Ma tahaksin olla Ivo Felt

Kunstnik Epp Kubu: „Mida rohkem on proovidest aega möödas, seda rohkem tajun hoopis teisi asju olulisena, kui protsessis sees olles.“

KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Epp Kubu: „Kui oleksin lavastaja, siis minu proovikivi oleks lahti lasta teiste loominguliste inimeste kontrollimissoovist. Usaldus on kõige tähtsam.“

Epp Kubu

Epp Kubu on läti keelt oskav eesti kunstnik, kes leiab tragikoomilist absurdi nii iseendast kui ka ühiskonnast. Ta on teinud ühe isikunäituse ning osalenud rohkem kui 20 ühisnäitusel. Peale selle tegelenud fotograafiaga, teinud tööd video- ja dokumentaalfilmides, etenduskunsti, stsenograafia ning graafilise disaini valdkonnas, kus talle on alati tähtsal kohal mõjusad tehnilised lahendused.

Epp õpetab mulle uut helisalvestusprogrammi ja me alustame lindistamist.

Oled tuntud sotsiaalpoliitiliste lavastuste tegijana, olgu see siis rühmitus 10 × 10 meetrit või teised erilaadsed projektid. Miks sa armastad teha selliseid sutse, mida sageli Kanuti gildi saali „Made in Estonia maratonil“ näha saab, mitte täispikki lavastusi?

Need sutsakad ehk lühikesed performance’id tekivad mul südamevalust: kui miski piinab ja piinab, siis ma teen. Või siis käib miski pikalt närvidele ja siis teen. Need on väga isiklikud asjad, näiteks 2016. aasta „Made in Estonia maratonil“ olnud kuuldemäng „Solvumisteni!:)“ koosnes sõpradega tehtud intervjuudest, kus ma esitasin küsimuse, miks nad on solvunud või millega olen neid solvanud. Teos koosneb enam kui 20 inimese vastusest sellele küsimusele. Kogu see protsess mõjus mulle puhastavalt ja loodan, et ka neile, kes andsid oma vastuse.

Või siis „Vabatahtlik töö“ (2015), milleks sain inspiratsiooni oma klientide e-kirjadest ja kunstiakadeemia foorumi tööpakkumistest, kus firmad soovivad odavalt saada videoreklaami, teadmata, mida ühe video tootmine kunstnikule tähendab. Samuti olen teinud mitu asja koos sarnaselt mõtlevate sõprade Eva Labotkini, Lilli-Krõõt Repnau, Kaspar Ausi, Maria Aua, Tanel Randeri, Roomet Jakapi ja Laura Kõivuga, kes samuti vahel on ja ei ole rühmituses 10 × 10 meetrit. Näiteks performance’is „We did it!“ (2019) kehastusime nüüdiskunsti kuraatoriteks, kes avavad suurt rahvusvahelist kunstibiennaali, kiidavad ja kingivad üksteisele lilli, ent unustavad tänada näitusel osalevaid kunstnikke. Põhiliselt on mu südamevalu teemaks ikka vabakutselise kunstniku elu. Kui me tajume omavahel rääkides mure absurdsust, siis selles on rohkemat, kui lihtsalt meie mure, nii hakkab performance vormi võtma. „Made in Estonia maraton“ on sellisteks ettevõtmisteks hea platvorm.

Viimasel ajal pole ma teinud isiklikke performance’eid, sest pole olnud suurt valu ega midagi, mis mind väga raputaks. Olen osalenud videokunstniku, operaatori ja monteerijana mitme lavastuse ja näituse valmimisprotsessis. Ühelt poolt toob see mulle elatist ning teiselt poolt see on võimalus õppida ja vaadelda teisi kunstnikke: kuidas nad loovad või mingeid probleeme grupi töös lahendavad.

Epp kontrollib, kas arvuti ikka lindistab.

Kuna „Made in Estonia maratoni“ korraldatakse kord aastas, kas siis jäävad sul mõned mõtted tegemata?

Mul ei olegi rohkem mõtteid. Tavaliselt üks mõte aastas.

Ikkagi, miks sa ei tee enda lavastusi, ainult sutse „Made in Estonia maratonil“?

Kas sa mõtled, et ma ei peaks neid sutse tegema? Päris lavastuste tegemise tingimused on meil väga pika vinnaga. Alates ideest kuni teostamiseni kulub asjaajamise, taotluste kirjutamise ja programmi koostamisele kaks aastat. Siis see idee ei pruugi olla mulle enam huvitav või on ta muutunud. Võib-olla peaksin, jah, tegema, aga ma ei ole väga hea enese teistele pähe määrija. Ma pole elu sees julgenud Priit Raualt küsida, et tahaks ise lavastust teha. Ei julge. Ühe korra küsisin, Püha Vaimu saali residentuuri, mida ma ei saanud. No ja siis ma solvusin. Sellest mu „Solvumisteni!:)“ alguse saigi.

Epp kontrollib mu arvutit, et kas ikka töötab.

Kas sa sel aastal teed midagi „Made in Estonia maratonil“? (Tänavune festival leidis aset 12. märtsil, vestlus toimus enne seda. – K. K.)?

Ma praegu vaatlen iseennast, kas on midagi, mis kriibib. Sisemisi muutusi on viimasel ajal olnud palju. Peab ennast kaine pilguga vaatama. Ukrainas algas sõda ja kogu see sündmustik on viinud mu vaate kunsti tegemiselt mujale. Sisimas tunnen, et pean midagi praktilist tegema, et selle kurbusega toime tulla. Süda valutab nende inimeste pärast, kellel pole enam oma kodu, kes on tulnud pommirahe alt, katkised tennised jalas, Eestisse ning alustavad oma elu nullist. (Epp Kubu ei osalenud sel aastal „Made in Estonia maratonil“, otsustas hoopis minna vabatahtlikuks Niine tänava pagulaskeskusesse. – K. K).

Mida sa oled endas või enda juures märganud?

Igasugust saasta.

Nimeta mõni.

Olen põikpäine ja klatšihimuline. See ei ole hea. Endaga on raske leppida. Püüan olla tähelepanelikum oma saasta suhtes. Märgates, et hakkan vihastama või kedagi kritiseerima, sel hetkel saan otsustada, kas minna selle sisemise sooviga kaasa või mitte. Paar korda on õnnestunud ka ennast peatada.

Näiteks?

Näiteks kui mul proovis tekib mingi mõte, siis tahaks selle kohe kõva häälega välja öelda. Tuleb otsida õige hetk, et mu mõte ka teistele kohale jõuaks. Lihtsalt ajastust tuleb muuta. Muidu on tegemist lihtsalt mõttetu kraaksumisega. Olen märganud, et väärt tegijad ei räägi protsessi käigus palju, on pigem vait.

Näiteks?

Näiteks nagu Kalle Tikas, kes on üks geniaalsemaid kunstnike. Ta on inimesena väga tagasihoidlik, aga ometi kõik lavastused, mille trupis on ta osaline, on huvitavad ja innovaatilised. Oma ideedega või tehniliste lahenduste pakkumistega tõstab ta hoopis teisi esile. Mina ikka märkan teda ja tema panust, mis sest, et ta ise tahaks olla ilmselt nähtamatu. Midagi sarnast teeb ka Jakob Juhkam, kelle muusikalised lahendused erisuguste lavastuse juures on väga tundlikud ja peened, peaaegu nähtamatud, ent puudutavad.

Kas sa tahad tööd tehes igaveseks varju jääda ja teisi esile tõsta?

Küll ma üks päev ka välja tulen, ära muretse. Aga siis täielikult, muidu pole mõtet. Praegu on nüüdiskunstnikul oluline kogu aeg pildil olla ja iseennast aktiivselt turundada, pressiteateid ja presidendile kutseid välja saata. Neil kunstnikel tekib vahel pärleid, aga on ka palju sellist, mis jätab külmaks ega puuduta. Vähemalt on sellist suunda ajavatel kunstnikel kogu aeg käsi soe ja midagi ikka vahel tuleb ka. Vabrik töötab.

Mulle praegu meeldib kambas töötada, seal on ka tore. Iseennast turundada ma aga ei suuda ega oska. Ja ei huvita ka selline strateegia, kus fookus ja energia kunstilt endalt on kuhugi mujale suunatud. Ootan aega, et see turundusliku mõtlemise peale ehitatud süsteem muutuks. Olen praegu valinud, et teen tööd, mis lihtsalt meeldib, ja maksan selle eest arveid. Teen oma kunsti, kui aega üle jääb.

Epp kontrollib taas mu arvutit ja muudab seadeid, et ekraan ei läheks nii tihti puhkama.

Millest sa praegu huvitatud oled?

Filmimaailmast. Olen õppinud BFMis mängufilmi operaatori erialal, veel enne seda EKAs stsenograafiat. Operaatorid õppisid koolis ka valgustamist või olid assistendiks teistele operaatoritele. Mulle meeldib käia filmivõtetel ja õppida teiste kõrvalt. Vaadeldes teisi saan aru, mis mulle meeldib ja mida ma kunagi teha ei taha. Põnev on jälgida, kuidas režissöör näitlejale ülesandeid annab või kuidas operaator on lahendanud valguse ja misanstseenid. Paljuski see, mida olen õppinud teiste tööd jälgides, kajastub minu performance’ites. Kui teeksin režissöörina oma filmi, siis senise vaatlemiskogemuse pinnalt ma ehk teaksin, millises atmosfääris mu trupp võiks töötada, kuidas suhtuksin kolleegidesse, mida märkaksin ja mis on üldse koostöö puhul oluline, et kõik, kes selles osalevad, saaksid endast anda loomingulise maksimumi ja tunda end selle juures inimväärsena.

Sa siis ei ole liidritüüp?

Võin olla küll. Kui oleksin lavastaja, siis minu proovikivi oleks lahti lasta teiste loominguliste inimeste kontrollimissoovist. Usaldus on kõige tähtsam. Koos tehes, üksteist usaldades võib tulla üks lavastus või film kümme korda huvitavam, kui mina üksi oleksin suutnud välja mõelda või ette arvata. Seejuures, kui grupis on usaldamatus, võib sündida ka midagi väga igavat.

Epp salvestab esimese faili, igaks juhuks.

Viimasel ajal oled palju töötanud Eesti Draamateatris.

Jah, Hendrik Toompere jr lavastuses „Võrk“ jooksin kaameraga laval. Videokunstnik Jekaterina Abramova kutsus mu enda asemel live-kaamera operaatoriks ning sealt kuidagi jäingi rohkem teatri juurde. Hiljem kutsus lavastaja Kertu Moppel mu „Mefisto“ lavastuse videokunstnikuks. Moppel teadis täpselt, millistesse stseenidesse ta videot soovib, ja ka seda, et kõik, mis lavastuse jooksul videos toimub, peaks olema lava taga või lava kõrval. Minu töö oli välja mõelda kaamera stiil, misanstseen ja valguslahendus, mis toimiksid kaadrites. Tahtsin teha läbikomponeeritud staatilisi kaadreid läbi peeglite ning koos lavastuse kunstniku Arthur Arulaga leidsime sellele ideele ruumilised lahendused. Moppel usaldas mind, lasi möllata.

Olen talle selle eest väga tänulik. Sain näitlejatega katsetada, harjutada erisuguseid misanstseene ja kaadri kompositsioone. Kaameraga töötades, etendusi korduvalt mängides, kipuvad näitlejad nurki maha lihvima. Seejuures on tähtis jääda täpseks ja püsida näiteks kaamera märkides, et säiliks kompositsioon ja tegelaste omavahelised suhted. Kohati olen näitlejatele nagu ora perses, sest ma tuletan meelde algseid märke, kui midagi vajub ära. „Mefistos“ sain proovida mulle endale keerukaid videolahendusi, millele lisandus ka ideid ja lahendusi, mida pakkusid välja näitlejad. See oli hea koostöö ja seda lavastust on hea teha.

Siis kutsus Hendrik Toompere jr mu lavastuse „Tund enne päikesetõusu“ videokunstnikuks. Selle lavastuse protsess oli teistsugune, oli palju kahtlusi, mis suunas minna. Mul endal oli ka kahtlus, et see materjal tegelikult väga ei vaja videomeediumi ning lõpus tuli välja, et ei vajanudki. Ühelt poolt solvusin hetkeks, et olen oma kallist aega raisanud ja mitu kuud proovides käinud, ühtlasi oli see protsess aga huvitav ning sain sellesse panustada muul viisil, näiteks pakkusin trupile ideid stsenograafia vallast, mis on mu teine eriala. Iga protsess viib kuhugi edasi ja olen selle eest tänulik.

Mida rohkem on proovidest aega möödas, seda rohkem tajun hoopis teisi asju olulistena, kui protsessis sees olles. Mingid asjad, mille peale ma näiteks sisimas vihastasin, et need ei ole nii lahendatud nagu mulle tundunuks parim, näivad hoopis ebaolulised. Kipun vahel liiga ennatlikult asjadele pitsereid panema.

Tegeled stsenograafia, fotograafia, lavastamise, operaatoritöö ja valgustamisega. Miks nii palju erialasid?

BFMi lõpufilmi tegin operaator-lavastajana. Just lavastajatöö puhul tuleb kasuks see, et olen kõiki erisuguseid rolle või ameteid varem läbi proovinud. Ma tean, kui palju mingi asi aega võtab, mida see tähendab inimesele, kes seda teeb, mida tal oleks vaja, et ta tunneks end meeskonnas väärtuslikuna. Paljud lavastajad arvavad, et valgused tekivad sõrmenipsu peale. Nii ei ole. Tehnilised lahendused nõuavad aega ja läbikatsetamist, samuti mängivad dramaturgilised otsused seal oma osa. Heli-, video- ja valguse dramaturgia annab lavastusele stiili, atmosfääri ja tonaalsuse. Suurtes teatrimajades oskavad lavastajad väga hästi arvestada näitlejate tööga, annavad aega stseenide lahti mängimiseks, seejuures aga valgust, heli ja videot puudutav jääb tihti viimasele nädalale ning see tekitab stressi ja pingeid. Oleks hea, kui lavastajad saaksid proovida eri rolle, oleksime üksteise tööst ja panusest rohkem teadlikud – nii oleks vähem stressi.

Etenduskunstis on lavastajad teadlikumad tehnilisest poolest, nad võtavad selleks aega, et leida sealt palju huvitavamaid ja absurdsemaid lahendusi. Mõtlevad sellele juba lavastust planeerides. Arvan, et näiteks Ivo Felt on ülihea produtsent just sellepärast, et on olnud helirežissöör. Ta on kõige suhtes nii tähelepanelik ja ettenägelik. Teab täpselt, mis hetkes ja millal teda hädasti vaja on. Ma tahaksin olla Ivo Felt.

Kuidas siis lahendada olukord, kus sul on vaja lavastuses teatri- ja videovalgust üheaegselt kasutada?

„Mefistot“ tegema hakates sain juba alguses aru, et teatrivalgus ei kõlba filmimiseks, sest see on liiga kontrastne. Heledad ja tumedad pinnad kaadris põlevad välja. Aga mina tahtsin pehmet, pigem sellist läbi pilve valgust. Pealegi näevad kaamerasilm ja inimsilm valgust veidi erinevalt. See, mis tundub palja silmaga vaadates täiesti hea, ei pruugi seda olla läbi kaamera vaadates.

Mulle tundus kõige õigem eraldada teatri prožektorite valgus nendest stseenidest, kus ma filmin. Tahtsin kasutada sellist mõtlemisviisi, mis on filmivalguse puhul. Mul oli kodus keldris üks isetehtud suur softbox-lamp ja panime selle uuesti üles. Samuti on „Mefistos“ kasutusel ka tavalised hõõglambipirnid ja valguse peegeldused läbi peeglite. Palusin nendest ruumi osadest, kus toimub filmimine, valgustajal teatri prožektorite valgus maha võtta. Õnneks Priidu Adlas tuli sellise ettepanekuga kaasa. Minu meelest toimib see kontrast teatri- ja filmivalguse vahel „Mefistos“ huvitavalt. Muidugi on mulle oluline ka kaamera ette pandav optika. Kasutan vana, 1970. aastate vintage-optikat, mille joonis ja iseloom loob kaadritele ajastu atmosfääri.

Epp salvestab igaks juhuks faili mu arvutis ja avab uue.

Ma nii väga tahaksin teha, mida ma tahan, nii nagu koreograaf Sandra Z teeb. Mul jääb midagi veel puudu. Kui ma ei taha teha, siis ma ei teegi, selles olen juba päris osav.


Katkendid Epp Kubu teksti- ja videoteosest „Solvumisteni!:)“ (2016).

https://saal.ee/magazine/4254/

A: Ma olen nii solvunud, et Kanuti gildi saal ei võtnud mind Püha Vaimu saali residentuuri programmi. Samas käisid nad mulle peale, et osaleksin „Maratonil“.

C: Ma solvun väga sageli siis, kui mu mees ei tegele meie lapsega, sellepärast, et mulle näib, et ta ei austa minu aega ja peab minu tööd vähe oluliseks.

F: Ükskord ma solvusin su peale, sest sa jäid viis tundi minu juurde hiljaks.

S: Ma ei solvu väga, sellepärast, et ma ei usalda väga palju inimesi ja ma ei lase neid endale nii lähedale, et see oleks solvumist väärt.

F: Ma olen olnud solvunud siis, kui ma olen mingi inimesega tahtnud hästi sõbralikult vestelda ja siis ta on arvanud, et ma löön talle külge.

T: Ma olen solvunud iseenda peale, sellepärast et, ma ei võtnud endale tuutorit, sest ma vajan abi. Ja iga inimene vajab abi. Ja ma keeldusin uskumast, et mina olen see inimene, kes vajab abi.

Ä: Ma olen solvunud, et minu enda sugulane müüs ilma meile rääkimata meie esivanemate talu ümbert kogu metsa maha.

W: Ma olen solvunud sellepärast, et ei ole aus võrrelda ühe inimese parimaid omadusi teise inimese halvimate omadustega. Aus oleks see, kui sa võrdled ühe inimese parimaid omadusi teise inimese parimate omadustega.

C: Ma solvusin, kui ma saatsin ühele koostööpartnerile hinnapakkumise. Siis ta helistas mulle tagasi ja küsis: „Oled sa ikka kindel, et sa oled väärt sellist raha? Kas sa oled piisavalt hea kunstnik ja sa ei ole ju mingi eriti tuntud, et miks ma peaksin maksma sulle niisugust raha!“ Siis ma solvusin. Ma ei solvunud mitte sellepärast, et ta arvab, et ma ei ole piisavalt hea kunstnik, vaid sellepärast, et ta kasutab nii alatuid võtteid. Et ta teadlikult õõnestab minu enesehinnangut, et soodsamat pakkumist saada. Ma arvan, et see on sigadus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht