Lüüs lõi haamriga alasile, vabandust, ikka teatrile

Kunstnik-sepp Urmas Lüüs lõi haamriga teatri peale ning välja tuli lavastus „Tädi Õie 65. sünnipäev“, mis on tema enda sõnul klassikaline teater, vaid installatiivsuselt veidi tihedam.

KAJA KANN

„Tädi Õie 65. sünnipäev“, autor ja lavastaja Urmas Lüüs, ruumide looja Marko Odar, esemete looja Hans-Otto Ojaste, helikunstnik Kiwa, valguskunstnik Henry Kasch, dramaturg Joanna Kalm. Etendaja Mari Mägi või Kaja Lindal. Esietendus 5. IV Kanuti gildi saalis.

End jäärapäiselt idaeuroopa sepaks nimetav kunstnik Urmas Lüüs on saanud teatrihariduse EKA etenduskunstide osakonnas Erik Alalooga käe all. Ta kaardistas olukorra ja lõi aprillis, Kanuti gildi saali usaldusel, haamriga teatri peale ning välja tuli lavastus „Tädi Õie 65. sünnipäev“, mis on tema enda sõnul klassikaline teater, vaid installatiivsuselt veidi tihedam¹. Sama pealiskaudselt, kui ta on kaasunud etenduskunsti, on ta sisenenud ka 65aastase inimese hingeellu – ikka näiliselt. Me nägime arusaama teatrist ja ehk polegi see Lüüsi süü, ju see teater on talle sellise mulje jätnud.

Lavastus lausa sundis mind mõtlema, et mida Lüüs ikkagi teatri all silmas peab. Vaatamata sellele, et lavastaja ise kasutab mõisteid „etenduskunst“ ja „teater“ läbisegi, räägin mina ikkagi teatrist ja lavastusest, kuna esmapilgul just sellega tegu on.

1. Teater on kunstivorm, mis tegeleb ainult vormiga.

2. Kas neljas sein või mitte, on samuti vormiküsimus.

3. Ainult vorm annab näitlejale põhjuse lavale tulla.

4. Ka lavakujundus on ainult vormiküsimus.

5. Nüüdisaegseks teeb teatri see, kui lavastaja ise viskab ja tõmbab tehnikuna laval objekte. Teate ju küll, nagu siblivad musta riietatud operaatorid suurteostes näitlejate vahel.

6. Empaatia ehk tegelase hingellu süüvimine on nõrkadele. Tuleb olla hea jälgija, seejärel teeselda – ja valmis ta ongi.

7. „Miks?“ on nii vanaaegne küsimus, nüüdisteater küsib „kuidas?“.

8. Nüüdisteater peab olema justkui Mati Undi tehtud.

9. Nüüdisteatri lavastamine on produtsentide soovitatud moodsate inimeste kokkukutsumine ja neile ruumi andmine. Uuel ajal jääb pinnale kollektiivne mõte, seal räägitakse kollektiivses keeles, mis ei ole kellegi oma ega ka erilaadsete kunstnike dialoog.

10. Kõige tähtsam oskus teatris on oma mõtete pidev seletamine meedias.

11. Ka dramaturgia on nõrkadele. Materjal määrab, ja kui materjal on nõrk, on nõrgad ka kõik teised osad.

12. Teater ei ole sisseelamiskunst, pigem näitamise oma. Kogu elu, ka teiste inimeste oma, on võimalik üpris kiirelt käppa saada: seda tuleb edasi arendada, mitte sügavuti minna.

13. Käelisus jäägu seppadele, nüüdisteater tegeleb näilisusega.

14. Tegelane peab olema nii ekstravagantse karakteriga, et vaatajale ei jääks mingit uskumise võimalust.

15. Dramaturgia on vajalik selleks, et vaatajatele näidata seda, teist ja kolmandat head mõtet ning juhatada nad siia ja sinna ruumi.

16. Nüüdisteater on tinglik, nii nagu küpsised ja kõrsikud sünnipäevalaual.

17. Aeg on suhteline. Kui igal lavaseinal on eri inimese elust pärit tapeet, muudab see lavastuse igavikuliseks.

18. Muusika on ainuke distsipliin, mida saab nüüdisteatris kasutada vaatajale mõju avaldamiseks.

19. 65aastane inimene on napakas.

20. Teater on imelihtne, täpselt nagu alasile haamriga löömine.

Urmas Lüüs on Sirbi sarjas „Minu keha“ öelnud: „Ma võrdleksin kehakeelt ja materiaalset intelligentsust alateadvusega. Toimib, aga kurat teab, kuidas.“² Minu arvates jäigi „Tädi Õie 65. sünnipäev“ tegijate endi alateadvusesse. Etenduskunsti, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat, tantsu, kõike-kõike on jälgitud, intellektuaalselt kokku kuhjatud ja nimetatud teatriks. Noh, äkki umbes nii, kui mina hakkaks hobuserauda sepistama. No mis ma siis võtaks, mingi suvalise haamri, äkki saaks ka naelapüstoliga, see ju ka omamoodi haamer.

1 https://vikerraadio.err.ee/1609168613/owe-peterselli-show-kulas-on-urmas-luus

2 Urmas Lüüs, Keha seda teab. – Sirp 1. III 2024.