Lennuki tammsaarelikud metsavennad Soontaganal

Kesk-Eesti teatritrupi „Ai, velled …“ on enamat kui romantiline metsavennalugu või päevakajaline hoiatus, et punane terror võib korduda.

ANDRUS KARNAU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kesk-Eesti teatritrupi „Ai, velled …“, autor Urmas Lennuk, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Vanhanen, helikujundaja Felix Kütt. Mängivad Janek Joost, Laura Lind, Ivo Eensalu, Jaanus Mehikas, Andres Oja, Merle Rajaveer, Indrek Taalmaa, Sulev Teppart, Nero Urke ja Haldi Välimäe. Esietendus 4. VI Pärnumaal Pikavere külas Soontagana vanas vallamajas.

Sel õhtul, kui tulin Soontagana vallamajast „Ai, vellede …“ etenduselt, värvis loojuv päike taeva veripunaseks. Lapsepõlvest mäletan, et ebaharilike ilmanähtuste kohta pomisesid vanad inimesed, et küllap see sõda tähendab. Sama motiivi kohtab ka näidendis. Lavastust „Ai, velled …“ reklaamitakse metsavend Hirmsa Antsu (Janek Joost) loona, aga päris nii see pole.

Kui „Ai, velledele …“ midagi ette heita, siis seda, et lool polegi õiget peakangelast. Õigupoolest tõuseb peategelaseks talumees Sepa Mihkel (Sulev Teppart), seda nii sisuliselt, aga veelgi rohkem särava näitlejatöö tõttu. Teppart mängib iga lihasega, isegi silmamunadega, väändub ja paindub, seisab sirgelt, kui vaja. Tema olekus on ühtaegu nii pearulik saamahimu kui ka andreselik paatos. Viimast küll õige vähe, sest puskar tahab metsavendadele või NKVD ohvitserile viimist. Tepparti rolli ülesanne pole rohkem ega vähem kui näidata, kuidas korralikust inimesest saab ühel päeval reetur.

Ootasin lavastusest ennekõike kunstilist tõlgendust, miks hakkas Ants Kaljurand metsavennaks hüüdnimega Hirmus Ants. Mis tõukas teda tagant? Millest ta unistas? Esimese vaatuse järel seisin vallamaja ees natuke pettununa. Alles Lihula linnuse juures veripunast päikeseloojangut põrnitsedes sain aru, et ma ei tundnud vastust kohe ära: Hirmsal Antsul polnud mitte millegi vahel valida, ellujäämiseks saigi minna ainult metsa varjule. Näidendi autor Urmas Lennuk on hoidnud kõrvale metsavenna kui vabadusvõitleja kohustuslikust kuvandist.

Näitemänguga öeldakse, et metsavennad olid inimesed, kes tahtsid elada nii, nagu elati enne Teist ilmasõda. Lennuk viitab näidendis korduvalt A. H. Tammsaarele, nii otse kui ka kaude: metsavendade väärtusilmas olid kõrgel kohal maa, töö, armastus ja tõde. Ainult õigust neil selleks enam ei olnud. Lavastus pakkus elamuse, ometi oli vallamajast lahkudes tunne, et midagi jäi puudu. See on sõnul seletamatu, sest oivalisel näitemängul ei saa ju olla midagi puudu.

Metsavend Hirmus Ants (Janek Joost) ja tema pruut Vilma (Laura Lind), taamal vana mees (Ivo Eensalu) ja vana naine (Merle Rajaveer).

Merle Jantson

Seletuse tõi näidendi tekst. Ma ei tea, miks, aga näiteseltskond oli välja kärpinud stseeni, kus räägitakse sellest, et metsavennad olid vägistanud talutüdruku. Lihtsalt sellepärast, et nad polnud kaua aega naist näinud. Pärast jõletut tegu tapsid nad ka tüdruku isa. Võib-olla veel kellegi, aga sellest näidendis ei räägita. Lennuk on autorina teinud oma töö hästi: vägistamise kirjeldus oleks olnud vajalik, et mõista Sepa Mihkli tegelaskuju. Õnneks on ta liin jäänud lavastuses enam-vähem loogiliseks, aga ikkagi pisut õhku rippuma.

Eestis on küllaltki vähe tehtud lavastusi ajaloo traagilistest ajajärkudest. Julia Aug tõi eelmise aasta lõpul välja Eesti juutide hukkamise ja tagakiusamise loo „Ema, kas meie kass on ka juut?“. Seegi oli, nagu Lennuki näidendki, fragmentaarne, justkui häbenedes jutustav, julgemata kasvada selgete värvidega looks. Piinlikkustunde ja valu pärast, mida küüditamine või juunipöördega kaasaminek või hävituspataljonlased või metsavendade kuriteod ikka veel esile kutsuvad, peaks teatrilaval seda rohkem ja rohkem mängima. Ehk ühel päeval lepime olnuga?

Ilmselt hoidis hirm, et inimesed saavad pahaseks, ka näiteseltskonda tagasi, sundis tekstikärpeile. Metsavennad pole ses lavastuses nagunii õilsad vabadusvõitlejad, aga vähemalt otsest veresüüd neile ei lange. Nagu öeldud, peategelane on Sepa Mihkel ning tema taustal räägitakse lugu sellest, kuidas inimesest saab äraandja. Arheoloog ja metsavendade uurija Mati Mandel on kirjutanud, et Hirmus Ants võeti 1949. aasta jaanipäeval kinni, sest keegi reetis NKVD-le tema salga asukoha.* Nii nagu ka Ants Kaljurand ise andis NKVD ülekuulamiskambris üles kõik Soontagana valla inimesed, kes olid teda aidanud. Metsavenna abistaja saatus oli toonastel veristel aegadel sama, mis metsas oma õigust taga ajanud meestel ja naistel. Neid piinati ja sageli lasti nad maha.

Mandli asjatundlikkus konsultandina on aidanud näidendi mitmekihilisusele kindlasti kaasa. Õigupoolest on näidendis kujundlikkust rohkem, kui näitelavale tuua õnnestuks – lugedes huvitav peen mõtteniidistik on mängimatu. Ilmselt just seetõttu tunduski lavastus saalist vaadates fragmentaarne.

Lennuk on sõlminud paljude metsavendade lood kolmeks tegelaskujuks. Ehe suvelavastus, sest mängitakse Soontagana vanas vallamajas, kus metsavennad ja hävituspataljonlased on ka päriselt tegutsenud. Lavastus on meisterlik, kiita on põhjust paljut. Õige õhkkond algas juba kohvikust, kus laudadel eestiaegsed ristpistes laudlinad ja kastmetirinaisse sätitud piimanõgesed. Seejärel lava: rohmakas ja tilluke kuuse- ja männipalkidest ehitis. Kiita tuleb Lennukit selle eest, et miilitsad ja metsavennad on laval üheaegselt üksteist nägemata, aga ometi koos, süües vahel ka ühest kausist.

Lavastaja Raivo Trass suri mõni päev pärast esietendust ega näinudki lavastust, mille tema näitetrupp oli loonud. Trassi haigestumise järel täitsid tema ülesannet Nero Urke ja Sulev Teppart. Kui peaksin valima Eesti teatri kõige ilusama armastusstseeni, siis on üks tugev kandidaat Soontaganal nähtud kuuse-ehtimine jõuluõhtul. Paelu sättis puule Antsu pruut Vilma (Laura Lind).

Tepparti suurepärast rolli poleks ilmselt sündinud, kui tema peamine lavapartner Indrek Taalmaa poleks NKVD ohvitserina talle samaväärselt vastu mänginud, erilises koomilises võtmes, rõhutades sellega ajastu julmust. Etenduse finaal, kus kolm metsavenda (Janek Joost, Nero Urke ja Andres Oja) tardunult relvadega seistes oma viimsesse lahingusse astuvad, jääb oma lihtsas sümboolsuses kauaks meelde.

Lavastuses pole nõrku osatäitmisi. Miilits (Jaanus Mehikas) pingutas kohati ehk liiga palju, aga see võis juhtuda ka vaid ühel õhtul. „Ai, velled …“ on enamat kui romantiline metsavennalugu või päevakajaline hoiatus, et punane terror võib korduda. See on tammsaarelik näitemäng inimese elust ja tühisusest. Sahara tolm pidavat loojangud Eestis veripunaseks värvima. Praegu teeb seda võib-olla Ukraina sõjapõlengute suits ja tahm.

* Mati Mandel, Hirmus Antsu lugu. – Kultuur ja Elu 2010, nr 1.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht