Leinameeleoluks pole põhjust

Kriitik Meelis Oidsalu: „Teatri vohada laskmine on teadlik kultuuripoliitiline otsus ja ma usun, et ükskord hakkab see meid tagumikust näpistama.“

TAMBET KAUGEMA

2018. aastal tehtud teatrile tagasi vaadates hakkab silma, et lava- ja valguskunstnikud on üha rohkem esil, kinnitab teatrikriitik Meelis Oidsalu: „Loodan, et visuaalkunstnikud haaravad teatris üha rohkem autoripositsiooni, teater on ruumiline ja pildiline meedium ning visuaalsus hakkab üha enam domineerima.“

 

Millised on kolm köitvaimat lavastust, mida juhtusid tänavu nägema? Kas oli ka midagi, mis mõjus isiklikult, valmistas pettumuse, käis valusalt närvidele?

Mingigi representatiivsuse saavutamiseks ja oma tunnetuse kontrolliks lugesin hoolega läbi ajakirja Teater. Muusika. Kino (TMK) kriitikute ankeedi vastused ning sain selguse, et Kanuti gildi saali „Workshop“ meeldis paljudele – ja asja eest. Jaak Allik nägi selles küll tegijate Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri ürgande raiskamist, ent teatrisündmuste loetelus nimetas ta selle ometi ära. Mul on hea meel, et ka teised olid oma heakskiitvais hinnanguis kõhklevad, see on märk väärt lavastuse vastuvõtule omasest osatisest nõutusetusest. Kaja Kann: „Tohutu kindlakäelisus tekstis, selle esituses, lavakujunduses ja publiku kaasamises tekitas lootusetuse tunde: kas tõesti on kõik valmis?“ Mingil tasemel on „Workshopi“ puhul tegemist teatripornoga, lavastus „kasutas häbenematult kõiki publiku tähelepanu köitmise viise“ (Marie Pullerits).

Teisalt toob lavastus esile asjaolu, et teater asub mitme eluvaldkonna – haridus, poliitika, andragoogika, publitsistika jm – pingeväljas. Mulle oli „Workshop“ justkui valdkondade vahele tõmmatud pesukuivatusnöörile visatud märg pesu. Seejuures tundus, et neile kolmele eesti avangardteatri korüfeele polnud lavastus eesmärk omaette, vaid selles sisaldus ka institutsionaalne trots või etteheide noortele põlvkondadele, ettepanek alternatiivteatri värk üle võtta. Aga eriti vist pole kedagi, kellele seda nn workshop’i teha. Need kolm loojat võivad rahulikult olla pensionini alternatiivsed, konkurents on eriti pärast teatri NO99 lõpetamist küllaltki hõre. Pilt pole siiski täiesti lohutu: mitmetahulise ja haarava teatrisündmusena jäi südamesse ka Raho Aadla, Age Linkmanni, Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni eepiline tantsulavastus „Olmeulmad 2“ Kopli vanas Põhjala kummitoodete tehases. Vana Toompere alternatiivsus kõnetas Tallinna Linnateatri lavastuses „Mineku eel“. Tegelikult on ju selliseid jõulisi nüüdisaegseid lavastajanatuure veel, aga pealekasvu praegu ei paista.

Väärt teater ei olegi ju tingimata alternatiivne. Teater täidab Eestis üldse nii palju erisuguseid rolle – teatrinäitlejad asendavad nii Hollywoodi kui ka aadelkonda – ning sobib koelt enamasti pigem antropoloogi kui esteedi skalpelli alla. Mingeid eluliselt kõnetavaid tasandeid ja veidralt nihestatud hetki võib leida ka vormilt üdini traditsioonitruus (Saueaugu teatritalu „Ilmavõõras“) või siis hoopiski mingite kutseliste standardite kohaselt täiesti ebaadekvaatses (nt Musta Kasti „Caligula“) lavastuses. Uudsus ja uudisväärtuslikkus ei ole teatris sünonüümid, nagu mitte ka kunstiküpsus ja meeldivus.

Kümme aastat tagasi, kui alustasin oma teatrikriitiku teed ja lugesin näljaselt kõiksuguseid teatriloolisi tekste, kohtasin Vaino Vahingul mõtet, et teater ei paku talle ammu enam mingit üllatust ega eruta, aga teinekord piisab veidrast nüansist, viisist või varjundist, kuidas näitleja mingil hetkel kätt tõstab või liigutab, ning sellest on küll. Hakkan vist alles nüüd aru saama, mida ta mõtles. Arvan, et Vahingul oli räme depressioon, kui ta niimoodi kirjutas, ja ma oskan sellise depressiivse teatrivaatamise viisiga nüüdseks suhestuda. Olen nõus Alvis Hermanisega, kes ütleb oma „Päevikus“ (mille avaldamine „Talveöö unenäo“ kaasandena oli mööduva aasta üks toredamaid ettevõtmisi, aitäh Tallinna Linnateatrile!), et teater ongi üldiselt depressiivne kunst. Selles mõttes pole ma teatris kunagi päris pettunud: nii halb kui ka hea teater on aidanud vaheldada heitumise viise, nüansseerida masendust, ja see on väga tähtis, sest rõõm ei vaja mingeid nüansse, kestvam masendus on aga talutav ainult siis, kui õpid tajuma selle varjundeid. Inimkäitumise jälgimine laval aitab seda teha, isegi kui on nõrk lavastus. Mõni äge ja meisterlik teos rebib haavad õudselt lahti ja siis mõtled, et on seda kõike nüüd vaja, seda head ja puudutavat teatrit.

 

Kas mõni teater, loominguline ühendus või lavastaja tõuseb oma tegudega 2018. aastast esile?

Kanuti gildi saal. Nagu Valle-Sten Maiste on öelnud, „teevad nad avangardi rahulikult“, igapäevatööna, asiselt, ei rebesta ega hingelda ja selles rahulikkuses on mingi väärikus, vääramatus ja väsimatus.

Andrus Vaarik sai 60. Ma vahel ikka loen tema intervjuusid Õhtulehest või mujalt ja iga kord mõtlen heldimuse ja kadedusega, kuidas ühte inimesse mahub nii palju elu- ja tundetarkust. Temas on palju armastust, vastuvõtlikkust, innustust, hoolivust – see paistab välja ka kõige tühisemates ja tabloidsemates esinemisvormides (kas või näosaate kohtuniku rollis). Palju õnne meile kõigile Andrus Vaariku puhul. Vaariku lavarollideski näeb tema isiksuse hõrku kuma.

Theatrum suudab mind ikka üllatada ja innustada oma sisemise vaikse põlemise ja välise leebe suvalisusega. NO99 lõpetamist kompenseerib emotsionaalselt Theatrumi uue saali avamine, eriti tänulik olen sealsete Prantsusmaalt toodud uute toolide eest. Istumine pidavat olema sama kahjulik kui suitsetamine ning ma arvan, et pole kaugel ajad, kui inimeste teatris ja kontoris istuma sundimine keelatakse samamoodi nagu avalikes ruumes suitsetaminegi, aga seni võiks tervist kahjustada mugavates toolides. Teater NO99 vist koonerdas omal ajal, istmed olid Hiinast tellitud ja kahjuks ka hiinlaste mõõtu.

 

Kas tänavusest sõnateatrist saab tuua välja mingeid suundumusi ja protsesse?

Teatriaastat kokku võtva Vikerraadio „Teatrivahi“ saate salvestusel mainisid teatriuurijad, aga ka TMK ankeeti lugedes jäi silma, et lava- ja valguskunstnikud on üha rohkem esil, eriti palju mainiti lavastuskunstnik Kristjan Suitsu – Rainer Sarneti „Öö lõpp“ näiteks ongi rohkem kujundatud kui lavastatud lavastus. Olen seda ka Ervin Õunapuu kujundatud lavastuste puhul juba pikemat aega täheldanud, et lavastaja on neis pigem teisejärguline kaasautor. Õunapuu oskab leidliku kujundusega lavastuse raamid nii paika panna, et lavastaja on rohkem aktsentide seadja, ruumi täitja, näitejuht, lavastust defineeriv tähendusteljestik ja pingeväli tuleb aga lavastuskunstnikult. Seejuures, Õunapuu Endlas lavastatud „Märtrit“ vaadates tekkis jällegi igatsus näitejuhi järele. Nii et siin tuleks leida mingi toimiv balanss. Loodan siiski, et visuaalkunstnikud haaravad teatris üha rohkem autoripositsiooni, teater on ruumiline ja visuaalne meedium ning see hakkab üha rohkem domineerima. Siin ei tasu ka visuaalse vilumuseta lavastajatel karta ohje natuke käest ära anda.

