Lavastuskunstniku portree, probleem ja portmonee

Pille J?s, lavastuskunstnik

Olukorrast riigis, teatris ja liidus.

V. Pelevin-M. Koldits “Tšapajev ja Pustota”. Lavastaja Mart Koldits, kunstnik Pille Jänes. Eesti teatri kunstnikuauhind 2003. Priit Grepp

Teatrikunstnik on vaataja meelest sageli nagu mingi müütiline olend: näha teda ennast ei ole, samas ilmneb ta laval milleski kogu aeg. Või olgu, aeg-ajalt näitab ta end esietenduse reveransivoorus lavalaudadel, kusagil vasakult teise ja kolmanda näitleja vahel. Kitsama teatri ümber nilliva ringkonna jaoks tundub teatrikunstniku koondportree olevat enamasti lühikeste tumedate juustega väiksemat kasvu keskmiselt vastutustundetu tädi, kes käib ringi, pea pilvedes, ega tunne raha- ega kellanumbreid. Rääkimata sellest, et sõna “stsenograafia” seostub paljudel endiselt pigem masinakirja kui teatrikunstiga.

Osalt on säärase kuvandi tekke põhjus kindlasti see, et teatrikunstnik enamasti ei tunne vajadust oma isikut afišeerida, mõnel pool toidavad teatrisiseselt levivat müüti kunstnikust kui ohtlikult ebarealistlikust intrigaanist aga ilmselt kunagi ette tulnud üksikjuhtumid, sageli aastatetagused.

Tegelikult seab lavastuskunstniku amet tänapäeval selle kandjale kõrgendatud nõudmisi mitmete, sageli raskesti ühildatavate omaduste osas. Lavastuskunstnik peab ühelt poolt just nimelt ülima ratsionaalsusega  suhtuma numbritesse, nii eelarveraha kui tähtaegade osas, kusjuures evima võimet seda maist taaka maha jättes söösta hetkega irratsionaalse kujutlusilma hõredasse õhku ning suutma need kaks poolust erialase pagasi, teadmiste ja kogemuste varal omavahel n-ö käigu pealt võimalikult kadudeta siduda.

 

Tagasiside

 

Üldiselt on rõõm tõdeda, et lavastuskunst näib nihkuvat viimasel ajal rohkem tähelepanu fookusesse, kas või teatrikriitika vallas, kusjuures eelkõige annab sellest tunnistust asjaolu, et on hakatud märkama konstruktiivse kriitika nõrkust (loe: puudumist) lavakujunduse osas.  Tegevkunstnikuna tean ehk paari-kolme inimest, kelle teatrikriitilistes töödes lavakujunduse kirjeldamise kõrval ka arvestatavat lavastuse visuaalse keele sisulist analüüsi võib kohata. Ilmselt joonistub selline, peamiselt lavastaja- ja näitlejatöödele kallutatud rõhuasetus ja terav puudujääk kujunduskriitika osas välja toetatuna üldistest kultuuri arengutendentsidest, mille kohaselt visuaalia kandepind ja  osakaal sõnakunsti kõrval järjest suureneb. Seda enam annab kunstnike töös tunda tegelik sisulise ning lavastuskunsti arengut toetava ning parimal võimalikul juhul ka suunava tagasiside puudumine.

Muidugi on sellise probleemi olemasolust kõige rohkem häiritud teatrikunstnikud, kes teadvustanud olukorra, on otsustanud Eesti Lavastuskunstnike Liidu juhatuse tasemel ka omalt poolt initsiatiivi näidata. Üks suuremaid tegusid oma ala tutvustamisel nii väikese liikmeskonnaga erialaliidu jaoks oli vanemate kolleegide eestvedamisel ning Andres Tali kaunilt kujundatud “Kunstnikuraamatu” välja andmine selle aasta oktoobris. Raamat on orienteeritud rohkem lähiaastatel Eesti lavadel aset leidnule ning annab päris hea ülevaate tegutsevate lavastuskunstnike töödest. Lisaks võib sealt leida näiteid kunagi epohhi loonud lavakujundustest, sh Mari-Liis Küla, Ingrid Aguri, Vadim Fomitševi jt loomingust. Raamatust on välja jäänud noorimad, viimaste aastate sees kooli lõpetanud kunstnikud, kes töötavad päris edukalt nii teatrites kui projektlavastuste juures, aga alles kasvatavad oma portfooliot.

 

Süvenev ebakindlus

 

Mis puudutab lava kujundamise reaalset taset Eestis, siis oma töö sisulise külje eest isiklikku vastutust kandva teatrikunstniku kõrval on kunstilise ja tehnilise tulemuse seisukohalt määrav roll ka teatril kui institutsioonil. Idee järgi peaks ja tahaks ju nimelt teater, kes ühistöö vilju viimase lülina maitseb, seista hea selle eest, et kavandatu publiku ootustele vastavas konditsioonis ka lavale jõuaks. Millegipärast on viimaste aastatega süvenenud teatav ebakindlus kunstnike hulgas just suhetes teatri kui tellija ja teostajaga. Nii näiteks on liidu juhatuse liikmete mitmetel arut­eludel teatrijuhtidega tulnud jutuks, et kas teatrikunstnikul ikka on oma töö tegemiseks teksti vaja. Muidugi, teksti valmimist puudutavate tähtaegade ettepoole nihutamine sellises ulatuses, et kunstnik saaks nõutava ajavaruga enda valdusse enam-vähem kindlalt hiljem kasutatava tekstivariandi, teeb teatrile lisatüli. Kui tükk mingil põhjusel ära jääb, tuleb dramatiseeringu või tõlke eest ju ikkagi maksta. Kokkuhoid viib selleni, et kunstnik töötab (detailides!) liigagi tihti kas lavastaja suusõnalise kirjelduse järgi või lausa pimesi lootuses, et ehk tabab kuidagi üldjoonteski tulevase, loodetavasti preemialavastuse iva. Loomulik, et proovides hakkab ridamisi ilmnema möödarääkimisi ning vajadus asju ümber teha, markantsematel juhtudel isegi uue kujunduskontseptsiooni järele. Pole vist tarvidust kirjeldada, missugust lisakulu teatrile, lisatööd teostajatele selline esmapilgul kokkuhoiupoliitika põhjustab, rääkimata, mil määral see kõiki asjaosalisi, sh kunstnikku ja ka lavastajat asjatult kulutab. Sellise töö puhul tunnevad asjaosalised kahjuks suisa kergendust, kui kriitika kujundusest mööda vaatab.

 

Nii et kui keegi küsib, kuidas tunneb end teatrikunstnik Eesti Vabariigis, siis tuleb tõdeda, et ei kuidagi. Midagi katastroofilist nagu ei ole, teatrid töötavad, kunstnikud sealjuures, tükid tulevad välja ja elu läheb edasi. Ainult et edasi kuhu? Ei ole ammu kuulnud, et mõni kolleeg vaevleks loomepiinades või kurdaks enese kunstilise mõtte hägustumist. Kunstnik loomeküsimusteni ei jõuagi, sest enne toppab ta organisatoorsete ning töökorralduslike karide otsa. Nende karide ühisnimetaja on nagu vanastigi raha, ainult et kui varem seostati vaesust teatris enamasti kokkuhoiuga materjalide pealt, siis nüüd on maad võtmas uus trend: kokkuhoid saavutatakse inimeste arvel.

Ses mõttes võib öelda, et lavastuskunstniku töös on üheks suuremaks reaalseks piirajaks, millega paljud kolleegid praegu endi sõnul kokku puutuvad, probleemistik, mis kandub teatrisse paralleelselt üldiste ühiskonnas levivate suhtumistega. Tegu on teatri majandusnäitajate upitamine inimeste – mitte kõigile näha näitlejate, vaid teatri tagaruumides töötavate teostajate-teenindajate arvel. Olukord hakkab meenutama (muidugi, kaalukategooriad pole võrreldavad) teataval määral seda, mis toimub politseis või päästeametis.

 

Mis on teater ilma kunstnikuta?

 

Teater on organism, mis toimib pigem kui perekond, mitte kui äriühing. Seda organismi seovad paljud peened niidid, väljakujunenud sõprus- ja töösuhete, kommete ning traditsioonide võrgustik, mis ei kajastu üheski ametijuhendis ega palgalehel. Seal on ameteid, mida ei ole võimalik kusagil õppida, mille oskajaid Eestis on kindel arv, ja teatri tehnilise poole sujuva töö tagavad toimivad töösuhted on kujunenud välja ajapikku, asetudes sobivale, sageli töötajate isiksuslikest omadustest ärarippuvale positsioonile. See organism on habras ja tundlik ning igasuguste ümberkorralduste puhul on reaalne tõsiasi, et need puudutavad palju suuremat hulka inimesi ning laiemat ala struktuuris, kui alluvuspuu paberilt paistab.

Paraku on nii, et etendus õnnestub ja ka näitleja saab laval end kindlalt tunda vaid siis, kui toimib seljatagune tehniline pool. Ma pean täiesti ühemõtteliselt küündimatuks otsuseid, mis hooaja sees amputeerivad teatri sees teostajate või etendust teenindava poole pealt lavastuste valmimiseks elutähtsaid organisatsioonilisi võtmefiguure. Mis kokkuhoidu annab niigi madalapalgaliste inimeste koondamine? Lootus nende tööde ladumisele seejärel teiste sama madalapalgaliste õlule ei täitu, sest läbimõtlemata otsused on seadnud inimesed olukorda, kus reaalselt kõigi töödega, mis tegelikult sageli üksteist lausa välistavad, toime tulla pole lihtsalt võimalik. Keegi ei tööta tänapäeval teatris palga pärast, sest enamik väärt tegijaid võiks mujal enesele mitu korda parema äraelamise kindlustada. Teatrisse tööle jäävad inimesed, kes hindavad ennekõike loomingulisust ning õhkkonda. Neil kaob motivatsioon, kui nende tööülesannete üle otsustatakse üle nende peade, kui neilt võetakse võimalus kaasa rääkida ja eelkõige – kui nad jäetakse ilma väärikusest. Paraku, kui kogenud ja teostusliku külje pealt asendamatud inimesed teatrist lahkuma hakkavad, pole ka kunstnikul seal enam suurt midagi teha.

Ma ei räägiks sellest üldse, kui ei täheldaks sellist “arengut” rohkem kui ühes teatris. Murelikuks teeb see sellepärast, et koos järjepidevust kandnud inimestega kaovad teatrist ka professionaalsed oskused, ilma milleta vajub teatri tehniline tase isetegevuslikkuse sohu. Suur teater ei vea välja ilma oskustöötajateta, kui ta ei taha avastada end kultuurimaja või kooliteatriga teostustehniliselt samal pulgal.

Kõlab üpris pessimistlikult, aga selline on kogemuse kohaselt hetkeseis.

Kunstnik võtab oma värvid ja molberti, läheb ning teeb lava kujundamise asemel midagi hoopis muud. Aga mida teeb teater?

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht