Maitsetu grotesk suvelaval

Ireene Viktor

Andekas kooslus ei taga tingimata suurepärast tulemust. Emajõe Suveteatri „Viimane Dracula”, autor Mart Kivastik, lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Silver Vahtre, kostüümikunstnik Krista Tool ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Andres Lepik, Marko Mäesaar, Aarne Soro, Margus Jaanovits, Marika Palm, Jaanika Tammaru ja Karl Edgar Tammi. Esietendus 3. VIII Tartus Athena keskuses. Suvelavastustel on tihti eesmärk ja ülesanne kanda meelelahutaja laiutavat kuube, suruda kõrvale kunstiliselt kõrgemad pürgimused. See pole sugugi üdini negatiivne ilming: suvine teatrikülastaja puhkab talvisest töökoormast, otsib soojas õhtus heatujulist lõbustust ning on väikese eksootika nimel nõus reisima ka kodulinnast väljapoole teatrikogemust otsima. Emajõe Suveteater pakub vaatamiseks tavaliselt just selliseid mõnusalt kergeid ja humoorikaid, kogu perega nauditavaid lavastusi, kasutab nutikaid asukohti ning on tuntud tegijate kõrval alati võimaldanud ka noortel, alles alustavatel näitlejatel ennast publikule tutvustada. Seda üllatavam oli „Viimane Dracula”, mis jäi keskmise kooliteatri tasemele, ehkki pean tunnistama: seda öeldes tunnen, et teen kooliteatritele liiga. See haltuuramaiguline ettevõtmine näis olevat igas mõttes kiiresti kokku klopsitud ning jättis kannatajaks nii publiku kui ka tegijad ise. Kokku oli tulnud väga oskuslikud ja haarava esteetilise mõtlemisega loojad (Kivastik, Komissaarov, Vahtre, Konovalov), ent sellest hoolimata on tulemus igav ja kohati piinlik. Ilmekas näide, et andekas kooslus ei taga tingimata suurepärast tulemust.

Probleem sai alguse juba tekstist. Mart Kivastiku näidendite austajale valmistab „Viimane Dracula” tõsise pettumuse. Võrdlusena tuleb meelde millenniumivahetuseks Vanemuises lavale jõudnud „Vaim” (lavastaja Tiit Palu), mis mõjus oma jantlikkuses sama jampslikuna, kuid mis on siiski vaid õnnetu erand Kivastiku tekstide seas. Aga ka Emajõe Suveteatris etendunud lugu noore parteilase Silveri broileristumise protsessist ja sulni südamega verevajajast Draculast moodustasid ebamugava naabruse. Kuigi tegemist oli tänuväärt püüdega olla ajakohane ning peegeldada teatrilaval tänaste erakondade patte, tundub siiski, et poliitiline satiir lihtsalt ei sobi Kivastikule – las jääda see mõnele teravkeelsele tallinlasele. Tartu muhedus vajab teistmoodi lähenemist, sest just seal elavaid kirjanikke saadab sõbralik muie, asjadel lastakse rahuga minna. See saab küll vahel katkestatud kriitilisemate sõnavõttudega, kuid kunagi ei unustata inimest naeru taga. Kivastiku teravus ei ole enamasti pelgalt pilge pilke pärast, tema tekstid jõuavad alati sügavamale tasemele, tuues välja inimliku olemuse valusaimad tahud, küll kibeda või ka libeda huumori vahendusel, ent langemata pealiskaudsesse materdamisse. Aga kui panna kokku ajatu armastuslugu ja aktuaalse temaatikaga poliitgrotesk, siis on tulemus seedimatu, ajab segadusse, see on hägune nagu poriloik, kus on keeruline vahet teha mudal ja selgel veel.

Ka lavastuse mängukohaks valitud punase sameti ja valge kipsi segune klassitsismihõnguline Athena kinosaal tekitas ebakõla lavastuse teemade vahel. Dracula müüdiga võiks see ruum ju justkui kokku sobida, kuid nüüdisaja „väärtusi” naeruvääristava trikitamise jaoks jäi see liialt võõristavaks. Silver Vahtre väikesele alale kokku surutud mitmetasandiline ja rekvisiitidest üle küllastatud kujunduse tõttu oli mänguruum veelgi väsinum, jättes pigem jällegi harrastajaliku innukuse, mitte professionaalsete kunstiliste kaalutluste mulje.

Kõige selle keskel tegid näitlejad tegelikult hea töö, kui välja arvata kohatine ülepaisutatud žestide ja hääletoonide võttestik, mille kirjutaksin lavastaja kapsaaeda. Näiteks algas etendus tütarlaste (Jaanika Tammaru, Marika Palm) demonstratiivse sõnalõpulise väätamise ja äätamisega, mis oleks olnud igati aktsepteeritav näitlemisstiil, kui see järgmisel hetkel ei oleks järsult üle läinud realistlikkust taotlevaks stiiliks. Taas oli vaataja segaduses ega mõistnud, millist putru ta siis sööma peab – groteskset naljalugu või psühholoogilist draamat? Kahju hakkas Viljandi kultuuriakadeemia tudengitest, kes pidid oma esimese kogemuse saama niivõrd ambivalentses lavastuses, sest noorte rõõm päris teatriprojektis osaleda oli selgelt tajutav. Kuid kas on ikka mõistlik kogu teatrikoolis õpetatut rakendada ühes ja samas lavastuses? Tegemist ei ole ju eksamiga, kus on tingimata vaja oma oskusi igakülgselt näidata. Jaanika Tammaru oli Dracula armastuse objektina ning Silveri tüdruksõbrana meeldiv ja veenev. Esmakursuslase Karl-Edgar Tammi Silveri muutumised mängiti välja koomiliste detailide kaudu, mis oleksid olnud ehk naljakamad, kui lugu ise poleks olnud niivõrd tühjalt kometit taotlev.

Andres Lepiku Dracula oli salapärane ja ligitõmbav, tema selge ja sügav hääl kumises suursuguselt üle saali, tekitas kaastunnet, kuid mõjus oma siiruses võõrkehana teda ümbritsevas farsis. Marko Mäesaare flegmaatiliselt ükskõikne ja hüsteeriliselt hüpnootiline doktor Helsing oli füüsilise ümberkehastumise musternäide, jäi seejuures maitsekuse piiridesse ega langenud demonstratiivsesse mänglevusse.

Niigi hädisele teatrikogemusele pani lõpliku põntsu vaheaja meloodiline tantsunumber, mis paiskas segase olemusega lavastuse veelgi laialivalguvamaks. Sellise „boonusega” teatrikülastaja lõbustamine suurendas vaid küsivate pilkude osakaalu ning pani kohmetuma ka suurema kannatusega vaataja. Mitte et tantsul oleks midagi viga olnud, aga iga asja jaoks on eeldatavasti oma aeg ja koht. Milleks selline puder ja kapsad?

Lavastuse õnnetu saatus räägib iseenda eest: pooltühi teatrisaal näitas, et vähesed julgesid piletiraha viimastel sumedatel suveõhtutel kahtlase väärtusega groteski peale raisata. Parem ongi, ehk jääb tulevikus Emajõe Suveteatris seda sorti haltuura ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht