Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus

Lasteaedades esinevad trupid ei jõua enamasti kriitikute ega auhindajate vaatevälja, et nood nende tööle hinnangu annaksid. See valdkond tundub teatrimaastikul omaette mullina.

KEIU VIRRO

Eesti teatrimaastiku huvitav, ent ala­kajastatud nähtus on lasteaedades tuuritavad trupid. Mõned on esindatud teatri­statistikas (nt Miksteater, lasteteater Sõber), paljud aga sinna ei jõua. Alati ei ole tegemist teatriharidusega inimestega: etendusi annavad ka muusikud ja lihtsalt harrastajad. Nimekirja lasteaedu külastavate truppide, veel vähem lavastuste kohta, mida mängitakse, ei ole. Nii lähtuvad lasteaedade juhatajad ja pedagoogid truppi esinema kutsudes soovitustest ja oma kokkupuudetest. Mõned õpetajad on võtnud selle teema südameasjaks ja valivad truppe hoolega, teistel ei ole selleks aega või huvi, kolmandatel on halbu kogemusi ja seetõttu piirdutakse mõne usaldusväärse tegijaga.

Saaks paremini. Pilt on kirju, ehkki loodetavasti mitte enam nii kirju, kui veel kümmekond aastat tagasi. Siis olid muu hulgas probleemiks trupid, kelle lavastuste tase oli nii nigel, et iga aasta tagant vahetati nime – sama nime all teist korda samasse lasteaeda poleks pääsenud.

Truppide taseme jälgimine pole lihtne ülesanne. Enamik professionaalseid truppe, eriti kui nad mängivad täiskasvanutele (oma maja olemasolu ei tee ka paha), saavad vähemasti arvustuste kujul oma tegevusele mingi hinnangu. Rohkemal-vähemal määral subjektiivseks, ent siiski nähtavaks mõõtmisvahendiks on ka teatriauhinnad. Laste­aedades käivad trupid ei jõua aga enamasti kriitikute ega auhindajate vaatevälja. See valdkond tundub teatrimaastikul omaette mullina. Saaks paremini.

Põhjus, miks sellest kõigest rääkida, on lihtne. Teatri (ja laiemalt kunsti) mõju lastele ei saa alahinnata. Tegemist ei ole tunnetusel põhineva väitega, vaid uurimustes kajastuvate järeldustega. Kaido Rannik Eesti ASSITEJ keskusest on teinud ülevaate seda teemat puudutavatest teadustöödest. Siinkohal üks üsna üldine ja ühtlasi oluline järeldus Arkansase ülikooli professori Jay Greene’i eestvedamisel korraldatud uuringust: „Teater on õpetamiseks tõhus võimalus: sellega kasvatatakse õpilastes sallivust, pakutakse neile kokkupuude laiema, mitmekesisema maailmaga ning parandatakse õpilaste suutlikkust mõista, mida teised inimesed mõtlevad või tunnevad. Need on märkimisväärsed eelised.“¹ Ent iga etluskava ei ole veel teater, mis neid ülesandeid täidaks.

Eelmisel kevadel otsustasin uurida, mida lasteaedades näidatakse, kes käivad seal mängimas ja kuidas teevad lasteaiad oma valiku. Palusin mitmelt lasteaialt ja trupilt luba tulla etendusi vaatama. Paraku katkestas pandeemia ringkäigu kiiremini, kui oleksin tahtnud.

Võimalikest lahendustest loo lõpus, enne seda aga paar näidet läinudkevadistest käimistest ja jutlemistest. Suurem osa on jäänud küll loo taustaks. Sellist inimest või asutust, kellel oleks ammendav ja kasutuskõlblik ülevaade lasteaedades käivatest truppidest, pole ma veel kohanud. Haigutav tühimik vajab täitmist.

Esimene etendus. Tallinna Liivalossi lasteaed, Miksteater mängib lavastust „Erakordne veepudel“.

Poen väikeses saalis lasteaialaste selja taha. Lavastuse raamiks on härra Toivo juubel. Selle sees esitatakse detektiivilugu, kus detektiivibüroo Mesi ja Lusikas asub otsima kaduma läinud veepudelit. Lavastuses kõlab elav muusika, see tähendab, et on klaver ja inimene mängib sellel. Miskipärast olin ette kujutanud, et makk lava nurgas peaks asja ära ajama. Ei teagi, miks ma pole Eesti puhul oodanud midagi erilist näha, kui olen ometi Taanis Aprilfestivalil (maailma suurim noore vaataja festival) näinud, et lasteaedade väiksed ruumid võivad pigem inspireerida piiratud võimaluste puhul loomingulisemaid vahendeid leidma.

Lavastuse sisu on selgelt haridusliku suunaga: lõbusate lugude käigus käsitletakse nii pandipakendite kui ka taara­automaatide teemat, sedagi, kuidas käib plastiku ümbertöötlemine ja mis juhtub, kui pudel visata lihtsalt prügikasti. Kõlavad laused nagu „Küpsetame vahukomme, see on Ameerika komme“ või „Seda tegime muidugi vaid selleks ette nähtud kohas“.

Üks asi üllatab mind veel: laval on üsna suur trupp. Miskipärast olin seni arvanud, et kaks näitlejat on lasteaedade maksimum.

Lasteaedade vaade. Kui uurisin lasteaednike liidult lasteaedades käivate truppide küllakutsumise, tingimuste ja taseme kohta, joonistus vastustest välja enam-vähem selline süsteem. Enamasti saadavad trupid lasteaedadesse pakkumised e-kirja teel või helistavad. Valiku teeb kas õppealajuhataja üksi või koos õpetajatega.

Mõnes lasteaias on kasutusel ka tagasisidevorm, mis saadetakse õpetajatele pärast iga etendust. Nii on lihtsam otsustada, kas tasub seda või teist esinejat uuesti kutsuda. Peamiseks kriteeriumiks on rahulolu. Põhilise altminekuna mainitakse ebaprofessionaalseid esinejaid või lastele liiga keerulise sisuga lavastusi. Esinejatele tasutakse enamasti sularahas, ent on ka erandeid, mõnikord tehakse seda arve alusel. Pileti hind jääb enamasti kahe-kolme euro piiresse lapse kohta. Etenduste sagedus sõltub suurel määral lasteaia asukohast. Nii mõnegi maapiirkonna lasteaias ei ole teatrietendused nii sagedased kui linnalasteaias.

Toon siia kõrvale ühe konkreetse näite (vestlus e-kirja teel leidis aset aasta eest). Rannamõisa lasteaia muusikaõpetaja Elin Ots: „Meil on aastatega kujunenud mõned trupid, kes eristuvad baasväärtuste edastamise poolest ning toimivad oma tugevuse ja huviga.“ Positiivse näitena toob Ots üksiktegija Ivar Leti: „Tema lavastused ei sünni ruttu, need on tehtud isikliku kogemuse pealt ja seejuures puudutavad olulisi inimlikke väärtusi.“ Teise näitena mainib Ots Sussi teatrit Viljandist: „Nende põnev väljendusvahend on keha ja liikumine.“ Kolmandana toob ta välja lasteteatri Sõber – selle puhul valitakse alati konkreetse teemaga lavastus.

Elin Ots on olnud aastaid muusikaõpetaja nii lasteaias kui ka üldhariduskoolis ning teinud pikalt koostööd Eesti Kontserdi koolikontsertide produtsendiga. Nõnda kutsutakse lasteaeda etendajate kõrval sageli ka muusikuid. „Kvaliteetkontserdid professionaalidelt,“ iseloomustab ta valikut. „Kiidan kõiki julgeid interpreete, kes on söandanud tulla lasteaeda, kus on kõige ausam ja nõudlikum publik. Kuna meie lasteaia lapsed on juba kolmandast eluaastast harjunud kuulama kõrge professionaalse tasemega kontserte, siis on rõõm, austus ja kiitus vastastikune.“

Teine etendus. Tallinna Männikäbi lasteaed, Hea Tuju teater mängib lavastust „Minu päev lasteaias“. Sedapuhku saan jälgida, mis toimub lasteaias etenduste eel ja järel. Vallatute rühma õpetaja Mare Linnas on laste õnneks ka ise suur teatriarmastaja.

Etenduseni on veidi aega. Rühm hakkab sättima. Õpetaja uurib lastelt: „Kuidas me teatrisse läheme? Kas karjudes?“ „Ei!“ teatavad lapsed, kes ei kavatse seda sorti provokatsioonile alluda. Liigume saali, kus istuvad eri vanuserühmade lapsed. Ehkki pisemad ei pruugi veel suuta keerulisemaid lavastusi hästi jälgida, ei ole lasteaial eriti valikut. Kõik on koos, sest kui tellida etendus väiksematele rühmadele, hakkaks see pileti hinda mõjutama. Valikuid saaks teha, kui oleks rohkem raha.

Algab etendus. Sirmi varjust kerkib nukk Tom ja teatab, et läheb täna esimest korda lasteaeda. Istun tagumises nurgas ja kiiresti tekib küsimus, kas lisaks lauludele on ka dialoog … salvestatud? Mäng tähendab peamiselt kolme nuku ühelt küljelt teisele raputamist ja edasi-tagasi liigutamist.

Teemaks on kiusamine. Kiusaja Sass nimetab prillidega Tomi siniste juustega konnaks. Peagi sekkub tüdruknukk, kelle sõnumi sisu on lihtne: ära ole paha, muidu sa ei leia sõpru. Teksti moraal lajatab sellise hooga lagipähe, et loobun viimsestki kunstilise taotluse otsimisest. Lapsed osutuvad seejuures üsna tänuväärseks publikuks, jäävad lõpuni viisakaks ja elavad etendusele kaasa.

Lasteaiaõpetajad ei tea lavastustest, mis on lasteaeda tulemas, sageli rohkem kui pealkirja. Valik on usaldatud juhtkonnale. Pärast etendusi räägitakse aga lastega alati läbi, mida nähti. „Seejuures on oluline teadvustada, et me kõik näemegi lavastust eri moodi ja leiame sealt erisuguseid asju,“ toonitab Mare Linnas.

Etendusest märksa huvitavam ongi sellele järgnev arutelu Vallatute rühmas. Niisiis, millest etenduses lastele räägiti? „Poiss kiusas!“ – „Ütles halbu kommentaare!“ – „Ütles, et prillid on naljakad!“ – „Ütles teise kohta konn!“ – „Miks ta seda tegi?“ – „Tahtis, et oleks naljakas!“ – „Aga kas oli naljakas? – „Ei!“ – „Mis päriselt naljakas on?“ – „Mul on palju Juku-anekdoote!“ teatab üks poiss.

Ent vestlus võtab tõsisema pöörde. Üks poiss tunnistab, et ka teda on prillipapaks hüütud. Mida sellises olukorras teha? „Peab ütlema õpetajale ja kodus vanematele,“ teavad lapsed. Tuleb välja, et sellist hüüdnime on poisi kohta kasutanud ka üks tema rühmakaaslane. Tüdruk tunnistab seda ja on nüüd omakorda ise lõputult kurb. Õpetaja lohutab teda: peaasi on tunnistada ja vabandust paluda. Ja mis peaasi, ikka tõtt rääkida. Nii on etendusest saanud rühmas ometi tõhus temaatiline õppetund.

Mare Linnase motiveerituses ei ole kahtlust. Kui uurin tema tausta, meenutab ta teatriskäimisi väikese lapsena. „Kui pidulikuks ja tähtsaks see tehti! Olen kolme lapse ema ja seitsme lapse vanaema, nii et olen seda kultuuri nende peal edasi viinud,“ räägib kogenud õpetaja.

Männikäbi lasteaias on (väljaspool pandeemiat, muidugi) käinud teatrid keskeltläbi korra kuus. „Ma ei tahaks nimetada seda haltuuraks, aga … kõikidest etendustest ma vaimustuses ei ole,“ ütleb Linnas diplomaatiliselt. Tema hinnangul võiks lasteaedades käivad teatrid lisaks õpetlikule ivale veidi rohkem keskenduda kunstilisele poolele. „Muidugi peaks olema mõttetera sees, aga ka päriselt teatrile omast, nagu kostüümid, dekoratsioonid. Teater ei ole ju lihtsalt repliigid ja lapsed õpivad palju ka meelte kaudu,“ leiab ta. Need etendused annavad lastele tema sõnul esmase võimaluse teatriga kohtumiseks. Nii õpivad lapsed ka teatrikultuuri, käitumist.

Teatritegija vaade. Üks pikaajalisemaid lasteaedades tiirutavaid eesti truppe on lasteteater Sõber, kelle kogemusest räägib Tanel Bergmann.

Lasteteatri Sõber taustalugu ulatub aastasse 1996, kui Bergmann liitus Trummi teatriga. Dajan Ahmeti juhtimisel tegutsenud teater oli alustanud kolm aastat enne seda. 2005. aastal tulid mõned inimesed sealt ära ja sündis uus teater. Süsteem toimib aastast aastasse (kui pandeemiaaeg välja arvata) üsna ühtmoodi. „Augustis ja septembris on lasteaedade ja koolidega suur kokkuleppimine. Siis pannakse peaaegu kogu aasta jagu esinemisi paika. Koolid, lasteaiad, aga ka rahvamajad üle Eesti,“ selgitab Bergmann. Teater püüab tööpäevad kujundada nii, et Harjumaal mahub ühte päeva üks-kaks etendust, väljaspool aga rohkem, et sõidu peale kuluv raha tagasi tuleks. Etenduste pikkus on keskeltläbi 45 minutit.

Lavastusi maha kandma ei kiputa, nii on korraga repertuaaris umbkaudu 15 lavastust, mida vastavalt tellimusele mängitakse. Algusaastatel tehti aastas kaks uut lavastust, viimastel aastatel on tehtud üks. Hindade osas on vanemad tundlikud. Teatrit tahetakse seejuures just oma kodukanti, sest paljudel ei ole võimalust suuremates keskustes käia. Või kui on, läheb see väga kalliks.

„Püüame lavastusse lisada moraali, ent mängida see lahti ilma näppu viibutamata ja otsesõnu õpetamata. Lavastuses peab olema kõikvõimalikke emotsioone, eelkõige peab see puudutama,“ räägib Bergmann. Mängukohad seavad mõistagi vormile piirid. „Valguse ja heliefektidega ei saa kuigi palju mängida. Kõik peab jääma lavastuse ja näitlejate peale. Sellevõrra on kindlasti raskem.“

Mis hoiab lastele mängimas? Bergmann muigab, et küllap on tegemist tüüpvastusega: „Ikka laste rõõm. Annad küll, aga vastu saad positiivset energiat nii palju rohkem. Me ei saa nuriseda, kui töö ja hobi on üks.“

Hoolimata sellest, et Bergmann on valdkonnas kaua tegutsenud, ei oska temagi täpselt öelda, kui palju etendajaid samal väljal on. „Palju aastaid tegutsenud truppe mõnda tean, aga tegelikult puudub ülevaade,“ ütleb ta. Negatiivseid näiteid mäletab varasemast ajast aga küll. „Aeg-ajalt mängiti isegi teiste teatrite nime all. Nii tehti üks ring, sest teati, et rohkem neid nagunii ei võeta. Tase oli nii kehv. Järgmine ring tehti juba teise nime all. Ma ei tea, kas selliseid on veel üldse jäänud.“

Peale haltuuratajate hulga vähenemise toob ta positiivse suundumusena välja õpetajate suhtumise muutumise. „Minu meelest on üha rohkem hakatud teatreid valima. On lasteaedu, kes on selgelt välja sõelunud trupid, kelle kvaliteeti nad teavad. Kuigi mõned lasteaiad võtavad ikka selle, kes esimesena pakub.“

Kui uurin, mida tema arvates võiks olukorra parandamiseks veel ette võtta, jääb Bergmann mõttesse. „Ma ei ole selle poolt, et hakata hirmsasti truppe ja lavastusi lahterdama või teha mingisuguseid kontroll-ettemängimisi. Aga selge see, et pakutakse ka päris hirmsat teatrit. Kuidagi tuleb terad sõkaldest eraldada,“ leiab ta. „Pigem peab olema etenduste tellijatel olukorrast parem ülevaade.“

Ühe võimalusena pakub ta välja kõigi Eestis lastele mängivate teatrite nimekirja koostamise. „Peaks jõudma õppealajuhatajate ja pedagoogideni, et nad saaksid aru, et iga lavastust ei saa vastu võtta. Seejuures, see ei olegi ju otseselt nende töö, mille eest neile makstaks, nii et praegu peab arvama, et see lihtsalt neid väga huvitab.“

Kuidas edasi? Nähtu ja kuuldu põhjal (oluline allikas oli ka märtsis korraldatud lastekultuuri seminar²) võib välja tuua kolm peamist aspekti. Esiteks, teater on ka väikelaste arengus tähtis. Teiseks, Eestis on küll harjumus teatritruppe lasteaedadesse kutsuda, ent lavastuste kvaliteet kõigub tugevalt. Kolmandaks, puudub igasugune ühtne süsteem, mis teeks pedagoogidel valiku lihtsamaks ja annaks teistelegi ülevaate, mis selles valdkonnas toimub.

Ülevaate kõrval oleks vaja ka laiapinnalisemaid lasteaialastele mõeldud programme. Jah, loomulikult ka rahastust, ehkki pandeemia tõttu on varasemast veelgi raskem leida valdkonda, kus seda ei vajataks.

Praegu valmistatakse Eestis ette kultuuriranitsa süsteemi, millelaadne toimib juba mitmes lähiriigis.³ Kultuuriministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi esindajad on sel teemal suhelnud ka Eesti lastele ja noortele suunatud teatri eestvedajatega, ASSITEJ Eesti keskusega, mis ühendab professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ning teatriasjatundjaid (kuulun ka ise selle liikmete hulka). Praegusest arutelust võiks kasu sündida ka lasteaialastele pakutavale teatrile. Kultuuriministeeriumil on kaks meedet kasvatamaks võimalust, et teater jõuab ka lasteaialasteni. Programmiga „Teater maale“⁴ toetatakse nii laste ja noorte teatriskäimist kui ka nüüdistantsuetendusi kõikjal Eestis. Selle eelarveraha kasutatakse väljasõiduetendusi takistavate finantsriskide maandamiseks, et hoida pileti hind külastajale soodsam, ning laste- ja noortegruppide teatrikülastuste toetamiseks. Teiseks on heategevusfondi Aitan Lapsi, Eesti Pandipakendi ja kultuuriministeeriumi ühisprojekt „Teater lasteaeda“.⁵ Viis aastat kestnud ettevõtmise käigus on etendusi antud 500 korda ning neid on näinud üle 32 100 lapse. Ei saa seega öelda, et teemaga ei tegeletaks, ent arenguruumi on üksjagu. Murekohtadest kõige suurem on minu arvates lastele teatrit tegevate truppide ja lavastuste ülevaate puudumine.

Annemari Parmakson on hiljuti toonud välja praeguse teatripildi kitsaskoha: „Teatrivaldkonnas [—] on aastaid olnud mure, et see, mida laps lasteaias ja koolis esmaste teatrietendustena kogeb – kahe-kolmeeurose piletihinnaga teatrilaadne taidlus koolimaja aulas või mõni toode iga-aastaselt jõulu­lavastuste konveierilt – ning seega mulje, mis laps sealt teatri kohta eluks kaasa saab, on nii mõnigi kord üheülbaline, halvemal juhul suisa piinlik. Teistpidi aga paneb nördima, et mitmed kihvtid laste- ja noortelavastused, mis linnade teatrimajades (nii suuremates kui ka väiksemates) sünnivad, ei jõua kaugema kandi publikuni“.⁶ Mida teha? Paari euro eest ei pruugi saada head teatrit ning see ei motiveeri paljusid vanemaid ka lastele näidatava kvaliteedile mõtlema. Kallim pilet mõjuks valiku osas ehk motiveerivalt, ent süvendaks ebavõrdsust, kuna mõnedes peredes ollakse hinnatundlikumad.

Lasteaialapsi kultuuriranitsa projekt esialgse plaani kohaselt ei hõlma, ega alusharidust üleüldse. Ühest küljest (oleks vaid raha ja soovi!) mõistagi võiks. Teisest küljest on selle ettevalmistamise protsessis võimalusi, millest võiks igal juhul kasu lõigata ka lasteaiad.

Kui unistada, et kultuuriranits hakkab mõne aja pärast hõlmama ka alusharidust (selliseid plaane küll ei paista), on ka sel suunal üksjagu teemasid, mida läbi mõelda. Näiteks, kui programm peaks tähendama (nt viitega, et olemas on „Teater maale“ programm) vaid laste sõidutamist teatrisse, aga mitte teatritruppide liikumist kooli, varitseb siin päris teatrimajades käimise rõõmust hoolimata suur ebavõrdsuse oht. Mida kaugemal on sihtrühm keskustest, seda suurem on laste ja õpetajate ajakulu. Kui teater tuua (kultuuriranits hõlmab ka muud, siinses loos räägin teatrist) laste juurde, võtaks see 45 minutit koolipäevast. Terve vaba õhtu kaotamine versus alla tunni päevast on päris oluline asi, mida kaaluda. Ja see, kui teater on lapsele otseses mõttes lähedal, ei ole kogemusena tähtsusetu.

Praegu on vähe töökohti või asutusi, kus arendataks lastele mõeldud teatrit. (Näiteks kirjanduse valdkonnas saab kiiduväärse näitena tuua lastekirjanduse keskuse.) Laste- ja noorteteatrite eksperdid on korduvalt rääkinud ühtse süsteemi loomise vajadusest. Alustuseks piisaks kodulehest, kuhu koondataks sihtgrupile mõeldud kultuurisündmused, mille hulgast valida. Jah, see eeldab teabe pidevat täiendamist ja uuendamist, aga sellest saaksid lasteaiaõpetajad kasu lõigata ka juhul, kui riigivõim lasteaialastele mõeldud kunstikogemusi laiemalt ei toeta. See looks lastele paremad võimalused, sõltumata nende elukohast, vanemate sissetulekutest ja õpetajate motivatsioonist.

Nii saaks süstematiseerida õpetajatele info, aga ühtlasi sünniks sel kombel ka ülevaade valdkonnast. Selleta sõltub valik liiga suurel määral kas lapsevanematest või õpetajate taustateadmisest ja ajast, mis neil on info otsimiseks võimalik kulutada. Usun, et kui lavastusi valides ei toetuta vaid oma kogemusele või sellele, milline trupp kõige kiiremini ühendust võtab, selguvad tasapisi ka kvaliteetsemaid lavastusi tegevad trupid.

1 Jay P. Greene, Heidi H. Erickson, Angela R. Watson, Molly I. Beck, The Play’s the Thing: Experimentally Examining the Social and Cognitive Effects of School Field Trips to Live Theater Performances. – Educational Researcher 2018, 47(4), lk 246–254. Beck University of Arkansas, Fayetteville,. https://doi.org/10.3102/0013189X18761034

2 Vt https://piipjatuut.tv/landing/bc/U7rvL_qSwS/HghOT7T7qXA

3 Vt Norra, Läti, Leedu, Islandi näiteid: https://www.kulturradet.no/documents/10157/a7464045-2cb6-4988-9948-ffd834508a5d, https://lv100.lv/programma/latvijas-skolas-soma/, https://listfyriralla.is/english/, https://kulturospasas.emokykla.lt/renginiai

4 Vt https://rahvakultuur.ee/toetused/toetusmeetmed/etenduskunstide-regionaalse-kattesaadavuse-toetused-teater-maal/

5 Vt https://eestipandipakend.ee/uudised/ule-eestiline-projekt-teater-lasteaeda-alustab-uue-ringi-ja-uute-etendustega/

6 Annemari Parmakson, Planeeritav kultuuriranitsa rahastu tagaks lastele võrdsema ligipääsu kultuurile. – ERRi kultuuriportaal 1. IV 2021.