Leiba, veini ja tsirkust

Lavastuses ei imiteerita ega parodeerita Reformierakonna võtmetegelasi otse, füüsilise sarnasuse põhjal, vaid pigem on lastud selituda poliitikute avaliku kuvandi mõnel olemuslikul joonel.

ANNELI SARO

Von Krahli teatri „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast“, autor Eero Epner, lavastaja Jaak Prints, kunstnik Kristel Zimmer, helilooja ja muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, organist ja muusikaline kujundaja Karl Birnbaum, laulusõnade autor Aare Pilv, valguskujundaja Priidu Adlas, videokujundaja Mikk-Mait Kivi. Mängivad Juhan Ulfsak, Sergo Vares, Liisa Saaremäel, Gert Raudsep, Karl Birnbaum, Edgar Vunš, Kristina Preimann, Herman Pihlak ja Markus Andreas Auling. Esietendus 20. XI Noblessneri Nobeli saalis.

„Kindlates kätes“ on lavastus, mida on raske ignoreerida ning mis ei jäta teatri- ega poliitikahuvilisi külmaks. Kes siis ei tahaks vähemalt natuke naerda peaministripartei üle, kui oled juba pikka aega elanud kobrutavas inflatsioonis ja seisad silmitsi uute maksutõusudega? Kes ei mõtleks, mis kompoti kollane Delfi ja eksperimentaalteater Von Krahl siis on koos kokku keetnud? Kes ei tahaks näha Eero Epneri uut poliitsatiiri väljapaistvate näitlejate esituses? Vähemalt minu ajasid need küsimused kodust välja ja ma olin üks paljudest.

Mis žanr see on? „Kindlates kätes“ autorid on nimetanud lavastuse missaks Reformierakonnast ja see on kindlasti huvitav oksüümoron, kus kristlik sümboolika põimub poliitilise retoorikaga. Missa on armulauaga jumalateenistus, s.t selle keskne element on Kristuse ihu ja vere ehk leiva ja veini jagamine. Kui aga teater hakkab tegelema poliitikaga, siis muutub ta kas propagandaks või satiiriks. „Kindlates kätes“ on kindlasti eelkõige satiir, kohati isegi jämekoomiline grotesk. Kuid see on veel palju enamat. Kavalehe andmeil põhineb see Reformierakonna liikmete, kaastööliste, teiste parteide liikmete ja ajakirjanikega tehtud intervjuudel ning muudel dokumentidel, andes kõigele lisaks ülevaate partei kolmekümneaastasest ajaloost. Kui ühe hoobiga püütakse maha lüüa nii mitut kärbest, siis ei pruugi löök olla kõige täpsem.

Missa vorm vaid raamistab lavatust, eelkõige kristlikku kirikut meenutava ruumilise paigutuse ning spetsiifilise algus- ja lõpurituaaliga. Gert Raudsep preestrina annab kohe esimesest stseenist kätte Reformierakonna põhitooni: ülbuse ja arrogantsuse. Sellele järgnenud eestpalved peaksid markeerima partei ja nende poliitika ning rahva suhteid. (Ei usu, et reformarid paluksid kellegi teise eest, nii et pigem on need Reformierakonna poolt hääletanute hääled, mis küsivad saabumata jäänud jõukuse järele.) Missa peamine osa ehk armulaud mängitakse läbi kiirelt partei jutupunktide kui oblaatide asetamisega keelele.

Siis hakatakse aga jutustama neo­liberaalse mõttemaailma tekkelugu Eestis ning Epner paigutab eostamishetke üllatuslikult 1960. aastate lõppu, kui Paul-Eerik Rummo kirjutas „Viimse reliikvia“ filmi kaudu tuntuks saanud ja täiesti reformierakondlikult kõlavad värsid „Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last, kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast“ või ka „Kuid ah – lõpuks on kõik ainult enesemüümine, turul me oleme vennad ja õed. Päevhaaval, tund­haaval, tükkhaaval, jupphaaval üksteisele müüme omad usud ja tõed“.

Mida ma sellest ja tegelikult kogu lavastusest õppisin? Seda, et olen lapsest saati viibinud neoliberalismi mõjuvallas ja et Reformierakond sündis 1994. aastal Siim Kallase ümber koondunud poliitikute ühinemisel Eesti Liberaaldemokraatliku Parteiga, mida juhtis Rummo, kes soovis erastada nii tervishoiu, haridus- kui ka kultuurivaldkonna. Poliitikaga otseselt mitte seotud inimestel ei ole enamasti (pikka) poliitajaloomälu ja sellele poliittehnoloogia toetubki. XXI sajandil juhtunut mäletab publik paremini ja seetõttu kaotas lavastus ka oma uudisväärtuse, jäi peamiselt afekt ja esteetika.

