Loorberitega pärjatud ?Ori?

Boris Tuch, Ülev Aaloe

Jevgeni Arje: Kui televiisoris räägitakse iga päev terroriaktidest, siis tavakodanikul teatrissemineku isu ei tule.

?Pimedatele öödele? järgneb ?Talveöö unenägu?. Kinofestivalile teatrifestival, mille viib läbi Tallinna Linnateater 27. ? 31. detsembrini ning selles osalevad nelja välisriigi teatrid.  Kolmanda ?Talveöö unenäo? keskseks sündmuseks tõotab kujuneda Gesheri teatri kohaletulek. Hooajal 2002-2003 võitis ?Ori? viis rahvuslikku preemiat; möödunud sügisel aplodeeris sellele Moskva publik, nõudlikud Moskva kriitikud olid aga lausa vaimustuses.

Teatri Gesher asutaja ja pealavastaja Jevgeni Arje oli lahkelt nõus vastama meie küsimustele.

 

Läksite Iisraeli elama 1990. aastal, olles tollases NSV Liidus juba kõrgelt tunnustatud lavastaja? Millistest motiividest lähtusite? Millised eesmärgid endale seadsite? Milline oli teie ettekujutus Iisraeli teatrist ja kuivõrd edasine elu ja töö on neid ettekujutusi korrigeerinud?

Sellisele küsimusele on alati raske vastata. Mis tõukas mind muutma oma asukohta ruumis? Harva on selleks vaid üksainus põhjus, pigem oli tekkinud terve motiivide kompleks. 1990ndate alguses valdas paljusid loojaid meeleheide. Teater ja kunst tundusid NLi kodanikele ühiskonna tormilise arengu ja tühjade poelettide taustal liigse luksusena. Mina tahtsin end proovile panna uues teatriprojektis, rajada uue teatrikompanii.

Iisraeli teatrielust polnud mul vähimatki ettekujutust. Kuid üldjoontes osutus see enam-vähem selliseks, mida ma oletasin ? arvestades Iisraeli kohta maailma teatrikaardil. Elu Iisraelis korrigeerib pidevalt minu plaane ? ja see on loomulik. Oleks halb, kui see nii ei oleks.

 

Me alustasime avantüüriga

 

Kas teil oli algusest peale plaan luua teater, mis mängib nii ivriidis kui vene keeles, või pidi Gesher tulema üksnes venekeelne?

Algul me muidugi ei julgenud mõeldagi, et hakkame kunagi ivriidi keeles mängima. Meie esimene lavastus oli sõna otseses mõttes elitaarne ? Tom Stoppardi ?Rosencrantz  ja Guildenstern on surnud? Joseph Brodsky tõlkes ? ja avantüristlik. Me ei valinud teatri avalooks mõnd isemängivat Broadway kassatükki, vaid kaasaegse avangardistliku teatri ühe raskema näidendi. Iisraelis tekitas see lavastus suurt furoori, sellist teatrit siis Iisraelis ei tehtud. Ja ega tehta praegugi.

Kuid meile sai selgeks, et ainult repat­rian­ti­dele orienteerudes me ellu ei jää, pealegi pidasime oma missiooni kogu Iisraelile kuuluvaks, mitte vaid kogukondlikuks. Ja nii hakkasimegi mängima kahes keeles. Nüüdsel ajal, kui enamik repatriante valdab ivriiti juba korralikult, lavastame me näidendeid põhiliselt ivriidis, ekraanil on venekeelsed subtiitrid. Aga ma ei välista, et mingil etapil hakkame jälle mängima vene keeles. Pärast lavastuse ?Ori? kaheaastast triumfi ivriidi keeles tegime ka venekeelse variandi, et tutvustada seda venekeelsele elanikkonnale USAs, Saksamaal, Austraalias ja endistel NSV Liidu aladel.

 

Trupi koosseisus on Iisraeli seksisümbol

 

Kes moodustasid algse trupi tuumiku? Kas oli nende hulgas tähti, kes olid endale nime teinud juba Venemaal? Kuivõrd oli teile tähtis ühtne koolkond? Kuidas täiendatakse truppi praegu?

Trupi esialgne tuumik kujunes välja juba Moskvas. Enamik neist on minu õpilased ja töökaaslased Moskva päevilt: Sa?a Demidov, Jevgenia Dodina, Igor Mirkurbanov, Natalja Voitulevit?… Peale selle ? kõik vähegi tuntumad näitlejad, kes olid Iisraeli sõitnud 1990. aastate algul, on meie teatri juures oma võimeid proovinud. Mõnele me ei sobinud, mõned ei sobinud meile. Mõnd aega mängis meie teatris Valentin Nikulin, aga meie teed läksid lahku. Samas, Leonid Kanevski sulandus meie kollektiivi hästi, kujunes üheks liidritest. Tähti kasvatame me oma kollektiivis ise. Sa?a Demidov (kes Iisraelis võttis endale eesnimeks Israel) ja Jevgenia Dodina on Iisraelis tõelised superstaarid, kes alatasa võidavad Iisraeli Teatriakadeemia olulisemaid auhindu. Demidov valiti muide Iisraeli kõige seksikamaks meheks, kuigi teatriga sellel faktil otsest seost muidugi pole.

Mis puutub ühtsesse ?koolkonda?, siis mulle pole tähtis, kus ja kelle juures näitleja on õppinud ning milliseid osi varem mänginud. Tähtis on see, mida ta oskab. Meie teater järgib vene teatri paremaid traditsioone, Tovstonogovi ja Efrose teatri omi. Aga viimastel aastatel on meie trupiga liitunud palju noori, kes on teatrialase hariduse saanud Iisraeli teatrikoolides, põliseid iisraellasi. Neid pole õpetatud nii nagu ?t?ukini teatrikoolis või GITISes. Kuid meile tööle tulles on nad omaks võtnud meie ?teatriusu?, omandavad mõnuga vene koolkonda. Ja muide ? meie truppi pääsemine on iisraellaste jaoks väga prestii?ikas. Nad mängivad ka venekeelsetes lavastustes. Meie omakorda õpime kohalikelt, ennekõike publikult. Näiteks me teame, et Iisraelis ei tohi etendus olla liiga pikk. Kolmetunnine etendus, olgugi väga hea, on meie publikule liig. Peab ära mahtuma pooleteise-kahe tunni sisse.

Teatavasti oli esimene Iisraeli professionaalne teater Gabima, mis jättis kunagi väga sügava mulje Vahtangovile. Kas midagi sellest teatrist on säilinud tänaseni?

Ajast, mil Gabima Moskvast Iisraeli kolis, on möödas 75 aastat ja tolleaegsest Gabimast pole enam midagi alles. Tänane Gabima on suure trupiga suur teatrikombinaat, mis toob välja 20 lavastust aastas ja põhiliselt massitarbijat silmas pidades. Broadway menutükid ja aktuaalsed päevakajalised näidendid põhimõttel ?hommikul ajalehes, õhtul kuplees?. Aga teisalt: truudusest Vahtangovi traditsioonidele ei saa ju rääkida ka Vahtangovi-nimeline teater Moskvas.

 

Nostalgiast? Ärge lootkegi!

 

Kas teie elus on pärast Gesheri loomist olnud hetki, mil olete tahtnud kõigele käega lüüa ja Venemaale tagasi minna? Kuivõrd suured on olnud materiaalsed probleemid? Kuivõrd toetavad praegu Gesherit riik ja üksiksponsorid?

Ausalt öeldes pole mul selle peale olnud aega mõelda. Tööd on olnud väga palju. Ja kui isegi on olnud meeleheitehetki, siis on need olnud seotud loomingulise protsessiga, kui laval pole õnnestunud see, mida oleks tahtnud saavutada. Traditsioonilist juttu nostalgiast kodumaa järele te minult ei kuule. Pealegi olen ma üsna tihti Moskvat külastanud ja mööda maailma ringi sõitnud. Nii koos teatriga kui ka omapäi.

Materiaalsetest probleemidest rääkides peab tunnistama, et neid on olnud, on ja kahjuks saab olema ka edaspidi. Teatril, mitte minul. Riigi teatrile (ja üldse kultuurile) antav toetus on minimaalne. Kultuuritegelased kirjutavad petitsioone, korraldavad protesti­demonstratsioone, aga võimud leiavad, et riigil on kultuurist tähtsamaid probleeme, kuhu raha suunata.

Sponsoreid leidub, kes meid jõudumööda toetavad, kuid põhiosa teenime siiski ise, piletimüügituludest. Õnneks tuleme otsotsaga kokku, meie saalid on täis, kuid me töötame nii, et meil pole õigust eksida. Toodame ?tükikaupa?: kaks-kolm esietendust aastas ja publikuedu peab olema garanteeritud. Arvestades seda, et meie repertuaaris on vaid väärt dramaturgia ja tõsiste kirjandusteoste instseneeringud, siis pole me elu sugugi kerge.

Olukord tänapäeva Iisraelis näib olevat üpris keeruline. Kas araablaste terroriaktid mõjutavad mingil määral ka teatrisituatsiooni? Kas on olnud juhuseid, et publik kardab teatrisse tulla? Kas olete piiranud väljasõite aladele, mis asuvad nn Palestiina autonoomia läheduses?

Asi pole kartuses. Publik ei karda teatris käia, samuti nagu ka restoranides, kohvikutes ja diskodel. Aga kui televiisoris räägitakse iga päev tundide kaupa terroriaktidest, siis tavakodanikul teatrissemineku isu ei tule. Olukord riigis ei jäta külastatavusele mõju avaldamata. Aga kui väljasõitudest rääkida, siis, vaadates Iisraeli kaardile, asuvad kõik kohad ?läheduses?. Jeruusalemmas tähendab see mõndasada meetrit, Kfar-Sabis mõnda kilomeetrit. Jumalale tänu, siiamaani pole Iisraeli teatris ühtegi terroriakti toime pandud. Nüüd peaks vist kolm korda üle õla sülitama.

 

?Tuvid? ja ?haukad? elavad rahumeeles

 

Täiesti mõistetav, et sellises suures kollektiivis nagu Gesher suhtutakse araablastesse erinevalt. Kas see annab igapäevases teatritöös ka tunda või on näitlejad sunnitud poliitika koduläve taha jätma? Ja laiemalt: kuidas ise hindate seda, et juutide mentaliteet Iisraelis on üpris ühekülgne?

Muidugi, Gesheris nagu igas teises Iisraeli kollektiivis, isegi igas sõpruskonnas, on nii tuvisid kui ka haukaid. Aeg-ajalt tekib ka tülisid, aga iisraellased on sellega harjunud ega kanna oma poliitilisi tõekspidamisi eraelu sfääri. Toon ühe iseloomuliku näite. Peastaabi endine ülem Rafael Eitan, väga jäikade vaadetega poliitik ja endine äärmusliku parempoolse partei Zomet liider, abiellus äärmusliku vasakliikumise Shalom Ashav aktivistiga ja nad elasid õnnelikult koos kuni Eitani surmani, kusjuures valimistel hääletas naine alati oma mehe poliitiliste vastaste poolt.

Mis puutub mentaliteeti, siis eri riikidest pärit juudid võtavad etendusi vastu erinevalt. Isaac Bashevis Singeri romaani ?Shosha? järgi tehtud instseneering, mis räägib Euroopa juutide elust 1930.-1940. aastail Ida-Euroopast tulnud juutidele eriti peale ei läinud, aga a?kenazim-juudid võtsid selle väga hästi vastu. Ameerikas korraldati meile pärast etendust kauakestev ovatsioon. Kuid reeglina püüame  olla universaalsed ja enamik meie lavastustest on leidnud kõikjal hea vastuvõtu. Nii Iisraelis kui ka riikides, kus oleme külalisetendusi andnud.

Kes moodustab põhiosa teie publikust? Kas endise NLi kodanikud või juba mitmendat põlve iisraellased?

Proportsioon on umbes samasugune kui Iisraeli rahvastiku struktuur, kus Nõukogude Liidust pärit repatriandid moodustavad 14 protsenti. Iisraellaste jaoks oleme me juba ammu Iisraeli teater, repatriantide jaoks ? samuti.

 

Meeskonna huvid ennekõike

 

Kas Gesher teeb endise NLi lavastajatega loomingulist koostööd? Kas peate võimalikuks, et vene teatrist tuleb keegi teile lavastama, teie aga lavastate Moskvas või Peterburis?

Mingit konkreetset programmi meil pole. Meil lavastavad Iisraeli lavastajad, ühe lavastuse tegi Saksa lavastaja, ?Kolmekrossiooperi? lavastas Adolf ?apiro, kes elab praegu Venemaal, aga on palju lavastanud ka Tallinnas. Ka minule on tulnud kutseid maailma eri paikadest, ma võtan need vastu või lükkan tagasi sõltuvalt olukorrast omas teatris. Esikohal on alati oma ?meeskonna? huvid.

Kas Iisraeli külastavad Vene trupid on Gesherile konkurendid? Kuidas hindate nende kunstilist taset?

See on võrdlemisi valus ja terav küsimus. Iisraeli külastab arvutul hulgal odava eelarvega lavastustega ja kahest-kolmest näitlejast koosneva trupiga gastrolööre, kusjuures üks neist on tihti suur täht. Kunstilisest tasemest ma rääkima ei hakka ? näitlejad töötavad professionaalselt, kuid nad ei loe ka ise oma tükki mingiks silmapaistvaks teatrisündmuseks. See on rahateenimise võimalus. Mitte asjatult ei valita selliseks puhuks prantsuse või itaalia situatsioonikomöödia. Kui konkurentsist rääkida, siis loomingulises mõttes kannatame välja võrdluse ükskõik millise trupiga maailmas. Aga seadke end vene keelt kõneleva teatrisõbra olukorda. Raha on tal tavaliselt vähe ja teatriskäigu jaoks saab eraldada vaid väikese summa perekonna eelarvest: kas minna vaatama Gesheri etendust või lühiajalisele gastrollile saabunud lemmiknäitlejat mõnest Venemaa teatrimetropolist. Ja see vaataja kaalutleb nii: Gesher on kohalik teater, seda ma jõuan ikka vaadata, aga lemmiknäitleja sõidab minema. Ja ongi lahendus leitud. Kusjuures see ei käi üksnes Gesheri, vaid ka teiste venekeelsete teatriprojektide kohta, mida Iisraelis pole sugugi vähe. Aga gastrolööride arvu pole piirata õnnestunud, USAs on see näiteks seadusega reguleeritud. Nii et peame elama, nagu ütles Stanislavski, ?meile etteantud tingimustes?.

Gesher on maailmas palju ringi rännanud, osalenud mitmetel festivalidel. Millised järeldused olete nendest sõitudest teinud?

Oleme tõesti palju ringi sõitnud. Korduvalt oleme olnud USAs. Sel suvel avasime New Yorgis esindusliku teatrifestivali Lincolni keskuses, oleme esinenud Londonis ja Pariisis, Avignonis ja Varssavis, Torontos ja Berliinis, Riias ja Moskvas, Brüsselis ja Viinis… Loetelu võiks pikalt jätkata. Põhiline järeldus, mille neist sõitudest oleme teinud, vaadanud ära teiste teatrite lavastused ning tajunud, kuidas võetakse vastu meie esinemist, on veendumus, et oleme teatrikunstis valinud õige tee. Ja me läheme seda teed edasi.

Mida tahaksite öelda Tallinna publikule, kes eriti usinasti ostab praegu pileteid venekeelsele etendusele? Mida ootate festivalilt ?Talveöö unenägu??

Varasemast kogemusest tean, et Tallinnas on intelligentne ja nõudlik teatripublik. Oleme veendunud, et need, kes meie etendusele tulevad, ei pea kahetsema. Me ootame kannatamatusega kohtumist Tallinnaga; paljud meie näitlejatest on ju siin varem käinud ja kannavad kaasas sooje mälestusi. Meie muusikaline juht Avi Binjamin on pärit Tallinnast (meie tunneme teda rohkem Avi Nedzvetski nime all. ? B.T.). Aga mis festivali puutub, siis kohtume rõõmuga oma kolleegidega, et vahetada mõtteid teatriprotsessi üle laias maailmas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht