Lapsik kritseldus kvaliteetgrafiti asemel

Epistlit võib ju teatris lugeda, aga seda võiks teha veenvamalt kui teater Must Kast kapitalismikriitilises lavastuses „Sada sekundit südaööni“.

MEELIS OIDSALU

Musta Kasti „Sada sekundit südaööni“, lavastaja-dramaturg Kaija M. Kalvet, kunstnik Inga Vares, valguskujundaja Karl Marken, liikumisjuht Jaanika Tammaru. Mängivad Laura Niils, Jaanika Tammaru, Mariann Tammaru, Birgit Landberg, Karl Edgar Tammi, Kaarel Targo, Agur Seim ja Kristian Põldma, orelil Kaarel Kuusk ja Kathi Koch. Esietendus 2. VII Tallinnas Ülemiste Citys.

Ülemiste ärilinnaku ühte kõrvalisse hoonesse kutsuti inimesi maailma­lõpu­missale. Edward von Lõnguse näitust „Viimsepäeva katedraal“ saatma mõeldud lavastus leidis aset 1899. aastal ehitatud tehasehoones, kus nõukogude ajal toodeti tuumaelektrijaamadele keemilis-tehnoloogilist seadmestikku. Tuumaenergiaga seotud maailmalõpu meelolule lisaks andis rahakultuse kriitilise näitus-lavastuse paigutamine Eesti idufirmade pühapaika mõistagi võimaluse osatada ka ettevõtlust nende enda pühamus.

Enne sisenemist jaotati kogudus sissetulekute põhjal kolme rühma, igale vaatajale kleebiti jõukust markeeriv värviline mumm rinnaesisele. Ootasin, et publik „kirikus“ sissetulekute põhjal ka füüsiliselt segregeeritaks, aga seda ei juhtunud ja intrigeeriv häbimärgistamise algatus jäi väärilise järjeta. Tõsi, etenduse käigus mökerdati vaatajate otsaesised tahmaseks, aga see ei haakunud kuidagi etendusele eelnenud tegevusega. Epideemiast tuleneva desin­fitseerimisnõude täitmiseks õnnistati kõiki pühamusse sisenejaid desovahendiga.

Lunastust pole kuskil

Kui lavastus „Sada sekundit südaööni“ oleks osaühing, siis selline, mis on võtnud omakapitali sissemakseks räige intressiga kiirlaenu. Selle laenu andis lavastusele meie oma Banksy ehk Edward von Lõnguse tarbimiskultuuri kriitiline näitus. Lavakujundusega suurt mässata polnud seega vaja, teatril endal tuli välja panna dramaturg, näitejuht (mõlemad Kaija M. Kalvet), oreli­mängija (Kaarel Kuusk ja Kathi Koch) ning valguskujundaja (Karl Marken). Lavastaja-dramaturg vedas kahjuks kogu ülejäänud reibast ja teotahtelist seltskonda alt.

Etenduse ainus mõjus dramaturgiline element oli saali metalne akustika. Johannese ilmutuse ainetel loodud maailmalõpukuulutus mõjus ennustatava ja igava illustratsioonina saali seina katvale von Lõnguse (Bernt Notke kuulsa „Surmatantsu“ ainetel) valminud maalile. Ükshaaval külastasid lavaruumi kõik Lõnguse maalil surmatantsu vehkivad tegelased. Vahelduse tekitamiseks üritati lavastusse põimida tsirkuse ja muusikali elemente, aga nendegi etendus­vormide mõjusa valdamisega jäädi hätta.

Kapitalismikriitika etendamine religioosse rituaali vormis tekitab küsimuse, kas religioon või palvus on ise tegevusena midagi ebasoovitavat, et seda malakana kasutada. Sõnal „kultus“ võib eesti keeles olla küll hinnanguline mekk, aga Must Kast kasutas osatamiseks siiski üsna tõsimeelset ja hoolega läbi lavastatud jumalateenistuse vormi. Seega jäi mulje, et teatraalid põlgavad lisaks rahale ka Jumalat. Millised väärtused tegijaid endid inspireerivad peale abitult artikuleeritud põlguse, jäi saladuseks. Näiteks Andrus Kiviräha või Ricky Gervaisi usupimeduse osatamine toimib ja mõjub ohtlikuna, sest on relvitustavalt vaimukas, nad mõlemad teevad seda ka selgesti tuvastatavast humanistlikust ajendist.

Kultuurimessianistlik veendumus, et teatritegemise või teatraal olemise tõik ise annab miski moraalse autoriteedi midagi-kedagi põlata, on põhjendatud ainult juhul, kui teatraal ise oma kunsti vaimustavalt hästi valdab. Või siis vähemalt teeb head nalja pilatava nähtuse aadressil. Kui kunstilist veenvust pole ja nalja ka ei saa, siis pole ka autoriteeti midagi üleolevalt seletada teiste eluvaldkondade kohta.

Diletantlik ja eluvõõras

Etenduse kestel osatati Ülemiste City kohavaimu ehk ettevõtlususku ja sel hetkel mu sees suisa kihvatas. Enamik ettevõtjaid, keda tunnen, on loomingulisemad ja julgemad kui nähtud lavastus ning et ettevõtjad vastutavad võetud riskide eest ka isikliku heaoluga, siis tundub selline diletantlik osatus piinlikult eluvõõras. Teatri Must Kast kõige suurem probleem ongi määratu kvaliteedikõikumine. Indu ja tahtmist näib neil jaguvat, ilmselt on puudu oskustest, ja mine tea, ehk ongi lihtsalt tegemist Eesti teatrituru ülekuumenemise ilminguga. Lavastuse „Peks mõisatallis“ eest teatri aastaauhinna pälvinud kollektiivilt ootaks stabiilsemat esitust.

Lavastuse eelinfost torkas silma vanusepiirang 16 pluss, tegelik sihtrühm oli aga 12 miinus, selles vanuses publikule võinuks mõnigi võte ilmutuslikuna tunduda, vanem ja vilunum vaataja oli kõiki kasutatud võtteid juba paremini kasutatuna kohanud. Vanusepiirangut õigustavat roppust igatahes silma ei hakanud.

Kui „Sada sekundit südaööni“ oligi illustreeringuna Tallinna biennaali käigus korraldatud von Lõnguse näitusele, siis milleks sellise kritseldusega kvaliteetgrafitit katta? Pooleteise tunni jooksul takistati publikul Edward von Lõnguse näituse vaatamist.