Lustaka surmatantsu apoteoos

Enn M?and

„Kohatu visiit” – mosaiik, mille iga killukest lihvib ja täiustab näitleja. „Kohatu visiit”: Cyrille – Andrus Vaarik, Regina Morti – Ülle Lichtfeldt. RAKVERE TEATER

Inimliku eksistentsi üks tuntavam vajadus on inimväärikuse säilitamine ja kaitsmine. On olukordi, kus see osutub raskeks ning vajab erivahendeid ja oma käitumisharjumuste revideerimist. Madalseisu langenud inimese loomulik püüe olukorrast välja rabeleda ei saa sündida ilma tahtelis-moraalsete pingutusteta. Levinud võtteks oma sandist seisundist jagu saada on olukorra kangelaslik eitamine. Teha nägu, justkui midagi poleks juhtunud, et kõik on vaid kerge mäng, unenäona mööduv viirastus. Inimteadvuses aitab heroistlik hoiak luua positiivse iseolemise tunde, mis omakorda kindlustab ka sellekohased käitumismaneerid.

Seda laadi mõttekäiguks andis põhjuse Rakvere teatris lavale jõudnud prantsuse näitekirjaniku ja karikaturisti Copi (Raul Damonte) musta komöödia „Kohatu visiit” lavastus.

Lavastaja Madis Kalmet  näikse taotlevat selge sõnumi ja lavajoonisega (kunstnik Andrus Jõhvik) tõlgendust, mis oleks hästi jälgitav. Kuid selle saavutamine ei ole just kerge.  Žanrimäärang „must komöödia” kui mitmetahulise sisulise tähendusega tõlgendusvõimalus jätab ruumi ka muuks. Näidendi tekstis, aga ka lavastuses on kasutusel nii absurdielemendid kui ka eksistentsialistlikud mõlgutused inimloomuse mõistatuslikkuse üle. Samas põhineb näidendi kogu komöödialikkus elutraagikal, millest üleolekut püütakse igal sammul „vormistada” särtsaka sõnaga  koomikaks või tavahuumoriks. Grotesksed sõnapuhangud ja hoidumine tõele silma vaatamast aitavad luua muretuse illusiooni ning juhivad mõtted kõrvale ees ootavast surmast.

Lavastuse keskne kuju ja atmosfääri pingestaja, kunagine kuulus näitleja-staar Cyrille  (Andrus Vaarik) tähistab oma viimast sünnipäeva ning oma aidsi teist aastapäeva. Haiglapalat täitub peagi igat masti külalistega. Ja nagu kohe ka selgub, ei ole neist ükski tulnud kaastunnet või haletsust tooma. Saabunute endi elu on kiiva kiskunud, täis ootamatusi ja hälbeid. Vananev staar lebab voodis, on rahutu ja vaimukas, teadlik oma peatsest minekust teispoolsusse. Aga kui juba minna, siis aplombiga!

Etenduse edenedes hakkab peagi vaatajat huvitama küsimus: kas Cyrille’i  ääretu optimism ja „tühjaksmängimise” tahe on pelgalt oma olukorra maskeering või taotleb ta sellega veel mingeid eesmärke? Surmapõlgav elustiil valitseb Cyrille’i sõnade ja tegude üle. Staari kunagise hiilguse meenutamine ning suhted primadonna Regina Mortiga (Ülle Lichtfeldt) segunevad keerukateks mängulisteks paradoksideks, mille taustal hüperboliseerub ajude vahetamise (!) stseen maise elu võrdkujuks. „Siin on aju, millega ma sündisin. Söö see ära!” pakub primadonna oma aju Cyrille’ile. Cyrille’i energias ja vaimupotentsiaalis väljendub  selgepiiriline kangelasmeel, mis ei tunnista nõrkushetki ega tegemata tegude taganutmist. Sellele tuginedes arendab ta endas välja võitjaseisuse, sest surm võidutseb. Cyrille on surma laps, kuid kas ka ohver? Cyrille’i seisundi traagilisus justkui  hajub visitaatorite ja haiglapersonali edasilükkamatute ettevõtmiste taustal. Raviarst ja professor (Eduard Salmistu) on eriline tüüp, kes kõikjale jõuab ning kel on pidevalt nälg. Ta on ka kõikvõimalike ideede elluärataja, eksalteeritud elumehe tüüp. Kord teatab ta Cyrille’ile, et too peaks juba surnud olema, siis  aga „täiendab” oma ütlemist: te elate sama kaua, kui elab teie aids. Professori mänguline hoogsus on heas kooskõlas teda vallanud ideede ja väljendustega. Tema armuke, oopiumi suitsetav medõde (Anneli Rahkema) lahendab oma armukadedusest teravnenud suhteid professoriga püstolipaugutamisega. Selle tulemusena tabab medõde primadonnat, ka Cyrille saab kuulikriimustuse kaela piirkonda ehk „saatuse märgi”. Mille peale Cyrille kuulutab: „Ma kavatsen surra õhtul kell viis…” Selle kinnituseks on kavaraamatus ära trükitud Federico García Lorca itk „Võitlus ja surm”: „Säng pole muud kui ratastega haud / kella viie ajal õhtul…”

Kaduviku teele asujale on saatesõnad  valmis. Cyrille’ile on need  teada juba kaks aastat.  Teadmine, et võitluse lõpetab surm, ei ole Cyrille’ile oluline, sest ta on võidelnud selleks, et unustada kõik, et elu ülevusel mälus mitte tuhmuda lasta. Hoolikalt valmistub Cyrille surmaks. Vanast harjumusest grimeerib ennast, jagab korraldusi, kuidas tema matustel käituda…. „Kõik rollid on head,” lausub Cyrille nagu lepituseks.

Vaariku mängus on ühte liitunud eneseiroonia ja olukorraga leppimine, lustlik meelelaad ja staarilik suursugusus. Nende omaduste segunedes saame „inimliku haige” koondportree, kelle osaks on maailma asjadega lõpparve teha. Selles arvepidamises ei laskuta peensustesse, ei lööda häirekella ega kurdeta oma valu. Keegi ei vaja seda, igaüks elab oma saatusepalee kongis, millesse vaid harva tungivad valgusekiired.

Autobiograafilise põhitaustaga näidendis (Copi ise suri aidsi)  räägitakse koletutest juhtumitest. Kõik suubuks nagu lootusetusesse. Visiidile tulnud inimesed on kimbatuses, püüavad kummalisel teel oma elupäevi edasi veeretada. Aidsi põdeva Cyrille’i sünnipäev on vaid verstapost loojuva elu teel. Me ei saa teada, mis oli enne, kui staarikultuse täht säras ning horisondil polnud lootusetuse kübetki. Copi näidendeid on nimetatud ka „karikatuursete piltide mosaiigiks”, viidatud sellele, et autor oli tuntud karikaturist. „Kohatu visiit” on paljuski  mosaiik, mille iga killukest lihvib ja täiustab näitleja. Tundub, et keerukast mosaiigist on saanud terviklik lavastus, mille mõjukuse mõõtmiseks on arvatavasti igaühel oma margapuu.