Lavastus, mille puhul tekkisid nii mõnedki eetilised küsimused

Erisugused meediumid jäid „… Eetika“ puhul demonstratsioonesinemiseks täitmaks Paavo Piigi dramaturgilisi remarke.

MADIS KOLK

Kinoteatri „… Eetika“. Osalevad Doris Hallmägi, Hanna Junti, Eneli Järs, Henry Kasch, Saale Kreen, Liisa Maria Lai, Maria Listra, Miina Pärn, Maria Elisaveta Roosalu, Annabel Soode, Rauno Zubko ja Paavo Piik. Esietendus 26. X Kanuti gildi saalis.

Paavo Piigi „… Eetika“ tekitas esietenduse-eelset huvi juba sellegi poolest, et autor on otsustanud valida multimeediumliku lavakeele. Mitte et lavastuses, kus on lisaks sõnale ka laul, tants ja video, oleks vormilt midagi erakordset, kuid lähtudes just Piigi autorikäekirjast, mida vististi on nimetatud ka vikipeediadramaturgiaks (meetodi pioneeridele võib see kõlada pisut halvustavalt, ent teatrilooliselt kinnistub peagi igati väärikaks voolu nimetuseks), avardab see konkreetse dramaturgilise võtte lavalisi väljendusvõimalusi.

Ega see Piigilgi esimene kord olnud: kas või „Gesamtkunstwerkis“ möllas laval bänd ning esitati tsitaate moderntantsu ajaloost, kuid siiski jäi kogu toonane lavategevus, sh näitlejate dialoog, dramaturgiat pigem illustreerima kui avama või täiendama. Arvestades Piigi loomelaadi kõlab intrigeerivalt tema Karin Allikule antud intervjuus väljendatud soov: „Kuna suurem osa teatritekstidest tegeleb inimsuhete ja emotsioonidega, siis on mind juba lavakast saati huvitanud ka küsimus, kas lavale saab panna hoopis filosoofiat, ja kui jah, kuidas seda siis väljendada, milliseid vahendeid kasutada. Need kaks huvi sulandusid kokku ja tekkis kujutlus eetikalavastusest, kus filosoofilist mõtet väljendavad liikumine ja heli.“¹ Ka „Delta“ saates rääkis Piik soovist leida oma teatriesseele ühtaegu nii abstraktsem kui ka emotsionaalsem lavaline väljendusvorm.²

See on väga põnev ja tänuväärne eesmärk. Niisiis, lavaline kujund peaks andma autori mõttele mingi tajuvaste, võimaldama publikul selle kaudu luua dramaturgi sõnaga oma suhe, mitte seda pelgalt dubleerima ega dekoreerima. Näiteks Kinoteatri ja Endla teatri koostöölavastuses „Pidusöök“ (2019) jaotati filosoofiline debatt lihtsalt tegelaste-näitlejate suhu laiali ning võimalust mööda otsiti sellele tekstireale misan­stseenilisi lahendusi, mis võiksid kõigele lisaks näida ka koomilised. Tulemus oligi meelelahutus antiikfilosoofia ainetel, kuid ilmselt ei ärgitanud see vaatajat kuigivõrd Platoni ja Xenophoniga kaasa mõtlema või neist edasi mõtlema, vaid vormis tegelastest omamoodi teatrimaskid, mida saab käega katsuda, võib-olla koguni tsiteerida.

„Pidusöögi“ puhul ei olnudki vaataja aktiveerimine vist eesmärk, „… Eetika“ puhul näikse aga olevat. Mis võiksid siis olla põhjused, et see multimeediumlik masin ei käivitunud ega tekitanud esteetilisi pidepunkte, küll aga suunas hoopis teise kandi pealt eetikateemade juurde, näiteks küsimuseni: kas on eetiline visata professionaalsed lauljad ja koreograafid tundmatus kohas vette neile ülesannet andmata?

Hea küll, ülesanne neil ju oli ning nad sooritasid selle oma professionaalsuse pinnalt perfektselt, ent miks mõjus see kõik ikkagi nii, nagu lavastanuks autor laulupeorongkäiku, kus sisenemised ja väljumised peavad kellaajaliselt klappima, kuid oma ala meistrid ei saa panustada tervikkontseptsiooni? Erisugused meediumid jäid „…Eetika“ puhul lihtsalt demonstratsioonesinemiseks täitmaks Piigi dramaturgilisi remarke, kuid neid ei kutsutud kaasa otsima võtit, mille ajel inimene otsustab, kas annetada kerjusele või mitte.

Tänuväärne on see, et lavastuse kaasprodutsendi Kanuti gildi saali kodulehel on ära toodud näidendi tekst, mida lavastuses esitab lavataguse häälena Paavo Piik ise. See ongi lavastuse kese, mis eriti oma algusosas on võrdlemisi viitetihe, nii et kui selgub, et edasine lavategevus on rohkem sõnade illustratsioon, mitte niivõrd erisuguste kaasatud meediumide poolt tajupäästikute vallandamine, mis ei hakka looma oma maailmu, tahaks mitmes kohas teksti tagasi kerida, üht või teist lauset uuesti kuulata. Näidenditekst annab selleks võimaluse.

Vestluses Heneliis Nottoniga andis Piik mõista, et kogu see temaatika, mida ta hakkas visandama juba kolm aastat tagasi, vajaks lõpuni lahti mängimiseks veel vähemalt kaht-kolme järge.³ Ma väga loodan, et Piik võtabki selle ette, sest see põhjendaks ka kõnealuse n-ö ava­lavastuse mõningast deklaratiivsust. Ta alustab küsimusega, kas eetilised valikud on tunne või otsustus ning seejärel asub seda küsimust illustreerima David Hume’i ja Aristotelese, kuid ka antiikmütoloogia ning judaistlike, kristlike, budistlike ja islami pühakirjade ja pärimusega.

Kuigi mu põhietteheide lavastusele on see, et eetikast kõnelevale sisule ei anta esteetilist väljendumisvormi, peitub esmane takistus ehk juba tekstis endas. Tahan kiita Piigi leitud mõtteseoseid ning tunnen juba ette aukartust materjali suhtes, mis tal on varuks lavastuse teise ja kolmanda osa tarvis, kuid juba esimeses osas on ära kaotatud fookus.

Intervjuudes ütles Piik, et kõigi nende erilaadsete meediumide ning lääne ja ida eetikakäsitluste kokku­toomise eesmärk on leida alus, millelt seda küsimust uurima hakata. See alus peaks siis lähtepunkti võimaldama nii lavastajale, etendajatele kui ka publikule. Me tuleme etenduse tajuruumi kokku lootuses, et üht käivitab sõna, teist heli, kolmandat kehakujund, kuid … ilmselt takerdume koos lavastajaga juba esimese komistuskivi otsa: tunne ja otsustus on võimalikud jadana, üks ja siis teine või mitte, üks ei välista teist, need ei ole vastandid, isegi kategooriad ei klapi.

Võib kõlada mõttetu tähenärimisena, kuid lavalises Gesamtkunstwerk’is, kus iga osis on orkestreeritud terviku seisukohast, on oluline, mida ütleb meile autori sõna, mida koreograafi kujund, mida ooperilaulja hääl ja mida (ning mille kuradi pärast!) kuvab meile lavapõrandale veel videokunstnik.

Intervjuudes sõnastatud ülesandest näib, et Piik on võtnud seda abivajajale annetamise teemat uurida selle kandi pealt, et kas meid juhivad otsust langetades tunded või mõistus (mõlemal juhul sünnib otsus), millegipärast on ta selle probleemi toonud eetika üldnimetaja alla, kuid lisaks juba sellele eos tekkinud segadusele on ta loobunud filosoofide teesidest, hüpanud pühakuelulugude juurde, sealt jõudnud aga sama mängleva kergusega antiikkreeka ja soome-ugri eeposte ja meie kohaliku rahva­pärimuse juurde. Kui filosoofilisi arutlusi tõlkisid kehakeelde koreograafid, siis tegevusliku tummisema osa said publikusõbralikumaks muuta ooperilauljad.

Siinkohal ei olegi nii oluline see, mis kategooriasse kuulub üks või teine kõnealune mõte ning kas neid ei tohi siis keskpõrandale kokku paisata, kui see, et lavastus, kus otsitakse ühist alust eetikast kõnelemiseks, ei anna meile esteetilist ühist alust, kust multimeedium saaks hakata toimima. Kui lavastaja soov on olnud see, et erilaadsed vahendid saaksid eri külgete pealt hakata mõjutama meie aju ja taju (et me jõuaksime jälile, millelt sünnivad meie otsused), siis peaks kõigil meediumidel olema võrdne lähtepunkt.

Praegu on lähtepunktiks Paavo Piigi mikrofoni loetud filosoofiareferaat, mida Hanna Junti ja Rauno Zubko vapralt illustreerivad. Ühel hetkel jõutakse aga pühakuteni (Asaṅga ja Agathon), mis kõneleb eetika seisukohast mõnevõrra erinevast olukorrast kui see, millest Piik oma esseed alustab, ning see lahendatakse Saale Kreeni, Maria Listra ja Annabel Soode elavas esituses katkendiga Arvo Pärdi teosest „L’abbé Agathon“.

Kui see kategooriate kokkusegamine on taotluslik, tekitamaks publikus zen-budistliku koan’i-laadset tajunihet, mis aitab lähemale valgustumisele või vähemalt eetilisematele eluvalikutele, siis seda ei võimalda multimeediumi allutamine vikipeediadramaturgilise teatriessee esteetikale. Et see toimima hakkaks, peaks lavastaja ilmselt lavastuse teistele osalistele algusest peale teisel moel sõna andma. Praegu jääb lavastaja ikkagi konferansjeeks, kes ütleb meile, kuidas me üht või teist tantsu- või laulunumbrit peaksime tajuma ning erilist otsustusruumi ei jäeta ei etendajatele ega ka meile.

Aga see saaks alata suuremast respektist omaenda loomingus kasutatud komponentide suhtes. Ma üldse ei kahtlusta Paavo Piiki arrogantsuses, pigem arvan, et kogutud materjal ongi nii mahukas, et ei lase rahus mõtteid lõpuni mõelda, vaid sunnib peale esmatasandi seoseid, mida ei ole aga koos lavastusmeeskonnaga lahti mängitud.

Meenutagem kas või Arvo Pärdi „Aadama itku“, mis püüab muusikasse näiliselt püüdmatu Athose vaga Siluani „meel põrgus“ võitluse ja Robert Wilsoni lavavaste sellele 2015. aastal Noblessneri valukojas. Ma ei taha võrrelda nende teoste õnnestumisastet, küll aga seda performatiivset potentsiaali, mille kunstnikud on panustanud teemasse, ja sellele ongi raske tajuekvivalenti leida. „L’abbé Agathoniga“ lahendas Piik „… Eetikas“ probleemi hea õhtujuhi kombel. Lauljad täitsid ülesande hästi, aga mitte multimeediumi osana, vaid essee remargina.

Sama tunne saatis samuti väga meisterlikult esitatud, ilmselt publiku lemmikstseeni „Kalevalast“. Paavo Piik juhatab selle sisse kui arhetüüpse MC battle’i, kuid nii, nagu ta ei süüvi Pärdi viite puhul sellesse, mida Pärt on püüdnud muusikasse panna, ei võta ta tõsiselt ka MC battle’i osalisi, vaid kasutab esimest pähe tulnud seost üksnes illustratsioonina. Lisaks sellele, et lavastuse teemad hargnesid avaväitest harali ega leidnud erisuguste meediumide puhul neile rakendust, hajus autori fookus ka igasse aspekti süüvimisel. Materjali on ette võetud teema puhul tõesti palju, kuid seda enam loodan, et Piik jätkab „… Eetikat“ tõepoolest vähemalt triloogiani, teema ja meediumivõimalused väärivad seda.

Lavastuse lõpus osutab Piik uuringutulemustele, mille kohaselt ei olevatki eetikaga tegelejad eetilisemad kui teised. Loomulikult ei ole: uurijate vastutusala on eetika oma uurimistöö suhtes, loogiliste argumentide seadmises ja vastandamises, mitte kõigile abivajajatele raha jagamises.

Samamoodi nagu teatris on eetiline tegelda ennekõike teatrikunstiga.

1 Karin Allik, Paavo Piik eetikast teatris: oluline on kasvatada julgust sekkuda. – Postimees 28. X 2022.

2 https://klassikaraadio.err.ee/1608750682/delta-27-oktoobril-tallinna-raekoda-700-paavo-piik-paganini-240/b5b4b774c089e8b7ec822735a31ed89

3 https://saal.ee/performance/eetika-1751/