Lõikavalt tõeline

Martin Alguse näidend „Midagi tõelist“ on vahe nagu habemenuga: terav, täpne ja meisterlikult tehtud.

MADLI PESTI

Vanemuise „Midagi tõelist“, autor Martin Algus, lavastaja ja lavakujundaja Andres Noormets, helikujundajad Andres Noormets ja Hans Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, fotokunstnik Maris Savik. Mängivad Riho Kütsar ja Veiko Porkanen. Esietendus 9. XI Sadamateatris.

Midagi tõelist“ on Martin Alguse kuueteistkümnes näidend ja selle on toonud Sadamateatris lavale Andres Noormets. Tema lavastas 2008. aastal ka Alguse debüütnäidendi „Janu“, tookord Endlas. „Midagi tõelist“ on Alguse paremaid näidendeid, või täpsemalt – praeguseks parim. Alguse teeb eesti näitekirjanduses eriliseks tema mitmekülgsus. Seni oli minu lemmiknäidend tema poeetiline ja karm „Väävelmagnooliad“, aga ta on katsetanud ka farsi, põnevusdraama ja dokumentaalsusega, leides peaaegu alati oma teema ühiskonna valupunktide hulgast: alkoholism, netipornosõltuvus, uudsed peremudelid, erivajadustega inimeste hakkamasaamine, omaste hooldamine jms. Algus saab varjamatult inspiratsiooni elulistest juhtumitest ning teda on mõjutanud briti aus ja otsekohene in-yer-face-teater, mille esindajate (Mark Ravenhill, Sarah Kane) teoseid on ta ka eesti keelde tõlkinud.

Algus on kirjutanud väga erilaadseid tekste erisugusel teemal ja stiilis. Nüüd on ta katsetanud ka romaanižanris: näidendi põhjal kirjutatud romaani „Midagi tõelist“ on andnud välja kirjastus Varrak. Alguse vilumus ja mitmekülgsus on hämmastav. Näidend „Midagi tõelist“ on vahe nagu habemenuga: terav, täpne ja meisterlikult tehtud. Ka netipornosõltuvuse teema poolest lõikub see eriti täpselt nüüdisaega. Arvan, et sellist teksti nagu „Midagi tõelist“ eesti (näite)kirjandusest ei leia. See mõjub filmilikuna ja, nagu kavalehel sobivalt ka märgitakse, näidendit lugedes võib kergesti unustada, et tegu on eesti autoriga. Sama hästi võiks see olla mõne välisautori kirjutatud ja tegevus toimuda kuskil mujal.

Vanemuine reklaamib lavastust „Midagi tõelist“ kui draamat ihadest ja nende tagajärgedest. Jah, nii on, aga see mõjub – ja ilmselt peabki mõjuma – pigem liialdatud reklaamlausena. Üks kiht selles tekstis on põnevuslugu, mis rullub lahti lugeja-vaataja kujutluses. Lavastaja Andres Noormets on jätnud võimalikult palju ruumi vaataja enda kujutluspiltide tekkimiseks. Selline lähenemisviis toob meelde Noormetsa originaalsed ja auhinnatud raadiokuuldemängud.

Näidendi pealkiri „Midagi tõelist“ on sama mitmekihiline kui tekst isegi. Pealkirja võib võtta irooniana. Kuna näidendi üks peamisi kihte on netipornosõltuvus ja teise kihina tõuseb esile tarbimissõltuvus, siis võib pealkiri tähendada millegi parema otsingut. Tegelased otsivad seda tõelist, päris tunnet ja autentsust vilkuvas internetis ja plastmassist kodumasinates, kuid mõistavad, et see on ummiktee. Need justkui tuttavad teemad mängib kirjanik Algus lahti peenelt, mitte klišeedena.

Lavastuse kahte tegelast, 42aastast Leod ja 32aastast Karli mängivad vastavalt Riho Kütsar ja Veiko Porkanen.

Maris Savik

Sõltuvusteemale lisaks koorub näidendist veelgi kihte. Mis on tõelisus? Kuidas tõelist tunnet ära tunda? Näidend paneb mõtlema nüüdisaja inimese üksindusele ja lähedusevajadusele. Allhoovusena miilab igatsus, püüdlus parema elu järele. Tegelased püüavad kauguses vilkuvaid virvatulukesi.

Noormets on suutnud lavastajana taas üllatada. Näidendit lugenuna poleks arvanud, et selle võib just niiviisi lavale seada. Õigemini, päriselt julgeda teha asja nii minimalistlikult: kaks meest istuvad kaks tundi kõrvuti tooli peal ja räägivad kordamööda oma lugu. Selle kahe tunni jooksul ei hakka ometi hetkekski igav, niivõrd täpselt on teksti esitus rütmistatud ja pingestatud.

Sadamateatri kujundus on monokroomselt hall: põrandal vaip, kaks tooli, toolide ees mikrofonid, tagalaval sein või tulp, kuhu kuvatakse fotosid. Enne, kui näitlejad Riho Kütsar ja Veiko Porkanen rääkima hakkavad, sätivad grimeerijad ja tehnikud neid justkui enne telesaadet. Jutustuse edenedes süveneb mulje, et mehed on politsei ülekuulamisruumis, aga ühtlasi nagu pihitoolis. Meeste kõnevoorud on Algusel täpselt struktureeritud ja lavastajal rütmistatud, lavastuses lisandub helikujundusena vahepeal pingeline pulseeriv rütm. Ka kõnetempo kiirendamisega kasvatatakse pinget.

Visuaalselt tõuseb olulise kaasautorina esile fotokunstnik Maris Savik, kes on seekord saanud tavapärasest rohkem tööd. Saviku mustvalged foto(lavastuse)d jooksevad meeste jutule taustaks, kord illustreerides räägitut, kord luues atmosfääri või lisades humoorika kommentaari. Fotodega ankurdatakse lugu Tartusse siin ja praegu. Jah, lugu on universaalne, kuid see tuuakse lähemale konkreetse koha, tänavate ja majade kuvamisega.

Lavastuse kahte tegelast, 42aastast Leod ja 32aastast Karli mängivad vastavalt Riho Kütsar ja Veiko Porkanen. Taas võin öelda, et jälle on Noormets saanud näitlejad mängima mingil uudsel, kergel viisil, seejuures täpselt ja lõikavalt. Mõlemad näitavad ennast uuest, teistsugusest küljest.

Porkanenil on küll Vanemuises üpris palju rolle, kuid mitte ühtki sellist, kus lavastus oleks tema peale ehitatud, kus ta veaks kogu tegevust. Lavastuses „Midagi tõelist“ teeb ta oma seni mahukaima ja väljapaistvaima rolli. Päris alguses oli kahtlus, kas ta pole mitte liiga noor mängimaks vanglast pääsenud meest, kes hakkab kokku elama naisega, kellel on 11- ja 15aastane laps. Kahtlus hajub aga peagi, sest Porkanen mängib veenvalt, täpselt, sisendusjõuliselt.

Ka Kütsari puhul võib kasutada samu epiteete. Kütsaril on Vanemuises muidugi väga pikk slepp. Kui ta mõnikord ongi kuidagi karm ja maneerlik, siis Noormetsa lavastuses imeb tema lugu vaataja täielikult endasse, ta justkui hüpnotiseerib vaataja oma magnetiseeriva pilguga. Kütsar istub peaaegu kogu aja staatiliselt oma toolil ega vaata publikule otsa. Ta pilk on suunatud kuhugi publiku selja taha ja võiks arvata, et sellise valikuga läheb ka lugu üle publiku peade, aga ei, see jõuab lõikavalt kohale.

Muidugi on näitlejate panuse esiletõstmine igati õigustatud, ent seekord nimetan neid hoopis meediumiks, sest lavastuse peategelane on tekst. See on hämmastav, kuidas Noormets on tõesti teksti täielikult usaldanud. Peale pingelise sisu naudib publik Alguse sõnakasutust, näitlejate oskust teksti rütmistada, seda, kuidas ühe kõnevooru lõpp on teise algus – sama sõnaga, mis võib ootamatult muuta oma tähendust ja konteksti. Tekst ja selle esitus on seekord parimas mõttes performatiivne akt.

Omaette ajastu dokumendiks tõuseb lavastuse kavaleht, mis on üks õõvastavamaid, mida nähtud. Mõni teine ilmselt küll tõdeks, et – argipäev. Nimelt leiame sealt elust võetud tsitaadid tutvumisportaalist, kus toimuv dialoog on lavastatud tegelaste Marta16 ja Leon42 vahel. Jututoa keskkond kuvatakse ekraanile. Ühe reedehommikuse proovi ajal koostatud konto sai lühikese ajaga 223 kirja – kõik suunatud nime järgi 16aastasele Martale: rahapakkumised ja kõikvõimalikud nilbused („otsin diskreetset tuttvust oleksin sponsoriks“, „võiks teha miskit vallatud“, „300 tahad“ – kirjaviis muutmata).

Martin Algus mõtiskleb kavalehel, „et kui me veedame oma elus järjest kauem aega virtuaalseisundis, siis mida see meiega ajapikku teeb? Totaalne ekraanistumine ei aita kindlasti ei iseenda siseilma ega ka ümbritseva välisilmaga adekvaatses kontaktis olemisele kaasa. Ja reaalsusest täiesti võõrdunud massiga on lihtne manipuleerida, neid on lihtne nii rõõmustada kui ka hirmutada. Praegu tehakse seda väga edukalt, kui vaadata, kuidas populistid maailmas toimetavad“. Tänapäevane ohudraama „Midagi tõelist“ paneb mõtlema sõltuvuse tagajärgede ja inimlikkuse üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht