Leedu laulud II

Eimuntas Nekrošiuse tehtu on Leedus endiselt hea teatri mõõdupuu, seega ootab publik (sh kriitikud) lavastustelt sümbolirohkust ja mängulisust.

OTT KARULIN

Teatrifestival „Sirenos“ 29. IX – 14. X Vilniuses.

„Kood: Hamlet“ on üles ehitatud põgenemistoa põhimõttele: tegelased „Hamletist“ juhivad vaatajate grupi ühest ruumist teise, üks väiksem kui teine, aga kõigil uks lukus.

„Kood: Hamlet“ on üles ehitatud põgenemistoa põhimõttele: tegelased „Hamletist“ juhivad vaatajate grupi ühest ruumist teise, üks väiksem kui teine, aga kõigil uks lukus.

Pressifoto

Nimeta viis leedu lavastajat. Nii, Eimuntas Nekrošius, loomulikult. Tema „Hamlet“ (1997) oli hitt terves Euroopas. Ja muidugi Oskaras Koršunovas, noorema põlvkonna ere täht, mässaja. Rimas Tuminas, kes juhib juba peaaegu kümme aastat Vahtangovi teatrit Moskvas. Kas on veel mõni?

Üksteist aastat tagasi festivali „Sirenos“ muljeid vahendades viitasin muu seas minust staažikamatele teatrivaatajatele, kelle arvates oli 2005. aastal tabanud leedu teatrit „paigalseis, kus vanema põlvkonna lavastajate ramm uuendusteks on ammendunud ning noortel läheb võhm pigem kogenumate järeletegemisele, mitte millegi uue katsetamisele“ („Leedu laulud“, Sirp 21. X 2005). Kahe nädala eest järjekordselt leedu teatri ülevaatefestivalilt naasnuna võiks laisalt tõdeda sedasama, sest Nekrošiuse tehtu on Leedus endiselt hea teatri mõõdupuu, seega ootab publik (sh kriitikud) lavastustelt sümboli­rohkust ja mängulisust.

Sel korral näidati festivalil Nekrošiuse lavastatud Franz Kafka „Näljakunstnikku“ („Bado meistras“), mis on tema Shakespeare’i-tõlgenduste ja teiste varem nähtud lavastustega võrreldes märksa humoorikam (lugu etendatakse tragiklounaadi võtmes, mis meenutab Fellini „Teed“), aga tuumas ootuspärane: üksjagu tinglik, aga seejuures väga teatraalne, nii et iga rekvisiit mängitakse sümboliks või mitmeks ja selleks võetakse aega. „Näljakunstnik“ on vaieldamatult näitlejameisterlik, aga mõjub … no ütleme siis, et üleaegsena (selmet nimetada seda vanamoodsaks). Nagu ka Gintaras Varnase (neljas!) „Oidipuse müüt“ („Oidipo mitas“), kus forsseeritud jõulisusega otse saali teksti andvad näitlejad sisuliselt kaovad lava täitvate ja seal pidevalt ümber paigutatavate kümne meetri kõrguste hallide hauakive ja ettureid meenutavate sammaste vahele (eks ole: inimene on ju vaid malend jumalate kapriiside mängus ning kannab surmapitserit juba enne oma sündi).

Seda vana … , üleaegsuse tunnet süvendasid ka ülejäänud festivaliprogrammi valitud lavastused ning ettekanded samaaegselt toimunud noorte kriitikute n-ö värskenduskonverentsil „(re)fresh“. Mõlema teemaks oli uus põlvkond. Konverentsi esinejad olid enamjaolt Ida-Euroopast ning seega olid ettekannetes käsitletud uue lavastaja- ja näitekirjanike põlvkonna kujunemislugude kontekst, takistused ja lootused üsna samad. Mõnevõrra siiski üllatas, kui läbivalt kõneldi tsensuuri naasmisest. Võimule sobimatu teatrijuhi väljavahetamine või lausa sekkumine prooviprotsessi ning sellega kaasnev enesetsensuur on Euroopas (ka Türgi esindaja rääkis sellest) märksa tavapärasem, kui oskasin karta. Eestis on Poolas, Valgevenes ja ka Leedus toimuva taustal sõna- ja väljendusvabadusega vägagi head lood, mistõttu on ka meie teater Euroopa äärmuslikumaks muutumise suhtes loium. Nähtud Leedu lavastused suhestusid ühel või teisel viisil kõik (v.a eelmainitud) praeguse kõrgendatud ohutunde ja klaustrofoobiaga. Seejuures eristub selgelt kaks lähenemisviisi: vaatemänguline ja kogemuslik.

Nii on lavastus „Värvatud“ („Šauktiniai“, lavastaja Paulius Pinigis) lahendatud telemänguna ning Vladimir Sorokini romaanil põhinev „Jää“ („Ledas“, lavastaja Agnius Jankevičius) koolitusena. Sorokini ulmedüstoopia algab natside hirmutegudega ja muutub siis sujuvalt südamekeelt mõistvate inimeste, väljavalitute uue maailma loomise ettevalmistuse näitamiseks, päädides Putini enda ilmumisega. Nii tekst kui ka lavastus on liiga otseütlevad, et olla mõistulugu, aga käsitletud on sellegipoolest vägagi siin ja praegu teemasid. Koolitaja pöördumised publikusse („Teid on täna siin vähe. See on hea, me oleme sellega harjunud.“) mõjuvad aga liiastena, nagu ka „Värvatute“ õhtujuhtide läbi viidud publikumängud, aga eks see ole üks vanemaid võtteid – rääkida tõsistest teemadest meelelahutuslikus vormis –, mis peaks vaatajalt ebamugavustunde ära võtma, nii et ta ei saa justkui arugi, kui tõsistest asjadest on jutt. „Värvatute“ puhul on sellest eriti kahju, sest teema – Leedus taastati eelmisel aastal kohustuslik ajateenistus – on päevakajaline ning tegijaile oluline (enamik trupist võinuks oma vanuse tõttu armeekutse saada).

On selge, et eelistan sellisele vaatemängulisele lähenemisele kogemuslikku, nagu lavastustes „Kood: Hamlet“ („Kodas: Hamlet“, lavastaja Olga Lapina) ja „Eglė, madude kuninganna“ („Eglė, žalčių karalienė“, lavastaja Oskaras Koršunovas). Neist esimene on üles ehitatud põgenemistoa põhimõttele: tegelased „Hamletist“ juhivad väikese grupi (korraga mahub vaatama vaid 12 inimest) ühest ruumist teise, üks väiksem kui teine, aga kõigil uks lukus. Selleks, et ruumist pääseda (ja etendusega jätkata), tuleb lahendada mõistatus: luku küljes on lipik, millel viide leheküljele „Hamleti“ tekstiraamatust, kus omakorda sõna või mitu alla joonitud (nt „nümf“), mis peaks aitama ruumist võtme või luku avava koodi üles leida (nii tuleb teada, et nümfiks nimetatakse Opheliat ja seejärel on juba lihtne leida toapõrandat katvatest taimepottidest see õige, milles kasvava taime ladinakeelses nimetuses – sildid on õnneks juures – Hamleti nümfi nimi sees). Shakespeare’i näidendi tõlgendusena on lavastus muidugi pinnapealne (Gertrude aeleb suures voodis punaste linade vahel jms), aga kambakesi tihedalt pisikesse ruumi suletuna, juhituna, must kott peas, hanereas trepist üles või otsides ise teed alla, silmis toss ja kõrvus lõhkevate mürskude helid, viib „Kood: Hamlet“ mõtted neile, kes sõja eest Euroopasse põgenevad, ja paneb küsima, kas meil ikka on veel nii vähe ruumi – ja mis saab, kui ongi. Tõsi, on vägagi tõenäoline, et tõlgendan lavastust konverentsil kuuldu põhjal üle ja tegelikult tahtis noor lavastaja lihtsalt veidi mängida …

Kindlasti aga pole põhjust karta ületõlgendamist „Eglė, madude kuninganna“ puhul. See hüljatud haigla kolmel korrusel toimuv ruumispetsiifiline rännaklavastus paneb mängu kõik mõeldava: paadipõgenike aerude meri ühes toas, riidekuhi teises, kristliku jumalasõna kuulutaja vastamisi ahistatud naisega ning kõrvuti tubades banaaniga masturbeeriv mosleminaine ja odavat šampust kaaniv valge pruut; lisaks inimesekõrgune Stalini büst, sõjatee eel kallimaga hüvasti jätvate noorsandide mitmehäälne kaunis-nukker rahvalaul, pornofilmi kaameraproov, videokaadrid Saksa politseist, kes Münchenis rahutusi maha surub, ja ISISe võitlejaist, kes vangil pea maha raiuvad – ja seda kõike saatmas stressis politseikoerte haukumine. „Eglė, madude kuninganna“ on aktuaalse teema totaalne maopuhastus, kus lükatakse näpud nii sügavale kurku, et välja tuleb ka eelmiste sõdade okse. On siiski ülimalt vaieldav, kuivõrd ja kas üldse saab praegust olukorda võrrelda natside ja NLi tegevusega, aga loodetavasti jõudis trupp järeldusteni, mida nad on selgelt otsinud – on ju tegemist tööprotsessi ettenäitamisega, mis vormub ehk aasta jooksul ka lavastuseks.

Just trupp on selle lavastuse puhul oluline, õigemini tõik, et tegemist on Koršunovase näitlejatudengitega. Arvestades, et festivali programmis oli lausa kolm nende lavastust – veel ka Sarah Kane’i „Puhastatud“ („Apvalytieji“, lavastaja Oskaras Koršunovas) ja „Lapsepõlv“ („Vaikystė“, lavastaja Karolis Vilkas) –, tuleb vaid nentida, et Koršunovase tudengitelt oodatakse vägagi Leedu teatri uueks loomist. Noortele on see üsna jõhker ja ebaaus koorem kanda, aga õnneks ei pea nad siiski üksi kogu tööd ära tegema, sest sel korral nähtud lavastuste küsitavustele vaatamata on nii Agnius Jankevičius kui ka Olga Lapina lavastajad, kel tasub silm peal hoida (viis … kuus!).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht