Loomiseks saadud aeg annab vastu

Arvo Pärdi muusikale loodud „Katedraalis“ saavad kokku idee, koreograafia ja muusika, andes vaatajale võimaluse ekselda, mõelda ja nautida.

HEILI LINDEPUU

Scapino Balleti „Katedraal“ („Cathedral“), lavastaja Marcos Morau, koreograafid Marcos Morau ja Lorena Nogal, kunstnik Silvia Delagneau, helilooja Arvo Pärt, muusika live-esitaja Sinfonia Rotterdam. Tantsib Scapino Balleti trupp. Esietendus 30. X 2019 Rotterdamis.

Hollandis Rotterdamis tegutseva Scapino Balleti asutas pärast Teist maailmasõda tantsija ja koreograaf Hans Snoek, kes uskus, et tantsuvägi suudab „sõja järel tuua laste palgeile värvi“. Scapino Ballet on sõnastanud oma kreedo: lavastused peavad pakkuma inimestele võimaluse kogeda midagi maailmast, kus elame. Tihti tehakse koostööd ja ammutatakse inspiratsiooni teistest etenduskunstidest. Scapino Balleti lavastuste üks iseloomulikke jooni on teatraalsus ning seeläbi sobib koreograafi Marcos Morau mängulisus ansamblisse imehästi.

Morau’d (sünd 1982 Valencias) peetakse Euroopa teatri tõusvaks täheks. Ta on õppinud Barcelona teatriinstituudis, Valencia tantsukonservatooriumis ja New Yorgi tantsulaboris Movement Research. 2005. aastal asutas Morau koos kaaskunstnikega rühmituse La Veronal, kes seob tantsu, filmi ja kirjanduse. Scapino Balletis on ta varem teinud lavastused „Shin A Lam“ (2014) ja „Pablo“ (2016).

Juba „Pablo“ paistis silma tugeva narratiivi ja teatraalsuse poolest, leidliku koreograafia abil oli antud tuntud heliteostele uus vaatenurk. Ootused „Katedraalile“ olid seega kõrged. Nüüdistantsule iseloomulik abstraktne liikumine on siin raamistatud selge looga, ent ühtlasi jäetakse vaatajale võimalus luua oma maailm. Etenduse sissejuhatuseks kõlas hollandikeelne tekst, mida mõistmata oli suurem vabadus lasta mõjuda visuaalsetel kujunditel. Morau liikumiskeeles mängitakse peale tantsuteatri ka visuaalteatri võttestikuga.

Kaksteist tantsijat ja muusikud on laval, nagu neile loodud elavas maailmas, mida vaatajal on au mõnda aega jälgida. Põnevate ja müstiliste keerdkäikudega koreograafia on tantsijatele justkui igapäevane suhtlusvahend. Seejuures nõuab selle teostus neilt suurt täpsust, läbitunnetamist ja usku ebaloogilisuse loogilisusesse. Lavastaja ja tantsijate loodud ja teostatud maailm oma veidrustega tekitab selle abstraktse morse kaudu usutavuse. Lavale toodud tegelased liiguvad orgaaniliselt ning põimuvad teistega võib-olla esmapilgul harjumatumalt, kuid tõetruult, nende maailma reeglite kohaselt.

„Katedraali“ kõige mõjuvamad stseenid on need, kui on kaasatud kõik tantsijaid – seal pääsevad sünkroonsus ja täpsus mõjule.

Hans Gerritsen

Kui mängida mängu „mis siis kui …“, kaovad piirid ja fantaasia saab voolata, luues lavale üleelusuuruses liikuvad peata kehad, meteoriidi, masinlikkuse ja piiritu armastuse. Duetid vahetuvad gruppidega, tegevuslik liikumine inimese ja suure nuku ühtsusega, kord on rõhk tantsul, siis mängitakse muude visuaalsete vahenditega. Kõige mõjuvamad stseenid on kindlasti need, kui on kaasatud kõik või enamik tantsijaid – seal pääsevad sünkroonsus ja täpsus mõjule.

Kõike seda kroonib Arvo Pärdi võluv, minimalistlik ja kaasaviiv muusika Sinfonia Rotterdami imelises ettekandes. Elava muusikaga tantsulavastused mõjuvad vaatajale intensiivsemalt ja isiklikumalt ning ühtlasi toovad tantsijaisse jõudu ja mahlakat orgaanikat.

Pärdi muusika on koreograafide seas hinnatud, ent sageli tuleb tunnistada, et jäädakse muusikale alla, ollakse liiga illustreerivad. „Katedraalis“ on suudetud seda suuresti, kuid mitte täielikult murda. Muusika ja tants vahetavad etenduse vältel positsioone: kord juhib mängu muusika, siis tants, edasi liigutakse koos harmoonias kuni täieliku vastanduseni või ükskõiksuseni teineteise suhtes. Põnev oli jälgida, kuidas lavastaja on leidnud Pärdi tuntud lugudele uue koreograafilise vaatenurga ja hingamisrütmi. Pärdi muusika seab koreograafile kõrged nõudmised ja suured kohustused, ent Morau koos kaaskoreograaf Lorena Nogaliga on tunginud sellest rägastikust auga läbi. Looduse suursugususes ja universumi lõpmatuses saavad kokku idee, koreograafia ja muusika, andes vaatajale võimaluse ekselda, mõelda ja nautida.

Etenduselt lahkudes jääb ajju trummeldama, et selline peen ja läbitöötatud kvaliteet saab tekkida vaid siis, kui loomiseks on antud ja saadud aega. Siit edasi kisendavadki eesti nüüdistantsu probleemid. Taas unistades ja mõttemänge mängides: mis oleks, kui koreograafidele antaks aega luua ja katsetada? Et ellujäämiseks poleks vaja teha veel muid töid ning koreograafi-lavastaja amet annaks leiva lauale ja apelsini taskusse. Mitte ainult koreograafidele, vaid ka tantsijatele. Et neil oleks aega ja võimalust käia proovides, olla nendeks füüsiliselt valmistunud. Et toetused oleks piisavalt suured ja saaks luua rohkem kui viie professionaalse tantsijaga lavastusi.

Kui oleks nii palju aega loomiseks, et proovisaalis ei õpitaks vaid koreograafiat, vaid jätkuks aega luua tervikmaailm koos sellega kaasnevate katsetustega. Kui vaid oleks koreograafidel aega kasvada. Mujal maailmas lavastusi vaadates võib ikka ja jälle tõdeda, kui hädavajalik ja elementaarne see on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht