Lätimaalt kooliklassikat koju toomas

Kaks huvitavat katset mõtestada kanoonilist teksti nüüdisteatri vahenditega: Gertrudi tänava teatri (Ģertrūdes ielas teātris) „Vanja“ ja Riia Vene teatri „Suvitajad“.

SVEN KARJA

Kindlasti pole ma esimene, kes on täheldanud maailmaklassika nihkumist meie teatripildi serva. Põgus pilguheit teatrite kodulehtedele kinnitab, et klassikatekstide tõlgenduste arv on veelgi koomale tõmbunud: sain kokku kolm Tšehhovit, kaks Goldonit ja Shakespeare’i, ühe nimetusega on esindatud O’Neill, Gogol, Büchner, Bergman, Goethe, Steinbeck, Ibsen, Lermontov, Ostrovski, Strindberg, Williams (kaht viimast pluss üht Tšehhovitest mängitakse ainult suviti). Tõsi, sellest arvestusest on välja jäänud Tallinna Vene teater, mille afišš meenutab otsapidi kohustusliku kirjanduse nimekirja. Ent 18 nimetust kogu eestikeelse teatripildi kohta, kus mängukavas produktsioonide koguarv küünib üle neljasaja, on see ikka üsna tagasihoidlik tulemus.

Kui kirjutada loetletud autorite taha ka lavastajate nimed, võib teha teise üldistuse: klassikatekstid ei kuulu praegu Eesti noore(ma) režii huviorbiiti. See on üsna imekspandav, sest nii nagu maailmaklassika tõlgendamine peaks olema iga rahvusliku teatrikehandi sabakont, lülipidi eelmisi epohhe siduv sõlmpunt, võiks olla loomulik, et pärast esimesi kogemusi jõuab lavastaja soovini „muukida lahti“ mõni väärika tõlgendusslepiga lavatekst, muuta kõnekaks kuivad monoloogid ja panna haljendama surnud suhtemaastikud. Nagu kinnitab maailmapraktika, siis tippude pjedestaalile jõudnud lavastajad liiguvad sageli siit edasi, võttes ette kivistunud klišeede kõige päramise kantsi – ooperi – reformimiskatse.

Aga mis seal ikka. Õnnekombel pakuvad kõik Eestile lähemad teatrilinnad midagi ka klassikajanusele. Seekord sai käidud Riias ja vaadatud kaht vene klassika põhjal tehtud lavastust: Tšehhovi „Onu Vanjat” Andrejs Jarovojsi ning Gorki „Suvitajaid” Elmārs Seņkovsi tõlgenduses. Kummagi lavastaja nimi väga tuttav ette ei tulnud, piirdume siinkohal teabega, et tegu on nooremas keskeas tegijatega (sünniaasta vastavalt 1981 ja 1984), kes oma kümmekonna lavastusega Läti teatripildis „sees“. Olgu kohe öeldud, et kummalgi juhul polnud tegu tippsündmustega, kuid siiski huvi pakkuva katsega mõtestada kanoonilist teksti nüüdisteatri vahenditega ning istutada sada aastat tagasi kirja pandud probleemistik tänapäeva.

Teatavasti peab iga klassikalise teksti lavatõlgendus tahes-tahtmata suhestuma kahel tasandil: lisaks tänasele päevale tuleb astuda dialoogi ka traditsiooniga. See võib olla ründavalt alistav, aga ka hardalt õilistav. Siin kõneks tulevate juhtumite puhul võiks seda määratleda kui loovalt edasimõtlevat: suur osa tekstimassiivist on eemale heidetud, ent väljavalitud lõigud on õnnestunult sulatatud tänapäeva konteksti.

Gertrudi tänava teatri Tšehhovi lavastus, mille pealkirjast on alles jäänud vaid „Vanja“, ongi alustanud otsustavast kärpimistööst: tegelasi on alles jäänud vaid neli (Jelena, Sonja, Astrov, onu Vanja), dialoogist vaid reministsentsid, mänguaega poolteist tundi, osalised on argiriietuses ja kogu kujunduse moodustavad neli valget põrandalampi (pluss üks juhtme otsas kõlkuv pirn), mõned pappkastid, klaver ja elektrikitarr. Juurde on aga tulnud külluslik liikumispartituur (eesti koreograaf Karl Saks), stseenid füüsilise teatri keeles, mis osalt sünteesivad, osalt võõritavad või kontrapunkteerivad psühholoogilise teatri stilistikas mängitud lõike. Kui poleks kuulnud midagi Tšehhovi näidendist, võiks arvata, et tegemist on täiesti „normaalse“ tänapäevase teatriteksti esitusega, sisuks deformeerunud inimsuhted ja lootusetult enesemääratluse painesse puurdunud üksiklased. Ambient’lik live-soundtrack lisab ambivalentsemat münti, mähkides need argielus kuhtuvate inimeste vaevad õhulisemasse, kõike andestavasse ümbrisesse.

Kui aga paigutada nähtu varasema Tšehhovi-teadmise taustale, siis mõjub see kui originaalteose mõtlik järellugu ja tegelased oma eelkäijate nukrate äratõmmete, natuke laiali valgunud vesipiltidena: kõik on rahunenud, taltunud, hangunud. Jutud kunagi algavast „tõelisest elust“ ei soojenda enam ammugi kellegi kujutlusvõimet ja kõlavad igapäevase mantrana. Vaikelu lõhestavad aga üksikud koreograafilised kiresööstud, mis toimivad kohati tegelaste sisehäälte ruuporitena (mõlemad naised Astrovit füüsiliselt provotseerimas-ründamas), kohati pigem iroonilise kommentaarina.

Mõni stseen on väärt, et seda eraldi kirjeldada. Tšehhovi III vaatuse lõpp: onu Vanja on raevunud professori plaani pärast mõis maha müüa, ta haarab revolvri järele ja teeb mitu (möödaläinud) lasku professori pihta. Laval näeb see välja nii: ühiste jõududega meisterdatakse tühjadest pappkarpidest hiiglaslik monstrum, kõik rivistuvad Vanja selja taha, kes paiskab pappmehele näkku oma süüdistused, haarab relva ja tulistab, kuid langeb ise näoli. Astrov lööb hambad ta kampsunikraesse ja sikutab ta eemale. Vaimukalt ja kujundlikult nähtud stseen üleva pöördumisest madalaks argipäevaks – nagu eriti luhtaläinud anekdoot, mida kuulajaskond kviteerib kohmetu vaikuse või pidulauast põgenemisega.

Gorki „Suvitajates“, mida mängitakse Riia Vene teatris, on käitutud klassiku tekstiga natuke säästvamalt, kuigi aegruumi ja kogu üldist tonaalsust on kõvasti väänatud. Päris kindlasti on see end õigustanud, et luua tänapäevas kaasarääkiv lavateos. Oma suhtemustrilt on see ülimalt keeruline näidend: lavalt liigub läbi 16 tegelast (nende seas kolm õnnetut abielulist allianssi), enamik neist läinud sajandi alguse Venemaa tegevusetult targutava intelligentsi esindajad. Laval näeme šikilt musta (hiljem glamuurselt kreemikashalli) riietatud seltskonda, kes on vormiliselt kogunenud tähistama pereproua Varvara nimepäeva, mis kujuneb oma olemuselt kõige labasemaks saunaläbuks. Pidu ise toimub kolmest küljest suletud steriilse ruumi seinte varjus, meie saame osa kuluaarides toimuvast. Aina joogisemaks, häälekamaks ja nilbemaks kalduva seltskonna madalus võimendub nutika ruumilise efektiga, kui toa seinad korraga meetri võrra kõrgemale tõstetakse. Seega on sealtpeale võimalik lavale pääseda ainult köötsakil ukerdades. Lavastaja suhtumine tegelastesse on selgelt muutunud: kui Gorkil on esindatud eluvõõrad kannatajad, nõrgad konformistid ja lihtsalt tõprad, siis siin on kõigile mõõdetud sama lauaga.

Siiski pole lavastaja piirdunud lihtsalt jõudeelu elavate kreatuuride groteskse grupipildistusega. Koos hommikuse pohmelliga saabub lunastav „tõehetk“. Maskid langevad maha, suhted tõmbuvad pingule, karikatuuridest saavad elus inimesed, kes sisimas on täiesti võimelised tajuma oma ebatäiuslikkust, närusust, müüdavust, võtmata midagi ette oma elu muutmiseks. Äkk-kainenenud näitlejad astuvad justkui hetkeks oma rollist välja ja märgistavad oma tegelased mingi küünilise kommentaariga.

See on väga vormitundlik, selgete piirjoontega lavastus. Ei saaks öelda, et just aktiivselt saaliga kontakti otsiv (suur osa tegevusest toimub lavasügavuses), ent kummalisel kombel ei häiri see üldse, vaid lisab mingit elegantset üleolekut.

Hea meelega vaataksin midagi sellist ka kodumaises teatris. Pihtimused näitleja kurnavast elust või lihtsalt kellegi hommikuse unenäo kuulamine on hakanud vaikselt väsitama.