Arvan, et ka Alvis Hermanis, kellele pühendati seekord „Talveöö unenäo“ festival, võlgneb oma menu suuresti teatri pildilise olemuse väärtustamisele. Tema lavastusi festivalil ja ka varem vaadates olen endalt küsinud, kas ta üldse on lavastaja, võib-olla hoopis erakordsete liidriomadustega lavastuskunstnik, näitlejad teevad tal ju niikuinii rühmatööd ja näitlejaenergiat suunatakse laval ühiselt. Hermanis on ka selle poolest äge kuju, et ta on osanud võtta oma loomingu suhtes kergelt mänedžerliku hoiaku, reetmata seejuures kunstniku eetost. Ta peab õigeks, et juba prooviperioodil on tal oma loomingu suhtes kerge distants, ta delegeerib osa loomingulisi ülesandeid võimalikult vara ära ja seeläbi saab ise rohkem keskenduda lavastusterviku kujundamisele. Hermanis teeb kolleegidest kaasautorid, paneb nad kaasvastutama. Seda on talle vist õpetanud töötamine suurtes teatrimajades, kus on assistendid, produtsendid ja muud sedasorti asjamehed. Aga ma siiski usun, et ega ilmaasjata mõjunud tema sadu kordi etendatud küllaltki vanad lavastused Tallinnas näitleja­energia tasemel värskena. Need on olnud näitlejamängu mõttes rühmatööd ning näitleja, kes on autorina laval, püsib ka rollis kauem värske. Mulle tundub, et Hermanis võiks siin olla suunanäitaja, nii julgustuseks kujutava kunsti anniga inimestele, kes võiksid võtta teatris rohkem võimu (Ene-Liis Semper on ju väga püss), aga ka selles osas, et lavastaja kui juht peab suutma moodustada kaasloovaid lavastusmeeskondi ja innustama neid nii, et lavastus hakkaks elama ja vohama. Lavastaja ei sea raame, vaid paneb paika lavastuse teljed, millega ülejäänud kaasautorid loovalt suhestuvad. Ega Hermanis ole mitmest eesti lavastajast andekam, aga tema heas mõttes mänedžerlik andelaad on talle andnud märksa suurema loomevõimu ja nähtavuse.

 

Narva ehitati uus teatrikeskus, Paides alustas tegevust uus teater. Kas uuslavastuste meeletu hulk ja uute teatrite avamine on nähtus, millega tuleb lihtsalt leppida ja võtta omaks tõdemus, et kõike ei jõua niikuinii vaadata? Kas küllus tagab mitmekesisuse?

Teatri vohada laskmine on teadlik kultuuripoliitiline otsus ja ma usun, et ükskord hakkab see meid tagumikust näpistama. Üks, mis mind hämmastab, aga kus ma ei saa kellelegi näpuga osutada, sest olen ise aktiivse teatripublitsistina süsteemi osa, on see, kui palju teatrialaselt andetuid inimesi on Eesti teatritööstus suuteline pikaajaliselt kaasama. Ühiskonnale on see probleem, kui tähelepanumajandus (kus lisaks poliitikale ja kommertskultuurile on põhitegija ka kunst) hakkab siduma liiga palju inimressurssi.

Noor inimene võetakse teatrikooli, kus talle taotakse mitu aastat pähe, milline suur kunstnik peab temast saama, või kui ei saa, siis ta on täiesti saamatu. Kui see inimene siis tajubki, et ei, kunst ei olegi nii väga tema ala või et tal pole tegelikult midagi öelda, siis on tal imelik minna mingisse muusse eluvaldkonda, kus ta oleks arvatavasti ülihea proff ja staar, ta saaks seal ilmselt ka oma tunnustusvajaduse rahuldatud ja tema elul oleks tähendus. Või ta läheb muule elualale ja lohiseb seal niisama, sest kunstnikku temast ju ikkagi ei saanud.

Teater võtab eestlastelt juba liiga palju aega ja tühja pühendumist ning ma ei tea, kas me ka tulevikus saame seda luksust endale lubada. Kui kuulen mõnda teatriuurijat kurtmas, et võiks hakata nüüd mingeid riigiteatreid kinni panema, siis noogutan nõustuvalt, aga ühtlasi mõtlen, et äkki tuleks seda teatri vohamist silmas pidades vahelduseks sulgeda ka Tartu ülikooli teatriteaduse õppetool, kust on sirgunud küll mõnigi äge humanitaar, aga kus on sisuliselt ikkagi valmistatud ette kutselisi groupie’sid.

Meil on juba praegu liiga palju teatri­kultuuri ja mulle teeb muret, et teatrist saab sõna otseses mõttes oopium rahvale. Kõik lehed pasundavad Narvas mängitud suvelavastusest kui regionaalpoliitilisest saavutusest, tegelik regionaalpoliitika jääb aga tegemata, sest mingi emotsionaalne linnuke sai „Narva tagasivõitmise“ kastikesse justkui kirja, ent selle piirkonna tõelised probleemid, sh vohav narkomaania, jäävad kuhugi valitseva entose kuklasagarasse kopitama.

Ma saan aru küll, et kultuur avab uksi, silmi ja südameid ning nõustun Lea Tormisega, kes tunnistas, et Alvis Hermaniski on õpetanud teda lätlasi armastama ja nägema, kui ühesugused me oleme. Aga siiski, sellel regionaalpoliitilisel kultuurimõõgal on ka teine tera. Ei imesta, kui varsti kuuleme ka Võrus ja Valgas (lisaks Paidele) teatrimaja avamisest. Tegelikke probleeme saab siis rahus eirata või lasta neist vormida mõni kogukonda subjektistav sotsiaalkriitiline lavastus.

Need kõik on muidugi uljad hüpoteesid, mõni sotsioloog võiks ette võtta ja uurida, mida teater ääremaade elanikele tähendab ning milline on tema väärtus konkurentsis muude sotsiaal-majanduslike meetmetega. Ka seal ääremaal ei tehta alati teatrit tohutust vastutusest kogukonna ees, vaid selleks, et kusagil oleks teatrit teha, et silma hakata ja siis, juhhei!, pealinna.

Teatriuurimise juurde tagasi tulles ja mõeldes üha suuremale suutmatusele tõlkida meie ühiselus avalduvaid tendentse: ehk võiks pigem koolitada humanitaarhuvilisi noori sotsiaal- ja poliitantropoloogideks, kes saavad huvi korral võtta juurde teatriteooria kursuse, aga kes üha robustsemalt etenduslikustuvas ühiskonnas keskenduks poliitiliste etendusolukordade, afektistruktuuride ja poliitnarratiivide analüüsimisele-selgitamisele. Poliitikas toimuvad protsessid on, mulle tundub, üha sarnasemad või suisa lahutamatud mingitest universaalsetest kultuuriprotsessidest ja -pingetest. Selles plaanis on väga sümpaatne Ott Karulini Sirbis alustatud rubriik „Üks roll“, mis taotlebki vist seda antropoloogilist kõrvalpilku ühiselulistele etendusolukordadele.

 

2018 oli teatri NO99 lahkumise aasta. Millist mõju avaldab see sündmus Eesti teatripildile?

Loodan, et positiivset. Leinameeleoluks ei näe põhjust, inimesed on kõik elus ja terved ning teatrimaastikul tervikuna käib ju suur pidu ja pillerkaar. Mina jään huviga ootama nende üliandekate inimeste tulevast loomingut. Eelnenud küsimuse vastuse taustal arvan, et NO99 oli endale selle õigesti selgeks teinud, et kui oled avaliku raha toel tegutsev asutus, siis tuleb ühiskonnale ka midagi tagasi anda. Nad olid võtnud selle endale missiooniks ja tõesti tegid seda. Sellise hoiaku ja missioonitundega kooslust ma praegu Eesti teatris ei näe. Kümne-viieteistkümne aasta taguse ajaga võrreldes on toimunud märgatav sammaldumine, mugandumine.