Lahutada saab siis, kui ühislooming on valmis

Lahkuminekule joone alla tõmbama pidanud protsess keerutab üles mälestused ja allasurutud tunded ning Audrey ja Tony avastavad end kunstiteost koos edasi maalimas.

KRISTINA MADISSON-LAHT

Sundown Entertainmenti „Nõrkusehetk“, autor Donald Churchill, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, kunstnik Ann Lumiste. Mängivad Harriet Toompere, Argo Aadli ja Miia Tooming. Esietendus 10. VII Teeristi villa teatrigaraažis.

Donald Churchilli näidend „Nõrkusehetk“ pakub võimaluse käsitleda abielu kui kunstiteost. Nääklevad selle kaks autorit, Audrey (Harriet Toompere) ja Tony (Argo Aadli), lastakse paista lahutusega kaasnevatel pingetel, ent kunstiteost valminuks ei kuulutata.

Abielupaari loo omamoodi häälestajaks ja mõistmisvihjeks saab etenduse algul kõlav muusikapala „Great Pretender“, mis laseb aimata, et endiste abikaasade riius on koht ka lootusel. Vastastikune vermimine on koospüsimise seisukohalt vältimatu, seega on riid suhte arengu loomulik osa. Hegeli järgi sünnib teesi ja antiteesi põrkumises süntees, mis avab värava uueks vastuoluks ja protsessiks, juhtides meid lõpliku täiuseni.

Keskealised Audrey ja Tony, „Nõrkusehetke“ peategelased, pole oma kunstiteose loomisest veel loobunud ning nende tütar Lucy (Miia Tooming) loodab vanemad taas kokku viia. Üheskoos loodu on küll asetatud kõrvale (kunstnikulgi jääb lõuend ootama järgmist värvikihti), kuid Audrey ja Tony vahepeal põimunud suhted uute kaaslastega on kujunenud olnule peegelpinnaks ning mõlemad on pidanud tunnistama, et nende kunstiteosel on kolmaski autor, elu ise.

Publiku ette tuuakse seigad abielupaari minevikust, kus on armastust, petmist, valesid, varjamist, haigetsaamist ja kättemaksu. Etenduse alguses vaatavad lavalt kuhjadena vastu elatud elu sissepakkimist ootavad pappkastid. Pärast 26 aastat kestnud abielu lahutamist on paari ühises ajaloos emotsionaalset laengut kandvatest esemetest saanud risu, mille saatuseks on poolte vahel jagamine, taaskasutuspoodi viimine või halvimal juhul äraviskamine. Igal asjal on oma lugu, nendega seostuvad mälestused ning märgid esemetel tuletavad meelde oma sünnihetke. Millal nende asjade väärtus nii drastiliselt muutus? See küsimus näib tekitavat hämmingut ka ühisvara sortivas endises abielu­paaris. Lahkuminekule joont alla tõmbama pidanud protsess keerutab üles mälestused ja allasurutud tunded ning Audrey ja Tony avastavad end kunstiteost koos edasi maalimas.

Toompere ja Aadli dialoog, nende kehastatud kauaste abikaasade üksteisele teada ja soovitud tulemustega reaktsiooni nägemine tekitas mõtte, et kõik need ärajagamiseks, sissepakkimiseks, taaskasutuseks mõeldud esemed võinuksid laval ka olemata olla. Üksteist põhjalikult tundvatele pooltele ei ole kuigi oluline ka tekst, sest selle sisu on juba ütlema hakkamisel ette teada. Tähtsam on pingevahetus, millele tekst annab vastava nivoo, millest teine pool loeb välja, millisel määral ennast vastu pingestada. Aastaid kestnud tuttavliku käitumise tõttu on reaktsioonid kaaslasele hõlpsasti loetavad ning see paneb nende omaniku abitusse olukorda. Audrey kuulutab võidukalt, et kimbatuses Tony reedab pinges alalõug. Kes meist tahaks, et tema kohta teatakse kõike, aga pikaaegse suhte puhul on see paratamatu. Audrey ja Tony pisinääklemised, solvangutega pikeerimised ja sellest saadud väikesed naudingud avaldusid koos pinge vähehaaval vallapäästmisega ning kogu protsessi pisimaidki ilminguid oli huvitav jälgida.

Tõeline kunstiteos küpseb kunstniku sees kogu tema elu. Siinkohal saab paralleeli tõmmata kooseluga, mida alustatakse oma soovide ja unistustega ning lisatakse seejärel üheskoos kooshoidvaid kihte, mis saavad määravaks suhte küpsemas faasis. Søren Kierkegaard on toonud inimese elu puhul välja kolm tasandit. Esimene, esteetiline, on naudingukeskne, siis hiilib sisse peidetud meeleheide. Järgneb eetiline tasand, allumine vabatahtlikult universaalsetele normidele, selle järel saabub religioosne tasand, pöördumine lunastuse poole.

Kuigi Kierkegaard oli abieluinstitutsiooni vastu, saab tema eksistentsi kolme tasandi teooriat rakendada just abielu puhul. Alguse saab see armumise kui enese armastuses imetlemise faasiga, sellele järgneb n-ö üksteise hööveldamise kaudu eetiline faas, kui inimene peab leidma ennast selles koosluses osana tandemist. Lõpuks saabub esteetilise faasiga mõneski mõttes sarnane religioosne faas, milles pooled abielu kaudu tasakaalu otsides, kuid siiski oma subjektsusele kindlaks jäädes, paratamatult üksteisest taas eemalduvad ja jäävad rohkem üksi, mõistes nagu Kierkegaardki, et armastuse (abielu) võib täiuslikuks muuta vaid surm.

Religioosses faasis on abi elu jooksul loodud kooshoidvatest kihtidest, mis sisendavad usku suhte püsimisse lõpuni välja. Siin tuleb kasuks huumor. Kierkegaard ütleb, et eetilisest faasist religioossesse hüppamiseks läheb vaja huumorit. Öeldakse, et kellega end kõige paremini tunned, sellega koos saad ka naerda. Huumori vabastav jõud ei lase elu liiga tõsiselt võtta ning seda on paljud pika kooselu õnnestumise olulise osana ka välja toonud.

Abielu teemal kipuvad kõige rohkem mõtteid avaldama ja selle kooseluvormi puudusi otsima inimesed, kes ise abielus pole. Põhjust selleks võivad anda lapsepõlves vanemate kooselu puhul nähtu, varasemates suhetes kogetu või sõprade abielu varal tehtud tähelepanekud. Abieluga seostuvad hirm, pettumus ja kahetsus on tugevad tunded, mis vajavad endaga rahu tegemist, et alateadvusse kinnistunud käitumismuster saaks teadvustatud ja suutlikkuse korral ka läbi lõigatud. Muide, abielu kohta on tabavalt öelnud Sokrates: „Abiellud või mitte, mõlemal juhul kahetsed.“

Abieluks on vaja elujulgust ja tasakaalukust. Suhte nimel pingutades tekib uus kvaliteet, uus võimalus ning õppetund lubab meenutada pigem head kui halba. Riid võib viia lõpuks taas teineteiseleidmiseni. Mis hinnaga selleni jõutakse, on omaette küsimus.