Lavastuses teeb kaasa Estonia poistekoor Hirvo Surva juhtimisel: lauljad on ühekorraga nii kooripoisid katoliku missal kui ka noororavad. Kohe meenusid katoliku kirikuga seotud pedofiiliaskandaalid, aga ka Estonia poistekoor Juhanid Hitlerjugendina Eesti Draamateatri „Mefistos“, lõpuks ka noorte segakoor Vox Populi teatri NO99 „Savisaares“. Noorte seksuaalne ja poliitiline ära­kasutamine (sealhulgas mingil määral ka nende kasutamine poliitilistes lavastuses) mõjuvad muidugi afektiivselt. Rahva ja riigi seksuaalse ärakasutamise motiiv kordub ka lavastuse lõpus peaminister Kristen Michali (Juhan Ulfsak) võidukõnes.

Jaak Printsi lavastuses luuakse suuri, isegi üleelusuuruses kujundeid, nii et afektiivset jõudu sel kindlasti on, kuid väljendusvahendid kipuvad olema pigem ootuspärased ja kohati harali.

Mis inimesed need on? Lavastuses ei imiteerita ega parodeerita Reformierakonna võtmetegelasi otse, füüsilise sarnasuse põhjal, vaid pigem on lastud selituda poliitikute avaliku kuvandi mõnel olemuslikul joonel. Mõnikord on õnnestunud selle tabamine paremini, mõnikord halvemini. Sergo Varese tähenduslikult vaikiv Rain Rosimannus on sellele kuvandile ehk kõige lähemal.

Liisa Saaremäel Andrus Ansipina teeb oivalise rolli, kuigi Ansipiga on sel imagoloogiliselt vähe pistmist. Faktoloogia vastu justkui ei eksita, kuid faktidest kasvab välja jõuline epifaaniline kujund: pärast rasket jalgarattaõnnetust maha murtud, võib-olla isegi mööda treppe voolavast mehest saab Tartu linnapeana vaatajate pea kohal keerlev Karlsson ja peaministrina juba taevastesse kõrgustesse tõusev jumalus.

Teise särava rolli teeb Kristina Preimann Kaja Kallasena. Kui ranges kloostrikoolikleidis Kallas isa saatel lavatrepistikust alla tuleb – silmad sünnipäevakingini jõudmiseni seotud – ja publik all saalis teda ootab, siis mõistab igaüks, et nemad kõik ehk Eesti riik ongi see kingitus, mille Siim oma tütrele teeb. Nojah, see osutub esialgu küll väikseks Barbie majaks, kus suurt poliitikat väiksemal skaalal modelleerida, aga ikkagi. Lavastuse lõpus saab temast kuldses pühapaistes oravabeebiga Neitsi-Maarja.

Gert Raudsep Siim Kallasena on pehme, kuigi tema vunts on stalinlik. Ta esindab intellektuaalpoliitikut, kelle hiilgeaeg jäi 1990. aastatesse ja kes hõljub Euroopa kohal ringi. Ulfsaki Michal on märter, tema valge kampsun võib olla nii hullu- kui ka okassärk. Ta on ühtaegu nii traagilisem (flagellant!), grotesksem kui ka jõhkram kuju kui tema avalik kuvand. Poliitiliselt on selle kõigega raske nõustuda, kuid kunstiliselt need rollid kannavad.

Mis meist saab? 1990. aastate alguses USA idarannikul elades sain oma esimese sotsiaalpoliitilise õppetunni, sest inimesed kippusid võrdlema elu kodus ja Kanadas. Hiljem Soomes õppides tekkis samasugune ideoloogiline põhja-lõuna telg Eesti ja Soome vahel. Selle kaudu õppisin tundma ka liberalismi ja turumajandust – kahte fenomeni, mida seostatakse Eestis eelkõige just Reformierakonnaga – ning nende tugevusi ja varjukülgi. Kõigil pole ehk sellist huvi või võimalust olnud. Nii et poliitilist teatrit on kindlasti vaja hariduslikel, mälutehnilistel ja sotsiaalsetel põhjustel, et valijad saaksid (ehk?) teha teadlikuma otsuse. Ja poliitilist teatrit on Eestis kindlasti liiga vähe.

Ometi tegi see lavastus mind ka ütlemata kurvaks. Res Publica, Reformierakonna ja Keskerakonna üle on ilkunud teater NO99, EKRE eest on hoiatanud Eesti Draamateater. Ega palju ole üle jäänud. Valikut eriti pole. Mõeldes missa kui sõna etümoloogiale (vabaks laskma) ja selle tseremoonia lõpulausele „Minge Jumala rahus!“, meenub „Ühtse Eesti suurkogu“ lõpulause: „Te olete vabad!“. Me oleme küll vabad, kuid mida selle vabadusega peale hakata?