ajalugu kui ebatäiuslikku, sümboolset ja abstraktset. Kroesingeri teatri kõige olulisem meetod on ulatuslik uurimus: ühe lavastuse ettevalmistamiseks loeb lavastaja umbkaudu 2000 lehekülge materjale. Siia pole arvestatud igahommikune viie ajalehe läbisirvimine, millega lavastaja hoiab end võimalikult mitmekülgselt maailmas toimuvaga kursis. Kroesingeri põhitöö käib arhiivis, kust ta kaevab välja kuhjade kaupa materjale. Teda huvitavad möödunud konfliktid, mis on jätnud haavu ja arme tänapäeva. Või siis valgustab ta kiretult ja süstemaatiliselt läbi praeguseid kriise, mis peaksid meid tulevikuks ette valmistama.

Kroesingeri teater ei näita lihtsaid lahendusi, vaid viitab vastuolusid täis konfliktidele. Käsitletavate teemade puhul ei mängi tingimata rolli päevapoliitiline aktuaalsus, kuid seos tänapäevaga on tema lavastustes alati olemas. Teda huvitab konfliktide või probleemide kajastamisel tuua välja neid mõjutavad poliitilised või majanduslikud jõujooned, näidata eri huvigruppide tegutsemist. Publik peab siinjuures võtma vastu omad otsused või vähemalt analüüsima nähtut mõtestatult. Kroesingeri huvitabki tegelikult dokumentaalsusest ja dokumentidest enam just publiku ja meedia suhestumine nendega. Ta uurib suhet dokumendi ja selle vastuvõtja vahel. Kroesinger soovib teha publik teadlikuks sellest, kuidas meedia muudab dokumente ja nende tähendust. Ta ütleb, et tõde on läbiräägitav, uuesti leitud ja kaotatud – ning seda mõjutab meedia.

Kroesingeri lavastuste puhul kõneldakse sageli lavaarhitektuuri loomisest. Ta kasutab paljudes oma lavastustes mitut ruumi või ühe ruumi eri jaotusi, millest publik liigub läbi erisuguses järjekorras. Eestis nähtava lavastuse puhul on publik paigutatud tavapärasest erinevalt, kuid jääb ühte ruumi. Sellise lava-arhitektuuriga määrab lavastaja eri vaatepunktid ja asetab tõe küsimuse alla. Sõltub sellest, millises järjekorras ja mis ajahetkel külastaja ruumidesse satub või kuidas ta ruumis paigutub, sellest tulenevalt muutub ka vaataja vaatepunkt esitatud faktidele ja nende kontekstile.

Kroesinger näeb end jätkavat 1960. – 1970. aastate saksa dokumentaalteatri autorite (Rolf Hochhuth, Peter Weiss) liini kui informeeriva ja analüüsiva teatri tegija. Kuid Koesingeri loomingu erinevus eelnevatest tegijatest seisneb igasuguse parteilisuse, poole valimise puudumises. Kroesingeri töid läbib veendumus, et mingit ühtset tõde pole olemas, vaid see moodustub komplekssetest, läbi põimunud infokildudest. Tõde vahendavad eri osalised ja eri meediumid. Kroesinger ei soovi valida poolt, vaid teha nähtavaks tõe moodustumise struktuuri. Selle eesmärgi saavutamiseks kombineerib Kroesinger erisuguseid vaatenurki, tekste ja meediume, et need üksteist kommenteeriksid, seletaksid ja ka dekonstrueeriksid. Kroesingeri töödes põimuvad näitlejate esitatud tekstid, videolõigud ja statistika. Lavastustes ei ilmne valmis pilte või seisukohti, vaid näidatakse argumentide ülesehitust. Paljud Kroesingeri lavastustest kirjutajad hindavad tema teatri komplekssust, seda, et publikut ei alahinnata, vaid nõutakse mõttetööd ja tähelepanelikkust.

Komistuskivid“. Vaadates Kroesingeri lavastuste nimekirja, ilmneb, et üks tema huvipunkte on Aafrika: lavastused „Lapssõdurid“ („Kindersoldaten“, 2008), „Taaskülastatud Ruanda“ („Ruanda Revisited“, 2009), „Darfur – lõpetamata missioon“ („Darfur – Mission Incomplete“, 2011), „Läbikukkunud riigid I: Somaalia“ („Failed States One: Somalia“, 2013). Selline teemafookus seostub laiemalt saksa ühiskonna ja poliitikaga: kunagise koloniseerijana on Saksamaal postkolonialistlikud teemad teravnenud.

Sõda on samuti teema, mis läbib Kroe­singeri uurimusi. Näiteks lavastuses „MorTal Combat“ (2000) käsitletakse Kosovo sõda. Publik on jagatud kolme ruumi vahel. Ühes ruumis näidatakse ühele vaatajarühmale Hiina saatkonna hävitamist Belgradis; teises ruumis näidatakse video vahendusel ühe albaania perekonna tapmist Kosovos; kolmandas ruumis peetakse kohtumeditsiiniline loeng haavatutest ja hukkunutest. Etenduse lõpuks tuuakse kolm rühma kokku ühte ruumi, kus taasetendatakse NATO pressikonverents Kosovo konflikti teemal. Vaatajad seatakse vastamisi kolme vaateviisiga samale sündmusele sõltuvalt sellest, millises ruumis eelnevalt oli osaletud.

Türklaste 1915. aasta genotsiidi armeenlaste vastu võtab Kroesinger teemaks oma 2015. aasta lavastuses „Musa Dagh – vastupanupäevad“ („Musa Dagh –Tage des Widerstands“, Maxim Gorki teater, Berliin). Lavastus tugineb Franz Werfeli 900leheküljelisel romaanil, kuid professionaalsete näitlejate esitatud monoloogidele on lavastaja lisanud faktilist materjali: Türgi ja Armeenia ajaloo ning genotsiidi kajastamise või mittekajastamise kohta saja aasta jooksul. Teatrikriitik Christian Rakow leiab, et Kroesingeri teatrile omaselt ei aruta publik pärast etendust mitte lavastuse esteetika või dramaturgia üle, vaid oma riigi välispoliitika üle: „Kroesingeri teater on sõnade, mitte emotsionaalsete piltide teater.“*

Lavastus „Komistuskivid“ (2015) on loodud koos dramaturg Regine Duraga, kellega töötatakse koos juba üle kahekümne aasta. Karlsruhe Baadisches Staatstheater kutsus Kroesingeri ja Dura looma Karlsruhe 300. aastapäeva puhul lavastust „Komistuskivid“. Selles näidatakse arhiividokumentidele tuginedes, kuidas natsionaalsotsialistide võimuletulekul 1933. aastal käis teatris antisemiitlik diskrimineerimine, vasakpoolsete ja liberaalsete teatriinimeste vallandamine. 1933. aasta suvel oli Karls­ruhe teater Saksamaal esimene, mis kuulutas end juudivabaks.

„Komistuskivide“ etendusel istuvad näitlejad ja vaatajad ühiselt suure töölaua taga.

Rob Moonen

Enne veel täpsemalt lavastuse teemade juurde jõudmist tuleb selgitada lavastuse pealkirja „Stolpersteine“, mis otsetõlkes ongi „Komistuskivid“. Stolperstein on munakivisuurune kivi tänavasillutises, millega mälestatakse natsirežiimi hukatud juute, teisi rahvusrühmi (romasid) ja vähemusi (homoseksuaale, jehoova tunnistajaid). Mälestuskivide paigaldamise algatas saksa kunstnik Gunter Demnig 1992. aastal. Vasest nimeplaadi ja daatumitega kiviga mälestatakse natsirežiimi ohvrit tema viimase elu- või töökoha ees. Praeguse seisuga on 22 Euroopa riigi tänavasillutises 56 000 „komistuskivi“, mis teeb sellest maailma suurima laialipillutatud memoriaali. Tänaval jalutav inimene võib sellise „komistuskivi“ otsa sattuda täiesti juhuslikult, seejuures kui suured, väljapaistvad mälestusmärgid on kergesti välditavad, leiab kunstnik Demnig. Tänu sellisele juhuslikkusele tungivad kunstniku hinnangul „komistuskivid“ inimeste igapäevases kiirustamises palju sügavamale mällu.

„Komistuskivide“ etendusel istuvad näitlejad ja vaatajad ühiselt suure töölaua taga. Neli näitlejat loevad kõikvõimalikke dokumente, akte, ajaleheväljalõikeid, mälestusi, pealtnägijate-tunnistajate intervjuusid. Näitlejad vaheldavad dokumentaalseid hetki mängulistega. Vaataja saab teada, kuidas Karlsruhes juudi rahvusest teatrijuht, näitlejad ja etteütleja vallandati, vahistati, eksiili sunniti või viidi enesetapuni. Neist teatriinimestest ei tehta passiivseid ohvreid, tekstist kasvavad välja inimlikud, tihedalt komponeeritud portreed neljast inimesest. Lavastus kasvab üldistuseks, mis näitab väärtustevabalt toimivat riiklikku bürokraatiat, kirjeldab lavastust „Theatertreffeni“ žürii.

Kroesinger on oma lavastuse loomise protsessi kirjeldanud trupi ühistööna: kõigepealt said nad Karlsruhe linnaarhiivist dokumentidest pungil käru, milles olid ajaleheartiklid, kavalehed, isikufondid, kirjavahetus. Trupp hoidus teadlikult dokumentide silumisest, lihtsustamisest või ümberütlemisest, dokumendid on neile ajastu märgid kogu oma „augulisuses“. Trupp tahtis materjali teha läbipaistvaks, mitte teatripäraseks, nagu ütleb Kroesinger. Neid ei huvita konsensusteater, mis tekitaks publikus harmoonilist ühtsust. Näitlejate ülesanne selles lavastuses on anda hääl neile, kes ei saanud seda ise teha –represseeritutele. Peategelasteks saavad neli tolleaegset teatri töötajat ning praegused neli töötajat – näitlejad – esitavad oma eelkäijaid nii distantsi kui ka empaatiaga. Esile tõuseb ka meie kunstiväljal kirgi kütnud teema: institutsiooni ja üksikisiku vastasseis.

Nagu öeldud, huvitab Kroesingeri tänapäev. Ühe arvustaja sõnutsi avab lavastus ukse mineviku ja tänapäeva vahel, kuid sellest uksest peab vaataja üksinda läbi minema. Kroesingeri uurimuslik teater ei ole visuaalselt maagiline või karjuvalt värvikirev, kuid on oma minimalismis ja järjekindluses läbitungiv.

*Christian Rakow, Die Unglückstage ziehen vorbei. – Nachtkritik, 7. III 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht