Loperguse teatriaasta sosinad ja karjed

Valle-Sten Maiste: „Teater leidku aset vahetult siin ja praegu ning säiligu mehaanilise reprodutseerimise eelsetele kunstitöödele omane ainulaadsuse aura.“

TAMBET KAUGEMA

Lõppev teatriaasta oli ebasümmeetriliselt lopergune: alguses kaks ja pool kuud tavapärast teatrielu, siis kolm ja pool kuud peaaegu teatrita aega, seejärel tasapisi vanadesse roobastesse loksunud teatrisuvi ja -sügis ning nüüd uuesti peale pandud publikupiirangud. Teatrikriitik ja ERRi taskuhäälingu „Teatrivaht“ üks tegijaid Valle-Sten Maiste kuulub tänavu kahte žüriisse, sõnalavastuste omasse ja teatriliigiüleste auhindade ühisžüriisse, mille ülesanne on anda märtsis teatripäeval välja teatri aastaauhinnad. Nende tööülesannete tõttu on ta vaadanud sel aastal ära üle 70 esietendunud sõna-, tantsu- ja etenduskunstilavastuse. Kuigi tänavu jõudis viirusepausi tõttu lavale vähem uus­lavastusi, on teatriaasta tase Maiste hinnangul hea.

Kas kevadine teatrikatkestus ning teatritegijaile peale sunnitud uute suhtluskanalite ja väljendusvormide otsimine on muutnud teatrit kuidagi olemuslikult ja pöördumatult?

Teatri tegemist ja tarbimist ei ole viiruseaeg õnneks eriti muutnud. Esietendusi on tõesti edasi lükatud, uuslavastusi on vähem ja etendusi on ära jäänud. Piirangud on toonud muutusi ka sellesse, kuidas publik saalis paikneb. Juunis lubati pärast eriolukorra lõppu Tallinna Linnateatri õue „Inimese hääle“ etendusele korraga vaid 50 vaatajat, keda lahutasid kümnemeetrised vahed. Evelin Võigemast mängis publikust isoleeritult klaasmajas. See vahetutest inimlikest kontaktidest ära lõigatud ja sidevahendite kaudu eraelulisi muresid lahendava naise lugu sobis koroonapaguluse otsa oivaliselt ning oli Kristjan Suitsu võlurioskuste toel ehk digitaalselt ülekantuna kõnekamgi kui vahetult.

Võimalus taas teatris olla tundus aga peale mitut kuud pausi ja suletust kui õnnestav privileeg. Olen eksperimenteerimise, sh video ja ekraanide lavaletoomise toetaja, ning hindan harjumuspärasest keskkonnast otsivalt väljapoole vaatavat teatrit, aga iseäranis väärtuslik on teatris siiski elav ja vahetu kontakt etendajate, teatrikeskkonna ja kaasvaatajatega. Seetõttu kevadised ekraanilt jälgitud etendused mind asjana iseeneses ei vaimustanud. Ma ei tajunud nende puhul suurt tunnetuslikku erinevust, võrreldes nõukogude aja reedeste teatriõhtutega televisioonis või lihtsalt videosalvestuste vaatamisega. Slavoj Žižeki arvates tegi videomakk filmivaatamisele karuteene. Varem tuli väärtfilmi vaatamiseks aega võtta, kui see kinos või teles linastus. Videoajastul asendus vaatamine lõputu lintide ladustamise ja vaatamise edasilükkamisega. Mul on teatrisalvestustega sama mure.

Teater leidku siiski aset vahetult siin ja praegu ning säiligu mehaanilise reprodutseerimise eelsetele kunstitöödele omane ainulaadsuse aura. Möödunud kümnendeil kõikvõimalike elektrooniliste sideviiside arendamisele pühendunud arvutiinimesed on meid niigi valusasti petnud ja kiusanud. Väidetavalt seninägematult odav, demokraatlik ja kontaktivõimalusi avardav võrguühendus on peale varandusliku ebavõrdsuse suurendamise jätnud inimesed ilma suhtlusest ja solidaarsusest. Inimeste omavaheline läbikäimine kollektiivides, kõikvõimalikes seltsides jne on interneti­ajastul jäänud veelgi harvemaks, kui niigi inimesi eraldavas linnaelus lähi­sajanditel tavaks. Nii ei otsi inimhing teenuste turult enam pelgalt jõuluvanasid ja pulmatolasid, vaid nõutud on ka tasulised lõunalaua- ja matkakaaslased, sünnipäevaseltskonnad, hinge- ja kehapuudutajad. Pandeemia on neid muresid kardetavasti vaid võimendanud.

Sa ei ole siis suur veebiteatri austaja?

Ei, vist mitte. Pigem on mul tänavu olnud eriliselt hea meel tavaliste inimeste lihtsat elu käsitleva rakendusteatri ning keskkonna- ja kogukonnateatri elemente sisaldavate teatritööde üle. Silmapaistvaimad olid ses vallas Vaba Lava „Inimesed ja numbrid“ ning Kanuti gildi saali „Supersocial“ ja „Kas te olete oma kohaga rahul“, mis panid vaataja empaatiliselt mõtlema igapäeva­elu, mentaliteedi ja argikeskkonna üle, inspireerisid teatrikülastajaid kaasvaatajatega diskuteerima ning lasid piiluda koguni võõraste eluruumiseinte ja rahakoti vahele. Ühtlasi pilatakse neis individualistlikku isekust ning snoobitsevat fetišismi. Samuti rõõmustasid paikkondlikku identiteeti, sh ajalootaju virgutavad lavastused, kuhu olid kaasatud tegijate ja vaatajatena kohalikud. Sellised on Madis Kalmeti Saaremaal Mihkli talumuuseumis lavastatud „Õitsev meri“, Jaanus Nuutre ja Piibe teatri „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid?“ või ka Visnapuu juubeliaastaks tehtud „Keisri usk“ Luunjas.

Neis töödes torkab silma praegusest ajalooteaduse peavoolust lahknev Eestit rõhunud võõrvõimudega seonduva kibeda mälestuse rõhutamine, aga ka professionaalide kõrval harrastusnäitlejate kasutamine. Neid oli huvitavam vaadata kui nii mõndagi stampides lohisevat repertuaariteatri tugitala. Olgu ära märgitud Margus Illi-Illik fantastilise baltisakslasest Draculana ja Siret Tuula „Anija meestest“. Paikkondlikkust toetas kahtlemata ka Tarmo Tagametsa võrondatud Rünno Saaremäe „Jaanituli“, mida pean selle krestomaatilise ja palju lavastatud teksti parimaks versiooniks, kus tegi meeldejääva rolli harrastusnäitleja Agu Trolla.

Rakendusteater ja kogukonnatunnet edendavad tööd pakuvad meile pandeemia tõttu osaks saanud ja võrguühiskonnale omasele eraldatusele tõhusamat leevendust kui netiteater. Nii ei ole mul eriti kahju, et eesti teater ei ole pakkunud otseseid pandeemiavalu peegeldusi, nagu Mika Kaurismäki film „Öö annab armu“ PÖFFil. Mart Kolditsa lavastatud Paide teatri ja Von Krahli teatri abstraktne nimetu koroonakaosest inspireeritud lavastus võlus eeskätt ruumikasutuslikult ja visuaalselt, mitte sisult. Põnev on jälgida, kuidas loomingulise platvormi e-lektron tegevus hakkab mõjutama üldist teatriprotsessi ning toidupangale raha kogunud Kinoteatri veebilavastus „Eriolukord ruudus“ oli sümpaatne sotsiaalne ja kunstiline projekt. Olen kuulnud arvamust, et Von Krahli teatri „Jaik“ oli pandeemiat ette ennustades erakordselt prohvetlik, kuid riskiühiskonna prohveteid oli ennegi külluses. Paraku ei pane ka pandeemia ise inimkonda oma eluharjumusi kuigivõrd üle vaatama, mis siis ettekuulutajatest tahta.

Kui jätta kõrvale uue viiruse põhjustatud segadik, siis kuidas lõppev teatriaasta tasemelt tundub?

Oponeerin viimastel aastatel populaarsust kogunud seisukohale, et meie teater on tippudeta ja „tasapaks“. Eks pandeemia tõttu oli looduslik valik ehk püünele pääsemise sõel tänavu ka tavapärasest veidi tihedam. Ei saa öelda, et hakanuks silma hulganisti mugavustsoonis kõhtu kasvatavaid teatritegijaid. Eesti kultuuril läheb uskumatult hästi: sellist õitsengut pole kunagi olnud. Kultuuriajakirjandus on mitmekesine ja huvitav, Eesti Päevalehe juhtide „ennastunustav edendav panus“ seda ei loksuta, ehkki peab muidugi uhhuu olema, et Keiu Virro sugusel kirjutajal minna lasta. Fantastilisi raamatuid avaldatakse ja tõlgitakse tohutult, tänu- ja märkimisväärse pühendumusega toetab kultuuris üliolulisi tõlkeid Eesti Päevalehe peakonkurent. Irin, et kultuur on mandumas ning Ernst Enno ja Mart Saare mõõtu mehi enam ei kasva, on pigem EKRE soga. Nende käsitluses muutuvad ka kalliskivid furunkuliteks, visisedes pahalõhnaliselt.

Ka teatripilt on uskumatult mitmekesine ja huvitav. Veerandsada aastat tagasi polnud meie teatrites enamasti black box’e, rääkimata kümnetest otsingulistest era- ja alternatiivteatritest. Off- ja off-off-teater oli tänases mõttes olematu. Praegu on meil neli supervormis puhta kunstiga tegelevat institutsiooni: Tartu Uus teater, pärast väikest mõõna uuestisündi läbi tegev Von Krahli teater – mõlema uuslavastuste hulgas on olnud tänavu ainult oivalised tööd –, samuti Kanuti gildi saal ja just sel aastal päriselt hoo sisse saanud Vaba Lava. Lootustandvalt panustavad kõnealuses suunas Kinoteater, Paide teater, Must Kast, STL, Kelm ning veel hulk institutsioone ja üksikprojekte. Viimastel aastatel on mõned teatrikriitikud ja aastaauhindade žüriide liikmed arendanud väikest vaidlust: Madli Pesti jt on välja toonud, et parim teatrikunst sünnib pigem väljaspool suuri teatreid, Jaak Allik jällegi on väitnud vastupidist.

Lõppev aasta näib kinnitavat esimest seisukohta: Von Krahli teatri, Tartu Uue teatri ja ehk ka Vaba Lavaga võrreldavat ühtlaselt tugevat repertuaaripilti suurtes teatrites ei kohta. Tallinna Linnateater näib olevat veidi end otsimas, Eesti Draamateatri kultuuriloolised lavastused ei ole igavad, ent pole ka suurepärased. Maakonnateatrid peavad käima lustijanuse publiku kannul vahel libedail teil. Aga  viirus ei ole rikkunud teatriaastat selles mõttes ära, et see olnuks tähelepanuväärsete lavastuste või rollide hulga või taseme poolest vaene või kahvatu.

Millised on selle aasta köitvamad lavastused?

Aasta tippude hulgas on Von Krahli teatri „Pigem ei“ ja „Sa oled täna ilusam kui homme“, Tartu Uue teatri „Anne lahkub Annelinnast“, Kanuti gildi saali „Kas te olete oma kohaga rahul“, Eesti Draamateatri „Lehman Brothers“ ja „Kuritöö ja karistus“, Endla „Tango“, Vaba Lava „Mul oli nõbu“ ja „WhiteWash“ jm. Mulle meeldivad väga ka kaks düstoopiat: Theatrumi „Felicitas“ ja VAT-teatri „Tallinnville“. Aga on veel kümneid mingis mõttes väga tugevaid lavastusi, mille hulgast paljud paistavad silma võimsate rollidega.

Kas mõni teater või loominguline ühendus tõusis oma tegemistega tänavu esile?

Paradoksaalselt andis teatri NO99 sulgumine ja Sakala 3 teatrimaja ideekonkursi lõpetamine ning sellest üle jäänud raha tõuke, et Lauri Lagle läks Von Krahli teatri kunstilise juhi ametisse, kopsakas stipendium tagataskus. Selle tulemusel on see teater tõusnud taas tippu. Ka Vaba Lava edukäik leidis aset mõneti segase ja ebameeldiva vahejuhtumi tuules. Mäletatavasti astus Steven-Hristo Evestus mullu pärast lühikest ametisolekut Vaba Lava juhi kohalt tagasi. Selle skandaali tagamaad ei ole mulle selged ning teadmata on, milliseks oleks kujunenud Vaba Lava hooaeg tema juhtimisel. Oleksin tahtnud seda kogeda.

Vaba Lava edu üks allikaid on Jarmo Reha, kelle lavastused „WhiteWash“ ja ka eelmise aasta sügisel esietendunud „Elagu elu, mis põletab rinda“ on omapärased, sisukad ja väge täis. Kogu leedu dramaturgi Marius Ivaškevičiuse kuraatori­programm on aga Vaba Lava seni õnnestunuim. Programmi valitud lavastustes käsitletakse Nõukogu Liidu kokkuvarisemise järgset aega Ida-Euroopas ja eriti Baltimaadel. Paljud räägivad, et Eesti on põhjamaa ning meil pole teiste Balti riikidega rohkem ühist kui koos üle elatud okupatsioon, ent tegelikkus on teine. Ida-Euroopa ühiskogemuse jagamine on vajalik ja huvitav ning sellest on Vabal Laval sündinud arvukalt põnevaid lavastusi.

Teatriaasta on olnud küll lopergune, kuna sügisesse koondus suur osa lavastusi, mis jäid kevadel esietendumata. Aga siiski, kas meie teatris käib praegu ületootmine? Kas teatrit on liiga palju?

Kui küsida, missugune teatriharu võiks olemata olla või kust saaks kärpida, siis mina ei oska midagi nimetada. Paides peab teater olema, nagu ka Rakveres, Viljandis ja Pärnus. Tegelikult on teatrit vaja ka Kagu-Eestisse Helena Kesoneni juhtimisel ja Tarmo Tagametsa toetusel. Vaba Lava Narva laienemine on andnud päris huvitavaid tulemusi, Eesti Noorsooteater on nimevahetusele vaatamata lastele asendamatu jne. Ühtegi off– ja off-off-teatrit ma ülearuseks ei pea ja kindlasti on vajalikud ka üksikprojektid. Mulle omamoodi sümpatiseerib nt Piret Simsoni ja Liina Vahtriku kultuuri- ja ajalooteemade kõrval mänguliselt keelefilosoofiasse põikav „Doktor Esperanto“. Samuti Jaanika Juhansoni teatrivahenditega antud läbilõige Veronika Kivisilla, ühe tänapäeva eesti kirjaniku loomingust ehk lavastus „Kui armastus peale tuleb“, mis tundub vormileiuna perspektiivikas. Võib-olla oleks abi, kui suured riigiteatrid võtaksid väiksemad avangardtrupid rohkem enda kaitsva hõlma alla ja toetaksid neid.

Võimalik muidugi, et seda juttu on koroona-aastal lihtsam rääkida, sest tavapärase 140 uue sõnalavastuse asemel on esietendusi olnud 70 kanti ja endiste olude taastumisel kerkib probleem taas teravamalt esile. Madli Pesti mulluses aastalõpuintervjuus kõlab tõepoolest seisukoht, et kvantiteet matab kvaliteedi. Olen nõus, et mõned lavastajad võtavad ülemäära palju ja valimatult asju ette. Iseäranis teeb mulle siinjuures praegu muret nt Ain Mäeots, kes on lavale toonud arvukad mu lemmiklavastused, hiljutisematest nt „Beatrice“, „Persona“ või „Kirvetüü“. Mäeots on mitmekülgne ja andeks teatritegija. Ka tänavune „Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu“ oli suurejooneline ja hoogne, ent ka viimistletud, sisukas ja läks hinge. Vanemuise „Pangarööv“ on aga kõige väljakannatamatumalt totram asi, mida meie teatrist mäletan. Samuti ei saa ma aru, miks on vaja lavale tuua KGB kunagise kaastöölise Mart Kadastiku katsetusi, kes püüab enda omaaegset närust tallalakkumist lõpmatult õigustada. Kardan kohe „Häid inimesi“ vaatama minna.

Tõenäoliselt põhjustab ületootmise lavastajate soov materiaalselt paremini toime tulla. Rikkaks ei saa meil ju isegi „Mamma Mia!“ ja hoogsate nunnadega. Teatripildis häirib Vanemuise see pool, mis pingutab hullult üle massimeelelahutuse, pompoossuse ja suurte publikuhulkade saali meelitamise nimel. „Mamma Mia!“, „Nunnad hoos“, „Pangarööv“ ja muud sellelaadsed ettevõtmised võiksid minna riigiteatri egiidi alt ära vabaturule. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kui kultuuriministeerium jättis Vana Baskini teatri tegevustoetusest ilma. See ilmajätmine on silmakirjalik, kui Vanemuine teeb „Pangaröövi“-laadset meelelahutust täie hooga edasi. Baskini teatri „Elevandi kõrts“ on erinevalt Vanemuise mastaapsetest vaatemängudest ülimalt sümpaatne. Luule Epner on neile muredele juba aastate eest Sirbi aastalõpuintervjuus tähelepanu juhtinud. Oleks vaja arutelu, miks on riigiteatris tarvis viljeleda nii suures mahus meelelahutust.

Kas sellest teatriaastast saab tuua esile mingid suundumused?

See pole muidugi ainult ühe aasta teema, ent teatriprotsesside varjus visiseb üks osalt tegelikele muredele viitav ja osalt mõttetult provotseeritud diskussioon, mis jääb ilmselt veel mõneks ajaks kestma. Ühelt poolt tuli see esile Jaak Alliku ja Eero Epneri Sirbi veergudel avaldatud poleemilisest mõttevahetusest, vähem vastanduvalt ja provokatiivselt arendati teemat näiteks Teater. Muusika. Kinos ilmunud teatritegijatest-etenduskunstnikest isade (Andres Noormets ja Hendrik Toompere) ja tütarde (Kadri Noormets ja Üüve-Lydia Toompere) dialoogis, kus tütred tõid välja etenduskunstnike mured ja nägemuse.

Probleemi üks tahk on rahastamist puudutav vastuolu. Off-off-tegijatele antakse tegevuseks vähem raha, ehkki nende tööd pakuvad proportsionaalselt märksa rohkem inspireerivat ja intrigeerivat, uudset ja teatrit arendavat. Raske öelda, kas off’ile ja off-off’ile raha juurdeandmine lahendaks probleemi – eks suur kunst olegi pahatihti sündinud sellest, et kunstnik peab endast kesiste olude kiuste rohkem andma, olema veelgi otsivam ja omanäolisem, et pildile tõusta. Probleem pole aga üksnes rahas, vaid ka tähelepanus ja tunnustuses.

Sel aastal muudeti teatri aastaauhindade süsteemi tänu Ott Karulini suurele ettevalmistavale tööle, mida ta on põhjendanud Sirbis mullu ilmunud artiklisarjas „ÜKT“. Sõnalavastuste auhindade žürii ei anna enam välja parima lavastaja auhinda, vaid asutatud on teatriliigiüleste auhindade ühisžürii, kes valib kunstnikuauhinna ja lavastajaauhinna nominendid ja laureaadid.

Kas etenduskunsti tegijad tunnevad ennast edaspidi seetõttu vähem kõrvale­jäetuna? Kas peavooluteater hakkab enam off-off’ist huvituma ja võtab publikuhulki kõnetavatesse lavastustesse rohkem huvitavaid avangard­kunsti ideid? Kas see kõik nihutab teatrit suurema otsingulisuse ja avatuse poole? Kas uus süsteem kompenseerib auhindamise suure näitlejakesksuse? Etenduskunstide vallas on ju arvukalt lavastusi, mida ei saa väärtustada rolliloomest lähtuvalt. Võtame või Vaba Lava kuraatoriprogrammi kuuluva „Inimesed ja numbrid“, lavastajaks Birgit Landberg, kus on tehtud publikule seksikaks ja arusaadavaks mõisted ja teemad, mis ajalehes kunagi klikke ei kogu: tarbimiskaal, ekvivalentnetosissetulek, toimetulekupiir, tulukvintiil ning maksude optimeerimisega seonduvad näotused. See on erakordselt hea ja vajalik rakendusteater, kogukonnateater, sotsiaalne teater, mille esiletõstmiseks lahtreid õieti pole. Neid on mitu korda vähem kui „Pangaröövi“ või hoos nunnade tarvis.

Sama lugu on Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste Kanuti gildi saalis lavale toodud osalusteatri ja sotsiaalse koreograafia lavastusega „Supersocial“, kus tegeletakse sellise ebameeldiva nähtusega nagu kognitiivne dissonants. See väljendub selles, et inimesed räägivad seda, mida teised ees, sest neil on ebamugav teistest erineda, öelda, et mina mõtlen teisiti. Tegijad on endas suuresti maha surunud klouni või tähtsalt laval trampiva suure etendaja ego ning panustanud atmosfääri, kus inimestel oleks mugav ja isegi hubane avaldada oma arvamust kõige erisugusemates küsimustes. Sel lavastusel on hea idee ja see on esteetiliselt nutikalt teostatud, kuid mingeid rolle seal pole. Auhinnasüsteem ei too inimesi, kes teevad selliseid lavastusi, üldpildist esile. Üldjoontes läheb otsingulisel teatril siiski hästi, seda võimendab usutavasti ka Richard Schechneri raamatu tänavu eesti keeles ilmunud tõlge.

Mis laadi teatrist tunned praegu puudust?

Tulevikku minnakse praeguses Eesti teatris hea hooga, otsingulisust on palju: Ivar Põllu turvaavangardismist kuni Lauri Lagle hard-core abstraktsionismini. On küllalt palju teatriinstitutsioone, kus selliseid lavastusi saab teha. Avangardsuunal plahvatab praegu piisavalt, tarvis läheb pigem seedimis- ja kohanemisaega. Nii paradoksaalne, kui see ka pole, aga mina tunnen puudust Priit Pedaja Frieli-lavastuste tüüpi asjadest. Pedajas on ühte praegu tegemas, ent võiks olla ka noori, kes tahavad ja oskavad teha tugevat psühholoogilist atmosfääri- ja meeleoluteatrit – voogavat, lummavat, natuke unenäolist.