Lavastajaõppest „Tasujate“ näitel

Ühiskonnas leviva pealiskaudsuse paljastamise asemel näeb Mehis Pihla lavastuses pigem illustratsiooni sellest, kuidas pealiskaudsus tungib ka teatrisse.

JAAK ALLIK

Viljandi Ugala „Tasujad“, autor ja lavastaja Mehis Pihla, kunstnik Ott Kangur, kostüümikunstnik Mirjam Aimla, valguskujundaja Laura Maria Mäits, muusikalised kujundajad Harlet Orasmaa ja Rauno Vaher, videokunstnik Katre Sulane. Mängivad Marika Palm, Laura Kalle ja Mikk Jürjens. Esietendus 21. XI Viljandi lennukitehases.

Mehis Pihla nimi kerkis teatriavalikkuse teadvusse seoses 2015. aasta „Draama“ festivali galaga, mille tema lavastatud teine osa koosnes vaimukatest ja asjatundlikest paroodiatest teatrite repertuaarisuundumuste ja publikueelistuste pihta. 2016. aasta jaanuaris järgnes sellele Pärnu Endlas teatrikooli XXVII lennu diplomilavastus „Uhkus ja eelarve“, mis tõukus Daniil Harmsi teoste vaimust, kuid milles räägiti meiega meist endist ja tänapäevasest Eestist – ning jällegi oli see teostatud heamaitselise ja ühiskondlikult täpse pila žanris.

Juba enne kooli lõpetamist kutsuti noormees Tartu Vanemuisesse täitma lavastaja haigestumisest tingitud repertuaariauku ning aprillis sai valmis lavastus „Ilus on noorelt …“, mille tutvustusest loeme, et selle sisu seisneb tähelepanekus, mille kohaselt on noorus mõtteviis, mitte vanus ega välimus. Esietendusele eelnenud intervjuudes kostis muudki intrigeerivat põlvkondade vastandamise ja võrdlemise alusetusest. Tegijateks teatrikooli eelmisest lennust Vanemuisesse läinud noored ning Külliki Saldre ja Merle Jääger, kes pidanuksid lavastaja sõnul tooma lavastusse „elukogemusest tulenevat rahu“.

Paraku too tunnipikkune performance mind ei kõnetanud ning tutvustuses väljapakutud probleeme ma sealt leida ei suutnud. Heade kavatsuste poolele teele jäämisest andis tunnistust ehk seegi, et Saldre ja Jäägri nimed olid kavalehtedel lõpuks kinni kleebitud. Kuluaaridest oli kuulda, et tegijad jäänud ajanappusse. Mulle tundus, et kujundaja ja kaaslavastajana esinenud Kiwa vaimsus, huvid ja ehk ka žanrivalik prevaleerisid selle üle, mida olin hakanud pidama Pihlale omaseks. Seda, et lavastus siiski jõudis mingile sihtgrupile pärale, näitas Mihkel Trumani ERRi kultuuriportaalis ilmunud ülivõrdes arvustus „Ilus on noorelt elada“, kus arvustaja soovitab, et „lavastust peaksid vaatama kõik need, kes söandavad ja tahavad näha noore ja veel elu kompromissidesse laskumata näitleja alasti hinge“. Et selliseid asjahuvilisi pole siiski ülemäära palju, on vist põhjus, miks seda lavateost Vanemuise 2017. aasta mängukavas enam ei näe.

Selle kalendriaasta kolmanda lavastusena esietendus Pihlal Viljandi Ugalas novembri teisel poolel „Tasujad“. Tegijaiks jällegi põlvkonnakaaslased. Esietendusele eelnenud reklaam ning ka lavastajaga tehtud pikem intervjuu Sakalas on ka seekord väga huviäratavad. Ugala teatri veebilehelt loeme: „Noortelavastus „Tasujad“ on musta huumoriga laetud satiiriline kuulsuskomöödia, mis võtab sihikule ühiskonnas aina leviva pealiskaudsuse ja sellega kaasnevad ohud. Kuivõrd manipuleeritavad me meedia poolt oleme? Kes suunab seda, millele sotsiaalvõrgustikes tähelepanu pööratakse ning mille põhjal kujuneb avalikkuse arvamus? Kuidas on võimalik, et meie iidoliteks ja juhtideks saavad inimesed, kellelt ei ole tegelikult mitte midagi õppida? Lavastuse tekst on värske ja päevakajaline, sisaldades samas rohkelt viiteid Eduard Bornhöhe loomingule. Tegelaste loomisel on ammutatud inspiratsiooni Bornhöhe „Kuulsuse narride“ Vesipruulist ja Tatikast ning „Tasuja“ Jaanusest“.

Igati põnev ja ajakohane kavatsus, ent tuleb tunnistada, et laval toimunu tekitas seekord mitte lihtsalt arusaamatust, vaid oli suisa piinlik. Asi algas publiku seas rõõmsa elevuse esile kutsunud korduva konstateeringuga, et „kõik, mis meie ümber toimub, on perses“, ning selles on süüdi Eduard Bornhöhe, sest ta tegi kuulsaks Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli.

Lavastuse pealiiniks oli konkurents veelgi suuremale kuulsusele pürgiva noorpoliitiku Tatikas jr jr (Mikk Jürjens) ja lapsajakirjanik Vesipruul jr jr (Marika Palm) vahel, kelledele vastandus uuriv ajakirjanik Tubli (Laura Kalle). Viimane esines ka kurja nõia grimmis spinndoktori dr Spinni rollis ning Mikk Jürjens mängis ühtlasi rahaahnet ajakirjandusbossi. Et paparazzo’le rumalasti vahele jäänud poliitiku nurjatustelt tähelepanu kõrvale juhtida, spinniti Tatikas Tasujaks ning vallandati uus Jüriöö ülestõus – kurjade pankurite vastu suunatud verine mäss.

Pooleteisetunnises mõtte(tuse)- ja naljaklišeedest koosnevas soustis nägime videoekraanilt ka mitte milleski süüdi olevat Kibuspuud ja Krjukovit nii „Kuulsuse narrides“ kui ka „Pisuhännas“, katkendit „Viimsest reliikviast“ ning koguni Eduard Hilli (kes on looga seotud Bornhöhega ühise eesnime kaudu) kontserti. Mängu tuuakse ka tädi Maali, Kristen Michali valge kampsun ja loomulikult Edgar Savisaar.

Kolmandal etendusel saali vallutanud teismelise publiku seast kostis lausekatkeid „lähebki päris pornoks või?“ ja „täitsa imbetsill!“ – ning nad ei eksinud oma hinnangutes. Ühiskonnas leviva pealiskaudsuse paljastamise asemel nägime pigem illustratsiooni sellest, kuidas pealiskaudsus tungib ka teatrisse, sest nii vaimu- kui ka mängutasemelt on tegemist nähtusega, mille kohta minu nooruses oleks öeldud „malevapull“. Mängukohaks seekord aga kutseline teater ja esitajaiks kõrgema teatriharidusega spetsialistid.

Igal lavastajal tuleb ette ebaõnnestumisi ja nii on nooruses olnud kõige kuulsamatelgi. Inetu on nende kallal haukuda, õigem oleks lihtsalt vaikida. Nii ma Pihla eelmise lavastuse vaatamise järel tegingi. Kuna aga usun, et tema puhul on tegemist väga aruka ja andeka inimesega, siis selleks, et aidata tal jõuda „kõige kuulsamate“ sekka, otsustasin väljendada mõningaid mõtteid, mis ei lähtu kaugeltki ainult Pihla lavastustest.

Alustagem sellest, et vähem kui aastaga kolmes suures riigiteatris lavastuse teinud noormees sai kevadel teatrikoolist hoopis dramaturgidiplomi. Ega nimi meest riku, mitmel meie lavastajal (mina kaasa arvatud) ei ole mingitki teatriharidust. Huvitav on aga see, et ühes oma intervjuus lausus Pihla, et ta on nelja aastaga läbinud koolis nii näitleja-, lavastaja- kui ka dramaturgiõppe. Näitlejaõpet juhendasid tema kursusel Peeter Raudsepp ja Katariina Unt. Tahaks teada, kes juhendasid seal lavastaja- ja dramaturgiõpet? See küsimus ei käi mitte ainult selle kursuse ja selle kooli kohta.

Pärast Pansot hakati Toompeal taas lavastajaid õpetama 1996. aastal, dramaturgiõpe lisandus 2004. aastast. Kokku on aastail 2000–2016 Tallinnas lõpetanud 13 lavastajat, kellest praeguseks on jäänud oma eriala juurde kaheksa inimest (Ojasoo, Keller, Lennuk, Klemets, Koldits, Uusberg, Pukk, Mets), neile lisanduvad 11 dramaturgidiplomiga noort, kellest vähemati neli (Leesalu, Piik, Pihla, Koppelmaa) on asunud samuti lavastama.

Asja teeb mõtlemisväärseks aga fakt, et enam-vähem samal ajavahemikul (1998–2012) on Toompea kooli nende kolme lennu lõpetanutest, kus lavastajaõpet polnud, hakanud koguni seitse inimest lavastama (Aardam, Võigemast, Kõrve, Lagle, Lill, Moppel, Toompere jr). Nimekirjad on üsna võrdväärsed.

Erinevus kahe seltskonna vahel on eelkõige selles, et lavastaja ja dramaturgi õppekavale on eelistatud vastu võtta juba eelneva kõrgharidusega (seega pisut vanemaid) noori, kes oma näitlejavõimeilt poleks ehk teatrikooli pääsenudki. Samuti on toimitud Viljandi kultuuriakadeemias, kus lavastajate õpetamine algas 2003. aastal. Seni on seal lõpetanud kümme lavastajat, kellest tegutseb erialal seitse. Tolles koolis saab alates 2009. aastast õppida ka harrastusteatri juhiks, mis tähendab samuti lavastajadiplomit (neid on välja antud kolm).

16 aastaga oleme saanud kahest teatrikoolist kokku 29 praegu tegutsevat noort lavastajat. Revolutsiooni või vähemasti maavärina pidanuks selline võimas kohort meie teatriilmas küll tekitama! Pole aga nagu tunda. Seepärast esitan hüpoteesi, et mingit spetsiifilist lavastajaõpet (ja ka dramaturgiõpet) pole viimastel aegadel kummaski koolis toimunudki. Töötatud on üheskoos kursusejuhendajaist erialaõppejõude käe all, kes on jaganud hirmu, armu ja õpetussõnu võrdselt kõigile üliõpilastele.

Lavastaja või dramaturgi õppekaval õppima asunud on ehk varem ja sagedamini pandud juhendama/lavastama oma kaasõpilasi, kuid iseseisvate tööde nime all on seda alati teinud ka aktiivsemad näitlejasuuna tudengid. Aasta-aastalt jõuab üha enam selliseid töid ka diplomilavastuste hulka ning mõnikord kujunevad need teatrisündmusekski (hea näide toosama Pihla „Uhkus ja eelarve“). Enamiku diplomilavastustest teevad aga tavaliselt kursusejuhendajad ise ning neis mängivad võrdselt kaasa ka lavastaja- ja dramaturgidiplomi saajad. Voldemar Panso kirjeldatud aeg (1940–1941), kui riiklikus lavakunstikoolis valmisid diplomilavastused nelja teatrikorüfee Ants Lauteri, Priit Põldroosi, Leo Kalmeti ja Paul Sepa juhendamisel, saab tunduda praegusele Tallinna või Viljandi tudengile vaid ilusa väljamõeldisena. Juhtumid, et lavastajatudengi diplomilavastus toimuks päris teatris ja päris näitlejatega, on olnud väga harvad. Koolipäevil korraldatavad semestri või õppeaasta pikkused stažeerimised mujal maailmas veelgi harvemad.

Kerkib küsimus, kas ja kuivõrd saab üldse lavastajaks (ja ka dramaturgiks) õppida/õpetada. Mina olen küll viimane, kes pooldab selle õppekava sulgemist, sest sel juhul läheksid mitmedki potentsiaalsed anded meie teatriilmast kaduma. Siinse mõtiskluse eemärk on juhtida tähelepanu, et kui selline õppekava juba on, siis peaks sellega kaasnema teatrikooli hoopiski suurem vastutus sinna õppima võetud noorte eest.

Lavastaja professionaalsus koosneb õige mitmest komponendist. Kujundlikku mõtlemist ja fantaasiat ilmselt õpetada ei saa – nende olemasolu tuleb ära tunda sisseastumiskatsetel. Ent filosoofia ja sotsioloogia aluseid, millel põhineb terviklik maailmapilt ja ehk maailmavaadegi, teatrialast ja kirjanduslikku eruditsiooni, psühholoogilisi oskusi, selleks et analüüsida dramaturgilisi tekste, tulemuslikult töötada elavate inimestega (s.t teha näitejuhitööd) ning mõista publiku ootusi – seda kõike saab ja peab teatrikoolis sellel erialal aga õpetama küll. Ning lisaks ka oskusi ja vastutustunnet kollektiivi töö korraldamiseks ja juhtimiseks. Kui neid teadmisi süsteemselt ei anta ning õppetöö koolis tähendab lihtsalt lõputuid teatrimänge koos kaasõpilastega, siis pole ime, et teatrisse sattununa hakatakse seal katsetama ja välja elama tunge, mis kogenud õppejõu juhtimisel oleks pidanud kooli esimestel kursustel oma analüüsi ja otsa leidma. Kindlasti leitakse ka mõni põlvkonnakaaslasest kriitik, kes avastab sellises loomingus midagi eriskummalist ja satub sellest vaimustusse.

Nii kujuneb fenomen, millega viimastel aegadel üha sagedamini kokku puutume. Selleks on lavastaja, kes ütleb esimeses proovis, et mingit kindlat teksti tal pole ja „vaatame nüüd, kuhu me koos minema hakkame“, ikka selleks, et iseennast väljendada ja, jumala pärast, mitte interpreteerida mõne targema inimese kirjutatut. Kogenud näitlejate seas on selline lavastaja muutunud naerukohaks, seepärast eelistataksegi nn grupitöö meetodil töötada pigem oma põlvkonna- ja mõttekaaslastega.

Viimasel ajal on sellise programmiga sündinud lausa uusi teatreid. Algas see Cabaret Rhizome’iga, seejärel tuli Must Kast, hiljuti kuulutati välja teatri Kelm sünd, räägitakse ka, et lavakate järgmine lend kavatseb asutada regionaalpoliitiliselt tarbetu Paide Linnateatri. Esmapilgul on see suurepärane, teame ju, et paljud maailmakuulsad teatrid ongi sündinud mõne andeka fanaatiku eestvedamisel just ea- ja mõttekaaslaste kooslusest. Kui aga konkreetseil juhtumeil on lihtsalt tegemist selle osaga kursusest, kes mujal pole alalist tööd leidnud? Ma ei taha halvustada ega maha suruda nende noorte entusiasmi, asi läheb aga kurjaks, kui see tähendab omasse mahla hulpima jäämist, nagu on juhtunud Cabaret Rhizome’iga ning ähvardab juhtuda ka Musta Kastiga. Hoopiski kummaline on, et samalaadse programmi on välja käinud ka uuenenud Von Krahli teater. Mis parata, kui mul kummitab seos Pihla viimaste tööde ja tema osavõtu vahel lavastuses „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“.

Aga mida soovitada lavastaja Mehis Pihlale? Arvan, et silmad kinni pigistada ja hüpata vette tundmatus kohas. See tähendab, leida valmis tekstiga näidend ja astuda sellega trupi ette, mis koosneb eri põlvkondade näitlejaist. Tean, et Pihla on selle valiku juba teinud ning tuleva aasta 13. mail näeme Vanemuises tema lavastatud Ibseni „Hedda Gablerit“. Loodan väga, et sellest tuleb väärt lavastus. Pärast seda võiks ta aga võtta vähemalt aastaks aja maha ning teha seda, mis meie noorte lavastajate seas pole üldsegi in. Nimelt sõita Saksamaale, Venemaale, Poola – kuhu süda lustib. Eriala omandama.

PS. Kuulsin, et sel sügisel teatrikooli vastu võetud nelja lavastajatudengit on otsustanud hakata õpetama koolijuhataja Lembit Peterson. Kui nii, siis võib neid noori vaid kadestada.