Lea Sibul-Poola 22. VII 1929 – 18. III 2018
Tegelikult oli ta perekonnanimi Poola, aga kui ta armastatud vend, kirurgiaprofessor Uno Sibul 1997. aastal suri, hakkas ta kandma kahte perekonnanime. Seda oma abikaasa, koorijuhi ja purjesportlase Uno Poola nõusolekul. Nad olid abielus üle 40 aasta, seni kuni Uno 2008. aastal suri. See polnud ainult abielu, vaid ka koostöö: Uno Poola teostas tehniliselt väga paljud Lea lavastuste ideed, oli nii mänedžer kui ka autojuht.
Lapsi neil polnud. Olid sajad ja sajad nukud. Lea oli imeline nukumeister. Tegelikult oli ta lõpetanud kehakultuuriteaduskonna, pärast lõpetamist suunati ta laste tuberkuloosihaiglasse ravivõimlemise instruktoriks. Poole kohaga tegi ta ka öövalveid. Siis ta nägigi, et lapsekesed olid õhtuti kuidagi kurvameelsed. Nii hakkas ta lastele muinasjutte rääkima, mõne aja pärast neid ka nukkude abil huvitavamaks muutma. Tema esimene nukk „sündis“ 1952. aastal: see oli kutsikas Muri.
Kui Lea avas 2012. aastal Kärdla vanas politseimajas nukumuuseumi, oli Muri seal eraldi aukohal. Muuseumis olid nukud eksponeeritud Lea lavastuste kaupa – ligi kümme tegelaskonda, mis hakkasid elama, kui Lea nende lavalugude sisu ise jutustas. Seitse aastat rõõmustasid tema lood ja sajad nukud nii väikesi kui ka suuri. Siis läks linnavalitsusel neid ruume endal vaja …
Lea Sibul-Poola esimene teatritrupp sündis aga hoopis 1963. aastal Kehras, kuhu Uno kutsuti koorijuhiks. Esimeseks lavastuseks oli „Piibelehe neiu“. See jäi ka tema viimaseks esinemiseks, siis juba ta enese monolavastuseks kohandatuna nn lauateatris.
Kehra nukuringist sai juba viie aasta pärast rahvateater Kehra Nukk, kümne aasta pärast aga kuulutati Lea Eesti NSV teeneliseks kultuuritegelaseks. See jäi ka tema ainsaks nõukogudeaegseks tunnustuseks.
Kehra Nukk tegutses koos õppestuudioga Lea käe all kuni Poolade kolimiseni Hiiumaale 1992. aastal. Temast alguse saanud nukuteater Kehra Nukk tegutseb aga tänini hoogsalt. 2011. aastal – kuigi ta oli juba Kehrast ära – nimetati Lea aukodanikuks. UNIMA auliikmeks sai ta 2005, Valgetähe IV järgu teenetemärgiga autasustati teda 2001. aastal.
Ei saanud Lea Hiiumaalgi ilma nukkude ja teatrita – juba järgmisel aastal kogus ta trupi ja alustas lastestuudioga. Kitsastest oludest hoolimata. Kolm korda oma nuku- ja dekoratsioonikoormaga kolides. Kuni viimaks, alles 2010. aastal, saadi oma maja, mille ette pandi Leale 2013. aastal ka nimeline pink.
Lea Sibul-Poola oli tõeliselt vitaalne ja oskas teisigi nakatada. Eks tänu sellele sündis meie saarel ka üleriigiline nukuteatrite festival „Suur sirmik“. Ja tema nobedad näpud ei püsinud paigal ka väga kõrges eas: 88aastane Lea heegeldas viimasteks jõuludeks inimestele kinkimiseks ei rohkem ega vähem kui 25 (!) väikest inglit.
See kasvult pisikene naine, ise kui nukuke, oli austatud ja armastatud. Kuidagi sümboolne on ka see, et ta suri päeval, kui Tallinnas toimus üleriigiline „Unifest“, IV talvefestival, kus olid koos kõik Eesti amatöörnukunäitlejad. Ja kõik nukud nutsid …
Ave Alavainu