Lahing, et mitte kaotada kaotust

Tatjana Manevskaja esituse põhjal usud, et ta on olnud see unelmate naine, kes on käivitanud laval nähtud traagika.

VALLE-STEN MAISTE

Vene teatri „Valentinipäev“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Silver Vahtre, videokunstnik Aljona Movko. Mängivad Tatjana Manevskaja, Ljubov Agapova, Alina Karmazina, Anastassia Tšubina, Igor Rogatšov ja Aleksandr Žilenko. Esietendus 28. IV 2017 suures saalis.

Ivan Võrõpajev on Eestiski tuntud autor, kelle filme („Eufooria“ ja „Hapnik“) on meie kinodes näidatud ning draamasid lavastatud (esileküündivamad neist „Joobnud“ ja „„Delhi“ tants“ Theatrumis). Suurepärane Võrõpajevi eestindaja ja lavaletooja harrastusteatris on Tiit Alte. Publik ja lavastajadki armastavad aga ikka vana, lihtsat ja humoorikat ning nii on meie lavadel taas väike Tšehhovi buum. Tore, et tasaste sammudega liigutakse edasi ka Võrõpajevi mõtestamisel. Võrõpajev on äärmiselt oluline näitekirjanik, meie aja mõistus, au ja süda nii eraelulises kui ka poliitilises mõttes. Kindlasti on Võrõpajevi näidendid praegu kõnekamad ja huvitavamad kui Tšehhovi omad, olgugi viimase vormistused meie tippteatrites filigraansed.

Augustis reageeris Võrõpajev kolleeg Kirill Serebrennikovi vangistamisele Putini-vastase avaliku kirjaga.1 Niisugune söakus ei ole vene intelligentsi seas just massiline. Ehkki asjad Venemaal ei ole veel nii hullud kui 1940. aastal, kui Stalin tappis avangardlavastaja Meierholdi, olevat aeg lõpetada teesklemine, et Putini režiimi raames on idealistlik maailmaparandamine võimalik. Võrõpajev kutsus loovisiksusi üles võimust distantseeruma. Tegu polnud üksikjuhtumist ajendatud protestiga, vaid sügava mitmeplaanilise meelsusavaldusega, mis suunatud imperialismi, militarismi ja Eestiski levinud pahede vastu, nagu silmakirjalikkuses ja vales elamine ning kommunismi jt mineviku kuritegude mittetunnistamine. Kui sakslased tegid pärast Teist maailmasõda tohutuid pingutusi, et lahutada natslik ja saksalik, siis Venemaa on valinud oma jubeduste heroiseerimise tee.

Võrõpajevi kiri on liigutav, harva ilmutavad suurrahva esindajad nii avalat empaatiat väiksematele (mh ka eestlastele) tehtud ülekohtu osas. Ometi ei ole Võrõpajev poliitikakeskne autor. Sartre’i ja Lacani ideid arendades avardab Võrõpajev eeskätt harjumuspäraseid arusaamu identiteedist, näidates unistuste, kujutluste, illusioonide, fantaasia jms osa isiku psühholoogias. Nimetatud huvid põimuvad Võrõpajevil metafüüsika ja moraaliteemadega. Omalaadne on tema ambivalentne arusaam minast. Ta kujutab subjekti justkui Hume juhuste meelevallas ja ebaobjektiivsena, muretsedes seejuures väga isiksuse vaimse, eetilise ja psühholoogilise terviklikkuse ja koherentsuse pärast.

Argise Katja roll (Ljubov Agapova) on lahendatud veidi deliirsetes ja paksudes toonides.

Jelena Vilt

Võrõpajev kõnetab inimesi, kes ei rahuldu maise ja meelelise virvarriga, vaid ihalevad esemelisusest üle ulatuvat vaimset dimensiooni, toestavat püsivat mõõdet. Pole juhus, et ta on meil enim paelunud religioosse häälestusega lavastajaid. Võrõpajev ei seosta end konkreetsete usuvooludega, ent peab vastu­oluvaba ja väljapeetud psühholoogilist ja mõttelist pidestust elus põhiliseks.2 Võrõpajevi teostes kujutatakse, kuidas maailm muutub talumatuks, laguneb ja käib alla, kui seda ei hoia koos mõni sügavam, maist ning asist põhjav väärtusvundament. Tänapäeval, kui me pikemalt kaalumata lõhume kõiksugu piire ja vaimustume üha igasugu vidinatest, on Võrõpajevi-sugustel autoritel oma roll.

Moraalil, põhimõttekindlusel, vajadusel elada väärtusi ja oma sisemisi veendumusi austades, on Võrõpajevi maailmas erakordne tähtsus, olgu tegu eraeluliste või ühiskondlike asjadega. Võrõpajevi tegelased on illusioonidest ja ulmadest haaratud, ent moraalses mõttes ei suuda nad muretult musta valgeks pesta ega vabandusi otsides oma sigadusi paremas valguses näha. Olukord, kus inimeste sõnade ja keele taga ähmastuvad põhimõtted, tähendused ja tõde, on Võrõpajevile väljakannatamatu. Just sellisena kirjeldavad aga paljud mitte ainult Nõukogude, aga ka praeguse Venemaa vaimset olukorda.

Nii ei ole üllatav, et rõhutatult apoliitiline autor jõudis ka Putini-kriitiliste väljaütlemisteni. Ent silmakirjalikkusesse on uppunud ka lääs, mõtleme me Panama või paradiisi dokumentides teada pettuste või siis meie unistuste pulmast üleöö ahistusskandaali keskmesse sattunud ekspeaministri peale.

Peeter Raudsepa Vene teatris lavastatud „Valentinipäev“ on vene nüüdis­dramaturgi varane, vahel ebaküpseks peetav näidend,3 kus moraali ja psühholoogiaga tegeletakse eraelulises plaanis. Lugu on rajatud Mihhail Roštšini populaarse näidendi „Valentin ja Valentina“ motiividele (Heino Torga lavastas selle Ugalas 1972. aastal, Georgi Natansoni film valmis 1986. aastal). Roštšinil tõkestab emade vastuseis noorte armastuse. Võrõpajevil, keda huvitab fenomenoloogia, lahutab armastajaid peale vanemate vaenu maailmaasjade tajumine osalisena ja ühekülgsest vaatepunktist.

Teoses on kolm põhilist arenguliini. Esiteks kujutatakse romantilistes ja intiimsetes suhetes südame sunni asemel lihtsama vastupanu teed minemise ning käepärasele, praktilisele ja argisele järeleandmise tõttu tekkivaid hingelisi ebakõlasid. Teiseks pildistatakse vaimset varingut, mis leiab aset, kui üritatakse kakskümmend aastat pärast luhtunud kire puhkemist midagi veel kunagise südame hääle järgi lappida. Need teemad on esil Svetlana Proskurina „Valentinipäeva“ põhjal tehtud rohkem meespeategelase-keskses filmis „Parim aeg aastas“ (2007), kus lisaks põimuvad veel nõukogude olme, terake tarkovskilikku vaimu, jultunud avameelsus seksuaalsuse ja vägivalla enamasti varjatuks jäetavaid äärealasid käsitledes jms pealtnäha üksteist välistavad kihistused.

Teatud mõttes on Proskurina lähenemine vägagi Võrõpajevi-pärane. On ju Võrõpajev kohati (eriti vormi poolest) igati modernne kunstnik, kes liialdab tähelepanu ja mõjuvuse nimel dramaatilisusega ning ületab piire flirtides hiphopi jm „madalaga“, eksponeerib nagu David Lynch oma filosoofilis-psühholoogilise kunsti jumestamiseks friike, joodikuid, julmureid ja võbeleva voorustajuga naisi. Proskurina laadis annaks „Valentinipäeva“ lavastada teatris NO99. Raudsepa töö on erootika- ning avangardivaba, käsitletakse hingelisi teemasid. Ei eksponeerita ka Venemaal muidu nii populaarset lähisuhete jm vägivalda. Nagu Ivar Põllu laulus: Raudsepa tegelased ei löö, nad teavad, mis päriselt haiget teeb.

Ehkki Igor Rogatšov mängib korralikult lahti ka oma südame kutse ning seejärel lähedaste ja enese austamise-hoidmise vajadusega pahuksisse läinud mehe ummiku, on Raudsepp pühendunud näidendi kolmandale, peamisele tegevusliinile. Lavastuse fookuses on kahe naise, s.t lese ja tegeliku armastatu vaimne ellujäämisvõitlus pärast nende elu keskmeks olnud inimese surma. Tegu on improvisatsiooniga teemadel, mida on kultuurianalüüsis kutsutud „kaotuse kaotuseks“.4 Selle nähtuse mõjuvaim lahtikoorimine avaldub küllap Sight and Soundi viimase küsitluse põhjal maailma parimaks filmitaieseks valitud Hitchcocki „Vertigos“.

Iseloomulikuks näiteks sobib aga ka õuduste kuninga aasta hiljem (1959) tehtud „The Crystal Trench“ (faktidega suvaliselt ja kontrollimatult ümber käiv Slavoj Žižek loeb selle Hitchcocki Roald Dahli ekraniseeringute hulka, mida see ei ole). Lühifilmi kangelanna värske arm hukkub Alpi liustikes. Pole isegi laiba leidmise lootust, ent Stella lükkab tagasi uued austajad, pühendades elu armastuse mälestusele. „Kaotuse kaotus“ leiab aset, kui mehe laip aastakümnete pärast leitakse, ent ühes medaljoniga, millel hoopis teise neiu pilt. Nii on Stella näol õõv ja Hitchcocki kaelas nöör, nagu vaatajad olidki oodanud.

„Valentinipäeva“ kangelannad peavad omamoodi mälulahinguid kaotuse kaotuse vältimise nimel, et mitte minetada väärika ja ihaldusväärse minevikuga kaotusvalus olija rolli. Tegelaste identiteet ehitub üles teatava pooliku ja omajagu silmakirjaliku vaatepunkti külge kinnistudes, nagu Hegeli kaunishingel (Schöne Seele). Minasus saavutatakse ohvripositsiooni toel ning endise rivaali ja nüüdse naabrinaise vaenuliku mälupoliitika ja tõlgendustega kembeldes. Mälestus katkenud armastusest on kõik, mis tegelastele on jäänud ja mille säilitamine neid elus hoiab. Naised sõdivad mälestuste eest, soovides uneleda möödunu ja kujutluste valgel õilsa ja kauni noorusega kaotusekandjatena. Naised ise, vastuoluline mõlemapoolsete väikeste pattudega minevik ja loomulikult ka nõukogude ja uue Venemaa olme ning argireaalsus ei tee seda lihtsaks.

Kuna näidend kulgeb läbi nelja aastakümne, mängib naistegelasi tavaliselt kaks-kolm näitlejannat. Raudsepp on oma töös tõelise, unelmate armastatu rolli usaldanud ainuüksi Tatjana Manevskajale, kes tuleb õige pisut uhke lummava printsessi osaga nappide vahendite varal, ent väärikalt toime. Manevskaja esituse põhjal usud, et ta on olnud unelmate naine, kes on käivitanud laval nähtud traagika. Argise Katja rolli (Ljubov Agapova) on Raudsepp lahendanud veidi deliirsetes ja paksudes toonides – Proskurina filmis nähtud lahendus oli elusam –, ent kuidagi pidi lavastusse elu ja värvi lisama.

Sellist näitlejameisterlikkuse kõrg­pilotaaži nagu Raudsepa Eesti Draamateatris lavastatud Ingmar Bergmani „Sarabandis“ Vene teatris ei näe. Muusika poole pealt jääb lavastusest meelde küll vaid nõukogude estraad ja Võrõpajevi puhul lahutamatu lõõtsalogistamine, ent Aljona Movko ja Silver Vahtre loodud lavastuse visuaalne külg mõjub moodsa ja võluvana, on funktsionaalne, aga ka igati fancy. Kokkuvõttes on tegu armsa, sügava ja väljapeetud lavastusega, mis ei lase asises ja meelelises maailmas unustada, kui oluline roll on elus vaimul, kujutlusulmadel ja hingelistel asjadel. „Valentinipäev“ toob esile, et oma identiteedi ja mälu kooskõlas hoidmise peale tuleb pidevalt mõelda ning selle, kui tähtis on vältida vastuollu minemist oma südamega. Küllap on püüd mitte ainult riigi ja rahva, vaid ka omaenda minevikku idealiseerida ja kenas valguses paista lasta üsna üldinimlik. Võrõpajev kutsub meid hoolt kandma, et seda üritust ei madaldaks sitasti elatud, konjunktuurne ning sügava ja tõelise armastuseta elu.

1 https://snob.ru/profile/26058/blog/128291

2 http://vernadskij.viperson.ru/articles/ivan-vyrypaev-dramaturg-i-kinorezhisser-ne-hochu-pokazatsya-sumasshedshim-no-ya-zhdu-epohu-vozrozhdeniya

3 Birgit Beumers, Mark Lipovetsky, Performing Violence Literary and Theatrical Experiments of New Russian Drama. The University of Chicago Press, 2009, lk 243.

4 Slavoj Žižek, The Plague of Fantasies. Verso, 1997, lk 193–196.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht