Loomulikkuse kunst

Tõnu Õnnepalu

Teekond. Teatrireisikiri VIIISeni, kui olen kirjutanud kahest tükist ühes loos, on neid kahte alati ühendanud mingi temaatiline seos. Seekord kirjutan kahest lavastusest, mida ei ühenda pealtnäha miski. Aga miski neid siiski ühendab. Isiklikkus ja loomulikkus. Mõju.

„Samm lähemale”.1 Fuajees ette kantud proloog oli ju natuke lapsik. Noored poisid kujutamas oma unistusi. Nojah, mis ongi lapsikud, nii et selles mõttes ka aus. Selles mõttes tõesti proloog, teerajaja tollele pihtimusteatrile, mis pärast vaheaega järgnes saalis. Kui oleme juba tunnistanud oma lapsikust, on tee teatrile lahti. Sest teater on lapsik või ta pole enam teater. Inimene on lapsik või ta pole enam inimene.
Kummaline, meie veendumused on tõesti olemas vaid selleks, et saaksime neist loobuda. Muidugi sunniviisiliselt, mitte iial vabatahtlikult. Kuni viimase veendumuseni, selleni, et me oleme keegi, oleme inimene, oleme elus. Oleme.
Üheks mu väikeseks teatriveendumuseks, millele kavatsesin näitlikult rajada ka oma festivalikava, oli see, et kõige aluseks on dramaturgia, on lugu. Lihtne lugu. Ei, tegelikult mitte lihtne. Tühja mind huvitab see lihtne lugu! Suur lugu! Vot. Seda tahaks. Kui üks teatriõhtu sind kuhugi ei vii, kui sa astud rasketest teatriustest täpselt samale sillutisele, mida tallasid su jalad sisse tulles, siis on see ju raisatud raha, raisatud aeg, raisatud, riknenud teater.
Lugu, see on ju dramaturgia, näidend, eks ole?
Ja mis dramaturgiat on „Sammus”? Või oli? Ei, tekstilist küll mitte. Teksti, tõsi, oli. See polnud tantsuetendus, kuigi oli ka. Aga tekst, mis oli, oli igaühe isiklik tekst. Kuigi mitte spontaanne. Või, noh, teatavas mõttes vägagi spontaanne. Lavastaja oli neist noortest näitlejatest kätte saanud teatava spontaansuse ja selle fikseerinud. Nii et see ei olnud küll enam päris spontaansus, aga oli see-eest kunstiline, mis on küll vähem, aga ometi ka rohkem. Või mis see päris spontaansus üldse on? Karje afektiseisundis? Aga see pole enam isiklik, vaid lihtsalt inimlik.
Jah, pihtimusteater. Olin seda ammugi igatsenud. Miks ei võiks teater olla tõeliselt isiklik? Nojah, vähesed saavad laval sellega hakkama. Ei jätku julgust, ei jätku usaldust. Ja miks peakski, eks ole? Nagu me ei teaks, et iga pihtimust, iga aususehetke saab ära kasutada sinu vastu ja kasutakse ka! Ometi on teater oma rituaalsete seintega teatav polster, turvatsoon, kus pihtimus saaks olla võimalikum kui elus, kui maailmas. Igatahes oli seekord lavastajal õnnestunud luua see usaldav atmosfäär (see vist ongi lavastaja kõrgem ülesanne), nii et isiklikkus ei tundunudki enam piinlik. See ei olnud publiku ees alastivõtmine, sest omal kombel pandi ju ka publik pihtima. Esimene kord, kui ma nägin, et publiku „kaasamine” pole piinlik, sest seda ei tehtud võimupositsioonilt, vaid teatava kohmetusega, isiklikult, ilma rolli kaitsva maskita.
Näitlejad ilma rollideta. Oma tavalisuses. Sest eks see tule ikka välja, kui inimene peab esinema otse sellena, kes ta on: kõik on tavalised. Või siiski. Mõnes oleks nagu midagi vähem tavalist. Mõni julgeb astuda kaugemale, see tähendab, lähemale. Oma tavalisusele, endale. Hämmastav oligi see, kui ausalt oma tavalisuses astusid üles need teatrikooli poisid, see järjekordne lend! See valik, mille enda jaoks on teinud Teater. Nekrutid. Noviitsid. Aga kui tavalisus ongi õige pinnas kunsti sünniks, mitte erilisus? Mis saaks Teatrist, kui see koosneks vaid andekatest tundlikest närvipundardest? Niisugustega kaugele ei sõidaks.
Püha andekust on muidugi vaja, aga kui õigustust, kui lunastust, kui soola. Ilma oleks teater surnud, aga kes sööks paljast soola? Ei, kõigepealt vajab Teater ustavaid, vastupidavaid, tarvitatavaid vendi (ja õdesid) – kes peaksid pingele vastu, kuulaksid Direktori ja Lavastaja sõna. Täidaksid oma vaga, mitte liiga sisemise erisugususega kohta ansamblis. Vaja on ju pikki ja pakse, ilusaid ja vähem ilusaid, kiireid ja aeglasi. Tegelikult pole need sugugi ainult välised kategooriad. Need on sisemised ka. See tuligi „Sammus” hästi välja: kuigi igaüks rääkis just nagu millestki välisest, kehalisest, rääkis ta sellega välja midagi põhilist iseenda kohta, ja inimese kohta siis ka. Mida on näitlejal muud näidata kui ennast? See ise on sama algusest lõpuni, see on tema viis siin ilmas kehastada inimlikkust, muud tal pole ega tule. Muidugi on lisaks veel oskus, õpitavad kunsttükid, väga tähtsad, aga ometi täiesti tähtsusetud. Ainus, mida näitleja näitab, esimesest sammust laval viimaseni, on ta ise. Mida lähemale ta sellele astub, seda suurem ta on. Jah, muidugi, iga samm sellel teel on traagiline (isegi kui naljakas), aga ma usun (pean uskuma), et vabastav ka.
Kuid mis siis ikkagi sidus selle teatriõhtu alguse ja lõpuga, pinge ja lahendusega looks, kui see polnud dramaturgia? Oli see koreograafia? Jah, „Samm lähemale” on ballettdraama, kus siirus ja kavalus on leidnud õnneliku ühenduse. Eks ole, nagu see vana juhatus käib: olge kavalad kui maod ja tasased kui tuvid. Ärge kavaldage, ärge mängige siirust. Tehtud siirust on täis kogu kunst, vaid harvad oaasid välja arvatud. Kui neid oaase poleks, me ei teakski, mis on kunst ja mis me oleme. Mis me olla võime.

„Neli aastaaega”.2 Kui „Samm” on dramaturgiliselt pigem see numbri- või etüüditeater, mida nii armastatakse teha ja mis nii harva välja tuleb, siis „Neli aastaaega” on puhas vana dramaturgia (mida ka armastatakse teha ja mis ka harva välja tuleb). Mitte küll nii vana, aga siiski. Kirjutatud 1964. Kas kuue- ja seitsmekümnendate piiril ei asugi mitte ajatu kunsti piir? Selle tagant võib veel leida klassikat, aga mida siiapoole, seda lühem on teoste aegumistähtaeg. Kes loeb veel kümme aastat vanu romaane? Ja kas kõigi nende ometi igati heade paarikümne aasta taguste näidendite juures, mida taas lavale tuuakse, pole siiski selgesti tunda, et nende „parim enne” on möödas? Pole just pahaks läinud, aga pole enam ka värske. Me oleme jõudmas absoluutsesse olevikku. Võib-olla see ongi meie ajaloo lõpp. Sama, äärmisel juhul eelmise aasta numbrit kandvad tükid on veel värsked, meie kaasaegsed, võivad mõjuda isegi kuidagi klassikalistena. Aga see on viirastus. Järgmine hooaeg neid enam ei mäleta. Ja järgmine ajaloohooaeg ei mäleta enam meid. Ja kas me tahamegi, et mäletaks? Kas see, mis me teeme, meie kunst, üldse tahab olla väärt mäletamist, või on ta juba tehtudki ainult unustuse nimel? Õnnis unustus! Me pole mitte postmodernsed, vaid oleme ellu viinud modernsuse ideaali, mille sõnastas Rimbaud: Il faut être absolument moderne. Absoluutne modernsus on absoluutne mööduvus, absoluutne unustus. Ja selleski on oma ilu.
Aga „Neli aastaaega” on veel selgelt klassikaline teos modernismi õitsvast, lootusrikkast perioodist. Selles on veel suure ajatu dramaturgia hõngu. Poeesiat. Üks asi, mis unustatakse liiga kergesti: draama on palju lähemal luulele kui proosale. Mitte asjata ei kirjutatud ja esitatud seda vanasti värsis. Suur draama on värsis tänapäevani, olgugi et värss on nüüdseks proosast peaaegu eristamatu. Luulelisuse all mõeldakse tihti ebaloomulikkust, aga luulelisus on äärmine loomulikkus. Elus tuleb seda muidugi harva ette. Või õigemini, elu ainult sellest koosnebki, aga harva õnnestub seda näha. Elu täieliku loomulikkuse nägemine ongi puhas poeesia, ekstaas.
Nõnda on tõeliselt hea teatritükk alati poeetiline ja see poeesia ei avaldu sugugi ainult tekstis (mis, nagu öeldud, võib kõlada vägagi proosalisena). Ma pole veel seni juhtunud laval nägema nii kummalist kreemikaskollast valgust, ja see loitis asjadele ja inimestele just täpselt siis, kui pidi. Vähemalt nii tundus. Rääkimata Marion Unduski sellele lavastusele loodud ruumist. Väga selgelõikeline poeesia. Barokse proportsiooniga ukseavad rõhutamas laval toimuva inimlikkust. Barokk oli viimane tõeliselt lihtne stiil, isegi kui ta ajalukku on läinud oma liialdustega. Ta lähtus veel puhtalt inimesest, mitte ideest. Ja ka Weskeri pealtnäha lihtne lugu lähtub puhtalt inimesest: armastuse neli aastaaega. Vanas majas on koos mees ja naine, kelle elu esimene etapp on jõudnud talve. Aga nad on veel noored, see pole viimane tsükkel. Või on? Kui oled armastuse tõed ja valed ühe korra läbi teinud, kas on siis mõtet neid veel korrata?
Jah, seda on ju sada korda küsitud. Aga kui inimene on jõudnud sellesse ikka, kuhu nii selle tüki lavastaja kui ka näitlejad on jõudnud, seisab ta ikka nendesamade küsimuste ees. Hea lavastus on see, millega kõik, kes seda teinud on, tahavad väga küsida midagi väga isiklikku. Sellest isiklikkusest sugenebki näitlejate mängu see haruldane loomulikkuse poeesia. Tuleb ette, et nad ütlevad ja teevad neid asju täiesti ise, et need ongi nemad. Ja alati, kui teater on tegijatele tõeliselt, mitte tehtult isiklik, ta ka mõjub isiklikult. Juhtub, et etenduse lõpus helgivad noore näitlejanna silmis tõelised pisarad. Ja vana vaataja silmis ka.

„Need on sügisesed lehed …
Need ei lähe enam põlema.”

Mis teha, teater kogu oma (näivas) võltsuses pole muud kui loomulikkuse kunst (ükskõik kumba sõna siis rõhutada või kumb rõhutamata jätta.)

PS Palun vabandust eelmises teatrireisikirjas juhtunud rumala nimesegaduse pärast! Muidugi oli see Tšaadajev (ja mitte Tšernõševski), keda Jaan Rekkor „Utoopia ranniku” I osas väga peenetundeliselt kehastas.

1 Lavastaja Mart Kangro, proloogi koreograaf ja lavastaja Thomas Lehmen, laval lavakunstikooli XXVI lennu poisid.
2 Autor Arnold Wesker, lavastaja Alo Kõrve, kunstnik Marion Undusk, helilooja ja muusikaline kujundaja Mart Johanson, laval Evelin Võigemast ja Argo Aadli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht