Maja külge aheldatud kunstniku probleem

Ebaõnnestujaks on kunstnik, aga õnnestujaks alati organisatsioon. See on loomemajanduslik hoiak, kus võib aga tähelepanuta jääda kunst ja kunstnik ise.

MADIS KOLK

Vaba Lava „Pilveooper ehk Dido probleem“, autorid Liina Keevallik ja Christina Batman, heliloojad Ann Reimann ja Louis Arlette, lavastaja Mart Kampus, lava- ja kostüümikunstnik Liina Keevallik, videokunstnik Aljona Movko, valguskunstnikud Priidu Adlas ja Jari Matsi, dirigent Janne Fridolin. Mängivad Christina Batman, Liina Vahtrik, Siim Tõniste, Lauri Saatpalu ja koor Vox Populi.

Kuna puudutan peale lavastuse „Pilve­ooper ehk Dido probleem“ ka Vaba Lava institutsiooni, siis igaks juhuks rõhutan, et mu hoiak ei ole tülinoriva kriitiku oma. Vastupidi, olin koos Oleg Lojevskiga Vaba Lava esimese hooaja kaaskuraator – hooaja, mil alles aimati ja kujundati teatrikeskuse tööpõhimõtteid, hooaja, mis pälvis ka enim kriitikat. Kuigi olen olnud kriitiline Vaba Lava järgmiste, teemapõhiste kuraatoriprogrammide suhtes, ei tähenda see, et ma ei hoia nende tegemistele pöialt ega võta selle teatrikeskuse käekäiku südamesse.

Kirjutan endiselt alla ka oma kolm aastat tagasi öeldud sõnadele: „Rahustuseks kriitikuile, kes esimese hooaja põhjal arvavad, et Vaba Lava pole ennast õigustanud, võin öelda kahte asja. Esiteks: Vaba Lava ongi paik, kus teatri­tegijail on suurem võimalus keskenduda oma sõnumile ning vähem mõelda, kuidas kellegi silmis oma tegevust õigustada. Ja teiseks: kui selline institutsioon kord juba loodi, siis tuleks anda sellele vähemalt kuus-seitse aastat aega ning alles siis on selgelt näha, kas see keskus on rikastanud siinset teatripilti või vastu­pidi, solkinud turgu. Alles siis saab rääkida, kas on tegemist väärt vahealaga repertuaariteatrite ja vabakutseliste vahel, kaitsva katusega nende kohal või hoopis kasutu segajaga. Teater on küllalt aeglaselt muutuv meedium, siin ei saa otsustada ühe aasta lõikes.“1 Kritiseerisin kõnealuse hooaja avalavastust „Big Data“ juba kuraatoriprogrammi kaheldava kontseptuaalse aluspõhja pärast,2 kuid nautisin nii Andri Luubi „Teisitimõtlejat“ kui ka Rainer Sarneti „Öö lõppu“, nii et ausõna, ei mingit ärapanemist. Küll aga jääb küsimus, kas Sarnet ja Luup on head Vaba Lava abil või kiuste.

Lavastuses „Pilveooper ehk Dido probleem“ uurib Liina Keevalik koos oma meeskonnaga teatri võimalusi.

Markus Muide

Kurja juur. Liina Keevalliku „Pilve­ooper“, mille lavastas Mart Kampus, on Vaba Lava prantslaste koostatud kuraatoriprogrammi viimane eesti lavastus. Vaba Lava on endale võtnud keerulise tegutsemisformaadi. Teemade ja eri­ilmeliste kuraatorite järgi moodustatud teatriaastad seavad lavastused ja kunstnikud olukorda, kui neid ja nende loodut ei saa võtta üksikteosena. Kõik, mis Vabal Laval etendub, ongi Vaba Lava etendus.

Vastupidiselt näiteks Kanuti gildi saalile, kus iga kunstiteos säilitab sõltumatuse. Nii nagu palju kiidetud „Workshopi“ pole esitletud Kanuti gildi saali õnnestumisena, pole ka mõni järgmine ebaõnnestumine Kanuti gildi saali allakäigu märgiks. Mõlemad teatrikeskused töötavad ilma trupita, kunstnikele pakutakse tehnikute ja administraatorite toetavat struktuuri, kuid Kanuti gildi saal mõjub keskusena, kus kunstnikud saavad ilma surveta teostada oma uusi ideid, Vaba Lava on aga ise keskmes, kasutades selleks kunstnike ideid.

Hooaja väljakuulutatud teemaks, mille järgi lavastusi otsiti, oli info­küllus ja tõejärgsus. Leian endiselt, et just teema kaudu kureerimine on kurja juur. Tegemist on moodsa formaadiga, kus kuraator pöördub kunstnike poole, et kas neil on välja pakkuda midagi, mis aitaks illustreerida tema suurepärast tähelepanekut maailma kohta, aga see loob juba ka raamid.

Sama meeskond tõi 2016. aastal teatris NO99 välja lavastuse „Punane õhupall“, mis oli selgelt NO99 lavastus. Oletan, et NO99 pöördumine kunstnike poole võis sisaldada soovi pakkuda ka oma teatri egiidi alt lastelavastust, kuid tegijatele võimaldati peale tehnilise meeskonna ja administratiivse toe ka dramaturg Eero Epneri abi. See tekitas koostegemise mulje, koos võeti vastutus. Oluliseks saab küsimus, kas nii kunstiline kui ka teatrikeskuse meeskond on ühe asja eest väljas, kas nad usaldavad teineteist või teostab kumbki ennast eraldi.

24. veebruari Raadio 2 saates „Olukorrast riigis“ võeti lühikese arutelu alla ka Vana Baskini teatri riigitoetusest ilmajätmine. Süüdistades kultuuriministeeriumi komisjoni, kes oli toetamise lõpetamise põhjusena välja toonud Vana Baskini teatri nõrga kunstilise taseme, hüüdis Andrus Karnau, et kui tahate endale teatriõhtut, kus ei ole kunstilist elamust, siis minge Vabale Lavale. Ehe näide sellest, kuidas vaataja võtab olukorda, kus on üks kõigi ja kõik ühe eest. Kindlasti ei ole ma nõus Karnau kunstilise hinnanguga, aga mõeldes, miks ja kust kujuneb selline arvamus, leian põhjuse olevat just organisatsiooni suhtumises sellesse, mida ta teeb, samuti enese esitlemises.

Ebaõnnestujaks on kunstnik, aga õnnestujaks alati organisatsioon. See on loomemajanduslik hoiak, kus tähelepanuta võib aga jääda kunst ja kunstnik ise. Loomulikult on majandamine oluline, aga veel olulisem on see, mida majandatakse.

Pookimisjälgedega multifilm. Tähtis on teha vahet kunstilisel tasemel ja kunstilisel elamusel. Elamuse saab või ei saa iga vaataja eraldi. Kunstilise tasemega tegeleb aga terviksüsteem, kes võiks olla sõnastanud ka oma tegevuse eesmärgid. Liina Keevalik koos oma meeskonnaga uurib teatri võimalusi.

Esiteks on juba huvitav näha, kuidas stsenograafi taustaga kunstnik loob näidendit, millisest loogikast on kantud tema mõtted ja dramaturgilised käigud. Teiseks katsetati koostöös Tallinna ülikooli meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskusega moodsaid digilahendusi, samuti lihtsamaid videolahendusi. Kolmandaks tegeleti oma­päraselt helikujundusega, kus segunesid ooperižanr, mida Keevalik tunneb läbi ja lõhki, elektrooniline muusika, koorilaul ja häälekunst. Neljandaks on laval neli erisuguse taustaga etendajat: tantsija Siim Tõniste, kelle peamiseks ülesandeks on lavastuse tehniliste lahenduste välja toomine, näitlejakoolitusega Liina Vahtrik, kes tegutseb aristotellikus vaimus dramaturgilise põhjus-tagajärg-süsteemis, oma põnevat hääletämbrit rakendav Lauri Saatpalu ja etenduskunstnik Christina Batman. Viiendaks saab kõige selle põhjal tajuda tekstist täppisteaduste ja filosoofia poleemilist vastasmõju.

Üheks publiku võimalikuks kõhkluse põhjuseks ongi ehk kogu lavastuse loogika. Me näeme põhimõtteliselt laval multifilmi, mille sisse on patuga pooleks poogitud lihast ja luust tegelased. Jääb mulje, et kui multifilmistruktuur koos pilvede, nööride, reaalsete lavatasandite, erilaadsete piltide, analoog- ja digitehnoloogiaga pole veel ka ise täielikult tööle hakanud, on sinna juba sisse visatud näitlejad, kes peavad kas tundmatus kohas ujuma õppima või saab neile osaks uppumissurm. Neil on raske, ka nemad kõhklevad, kuidas selles süsteemis ellu jääda. Seda kõike on laval näha. Igaüks leiab endale sobiva lahenduse, ent tervik ei kanna.

Põnev on mõelda, mis võinuks saada siis, kui oleks olnud aega ja raha ehitada esmalt multikas perfektselt üles ilma näitlejateta. Kuhumaani toimiks see struktuur puhttehnoloogiliselt ja mis faasis, kui üldse, ja mis funktsioonis võinuks lisada inimfaktori. Selles mõttes kandsid Kampus ja Keevallik vana Von Krahli teatri vaimsust, kus tihtipeale oli provokatiivselt õhus sama küsimus. Mis oleks siis olnud tulemus? Ehk võiks Vaba Lava seda potentsiaali edasi arendada ja pakkuda võimalust alles järgmisel aastal näitlejad üles ehitatud maailma kutsuda?

Niisiis, kõik see kokku ei andnud kõikehõlmavat kunstilist elamust, aga kunstilise taseme üle kurta ei saa. Kui Keevaliku eesmärk oli tegeleda teatriga, siis oli näha tema ambitsiooni teha teistmoodi, kasutada traditsioonilisest erinevat loogikat. Kui aga eesmärk oleks olnud pakkuda kunstilist elamust, siis ilmnevad puudujäägid küll.

Liiga suur suutäis. Vaba Lava tänuväärne ülesanne on mitmekesistada Eesti teatrimaastikku, pakkuda välja poolikuid lahendusi, sealjuures ebaõnnestumise õigusega – see ambitsioon näitab kõrget kunstilist taset. Me veel ei oska, aga püüdlus on oluline. „Pilve­ooperi“ lavastuses näeb poolikuid lahendusi, justkui suvaliselt kokku kahmatud maailmu, seejuures näeb ka painavat ajapuudust ja eesmärgile sobimatuid kiireid lahendusi. Ilmselt võttis kunstnik liiga suure suutäie, mida organisatsioon ei suutnud läbi mäluda. Ühtlasi pole kommunikatsiooni­tasandil nendest püüdlustest sõnagi juttu, vaataja petetakse ära elamus­lubadusega.

Kuraatoriprogrammi kahe aasta jooksul on meedia tõejärgsuse teema ammu läbinämmutanud. Hiljuti näitas ETV suurepärast dokumentaalfilmi Facebookist. Aeg on edasi läinud, see teema on ammendunud, aga jäik kuraator­programmi idee ei luba muutusi, kunstnik peab lojaalselt artikuleerima teatrikeskuse esitletud sõnumit. Ometi muutub maailm me ümber nii kiiresti, et praegu võiks juba distantsilt kommenteerida kaks aastat tagasi tajutud hirme info ülekülluse ees.

Kavalehel on kirjas: „Seal, kus vanasti elasid jumal ja juhus, on nüüd kraamiladu – seal saab nii šoppingul kui ka vargil käia, nii väärtinfot kalastada kui ka müramutta uppuda.“ Lavastuses on samastatud looduslikud pilved ja tehislikud andmepilved. Siit hargneb tohutult põnev teema: loodus on loomulik, aga teater tehislik, inimese loodud. Selleks et saada elamust, tullakse teatri turvalisse keskkonda, väljamõeldud maailma, kuid soovitakse kogeda loomulikku ja ohtlikku maailma.

Siim Tõniste eksponeerib motion capture tehnoloogiat, väidetavalt esimest korda eesti teatris, aga sellega ei avata dialoogi loomuliku ja tehisliku vahel. Ekraani ees tehakse sooritust, mis on tuttav ka batuudikeskuse lastele. Küsimus visati õhku, kuid eksperiment – mis juhtub, kui oma keha pilve loovutada – jäeti tegemata.

Keevalliku tekstis on väga palju materjali. Nii nagu näitlejad tundusid kohati üleliigsed, tundus üleliigne ka osa tekstimahust – pastakaga paberile pandud kalambuurid ei pälvinud lavakeskkonnas tähelepanu. Juba stseenist pilvekoerakesega võinuks arendada täiesti omaette südamliku (tehislikku ja loomulikku suhestava) liini, paraku ammendati see seos Tiia Toometi naljaga. Lavastusse panustatud materjal annaks ainest mitmele lavastusele, loodan, et Keevallik ja Kampus leiavad võimaluse neid ideid tagasi arendada. Praegu minnakse liiga kiiresti edasi, miski ei ole veel valmis, kui lisatakse juba uus lahendus. Saatuslikuks sai loomemajanduslik põhimõte luua välja­kuulutatud formaadis uus toode, mis ei lasknud aga kunstnikel süveneda alg­ideesse ja selle võimalusi välja arendada.

Vaba Lava endise kuraatorina soovin, et säiliks ka kunstniku vabadus süveneda ja leitud tuuma kunagi ka vaatajale näidata kui kunstilist elamust, mitte ainult kui maja uudsuse ja innovaatilisuse tõestust. Vaataja ei taha teada, miks miski õnnestus või ebaõnnestus, kas aega ja raha oli piisavalt või liiga vähe. Hinnanguid antakse tulemuse pealt ja kunstnik jääb alati süüdi.

1 Tambet Kaugema, Loomingulise enesekindluse aasta. Intervjuu Madis Kolgiga. – Sirp, 18. XII 2015.

2 Madis Kolk, Optimistlik tragöödia ja kampaanialik revolutsioon. – Teater. Muusika. Kino 2017, nr 10.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht